ma ei kuule sind sa ei kuule mind

Vaatasin Ursula kontserdil hüppavaid ja kiljuvaid noori tüdrukuid (muide, asja eest hüppasid ja kiljusid – nii ägeda lavashowga poisse näeb ikka kole harva. kui üldse.) ja mõtlesin, kas nad ka aimavad, et kümne aasta pärast ei pruugi neil üldse enam olla viitsimist niiviisi kaasa elada, kuigi vaimustus võib olla sama suur. Mõtlesin, kas see hüppamisjaks … Loe edasi “ma ei kuule sind sa ei kuule mind”

Vaatasin Ursula kontserdil hüppavaid ja kiljuvaid noori tüdrukuid (muide, asja eest hüppasid ja kiljusid – nii ägeda lavashowga poisse näeb ikka kole harva. kui üldse.) ja mõtlesin, kas nad ka aimavad, et kümne aasta pärast ei pruugi neil üldse enam olla viitsimist niiviisi kaasa elada, kuigi vaimustus võib olla sama suur. Mõtlesin, kas see hüppamisjaks võib ühel hetkel lihtsalt otsa saada. Kas ma oleksin eile ka häält teinud, kui poleks, umm, üheksakümne viienda aasta Pühajärve Beach Partyl Singer-Vingeri lava ees mudas nii ennastunustavalt möllanud?

Tegelikult pole muidugi asi ei vanuses ega mingites möllamislimiitides, lihtsalt ma olen viimasel ajal nii fuckin’ reserveeritud, et endale käib ka närvidele. Alkohol ehk aitaks, aga see raisk ei maitse mulle enam üldse:(

In other, completely unrelated news: see poiss, kellesse ma kaheksa-aastaselt armunud olin, on Cosmopolitani kuu kompu.

and all this wine i’ve never tasted

Lugesin ükspäev raamatut, milletaolisi ma tegelikult olen pühalikult lubanud mitte enam lugeda – minu meelest suurfirmade tippjuhid, eriti ameeriklased, võiksid kulutada rohkem aega oma lähisuhetele ja vähem aega raamatute kirjutamisele sellest, kui kehvasti neil lähisuhetega asjad on. Mistap ma neid raamatuid pigem boikoteerin. Gene O’Kelly saab andeks, sest kuigi ta ilmselt ei olnud eriti palju … Loe edasi “and all this wine i’ve never tasted”

Lugesin ükspäev raamatut, milletaolisi ma tegelikult olen pühalikult lubanud mitte enam lugeda – minu meelest suurfirmade tippjuhid, eriti ameeriklased, võiksid kulutada rohkem aega oma lähisuhetele ja vähem aega raamatute kirjutamisele sellest, kui kehvasti neil lähisuhetega asjad on. Mistap ma neid raamatuid pigem boikoteerin.

Gene O’Kelly saab andeks, sest kuigi ta ilmselt ei olnud eriti palju kenam inimene kui näiteks Jack Welch (keda ma kogu südamest põlgan), sai ta sellest vähemalt ise aru. Tema raamat räägib sellest, kuidas ta ühel hetkel sai teada, et ta sureb mõne kuu pärast ära, ja kuidas ta selle suremise siis projektina ette võttis ja audiitorliku põhjalikkusega läbi viis. Või mitte isegi suremise, aga pigem elu lõpetamise.

Lihtsalt selline julgustav näide, kuidas kogu seda efektiivsuse- ja pühendumisevärki, mille abil firmasid juhitakse, saab tegelikult ka päriselus rakendada, kui häda käes.

Happy end’i ei olnud, kolme kuu pärast oli mees surnud nagu kell. Samas jälle, kui ta oleks ellu jäänud ja terveks saanud, oleks ta kardetavasti järjekordne Jack Welch ja see poleks hoopiski õnnelik lõpp…