еще до старта далеко далеко далеко

Kirjutan viimasel ajal vähe jah, aga mis teha, kui pole inspireerivaid olukordi. Või intrigeerivaid. Siiski, praegu võib olla mu elu ainus võimalus blogida ajaviiteks, sellal kui klassitäis magistrande mulle arvestust kirjutab. Kuna plaanid akadeemilise karjääriga on nii, nagu nad on, eks ole:) Tähe ja tolmuga eelmise sissekande pealkirjas oli lihtsalt see värk, et mu viimase … Loe edasi “еще до старта далеко далеко далеко”

Kirjutan viimasel ajal vähe jah, aga mis teha, kui pole inspireerivaid olukordi. Või intrigeerivaid.

Siiski, praegu võib olla mu elu ainus võimalus blogida ajaviiteks, sellal kui klassitäis magistrande mulle arvestust kirjutab. Kuna plaanid akadeemilise karjääriga on nii, nagu nad on, eks ole:)

Tähe ja tolmuga eelmise sissekande pealkirjas oli lihtsalt see värk, et mu viimase aja lemmikplaat on Taaga “Koerapööriöö”. Selline uskumatu lapsepõlvehevi kostab sealt – natuke nagu igivana Singer-Vinger ja natuke nagu… Midagi enamvähem sellesarnast kuulas kahekümne aasta eest mu kaheksa aastat vanem vanaonupoeg, keda ma väiksena üle kõige imetlesin ja kellesarnaseks saada tahtsin.

No ja kui ma juba kaheksakümnendate muusika teemaks võtsin, siis… ükspäev tõi õnneliku juhuse ja sihikindla töö kombineerimine minuni Tõnis Mägi laulu “Olimpiada-80” ja seda olen ma nüüd isegi rohkem kuulanud kui Taaka. Sobib ilusti, järgmisel nädalal sõidan Moskvasse.