Kirjutan viimasel ajal vähe jah, aga mis teha, kui pole inspireerivaid olukordi. Või intrigeerivaid.
Siiski, praegu võib olla mu elu ainus võimalus blogida ajaviiteks, sellal kui klassitäis magistrande mulle arvestust kirjutab. Kuna plaanid akadeemilise karjääriga on nii, nagu nad on, eks ole:)
Tähe ja tolmuga eelmise sissekande pealkirjas oli lihtsalt see värk, et mu viimase aja lemmikplaat on Taaga “Koerapööriöö”. Selline uskumatu lapsepõlvehevi kostab sealt – natuke nagu igivana Singer-Vinger ja natuke nagu… Midagi enamvähem sellesarnast kuulas kahekümne aasta eest mu kaheksa aastat vanem vanaonupoeg, keda ma väiksena üle kõige imetlesin ja kellesarnaseks saada tahtsin.
No ja kui ma juba kaheksakümnendate muusika teemaks võtsin, siis… ükspäev tõi õnneliku juhuse ja sihikindla töö kombineerimine minuni Tõnis Mägi laulu “Olimpiada-80” ja seda olen ma nüüd isegi rohkem kuulanud kui Taaka. Sobib ilusti, järgmisel nädalal sõidan Moskvasse.
whatever 
Aga Roger, kallis. ‘Magistrant’ kirjutatakse ju pluurali partitiivis ka tugeva t-ga. Miks? Ei tea, aga aluseks võetakse ladina keele singulari genitiiv (põhimõtteliselt v-kesksõnast siis): magistrans > magistrantis; doctorans > doctorantis; patiens > patientis.
Onju.
Minu mäletamist mööda võttis mingi tähtis keelekomisjon viis aastat tagasi vastu otsuse, et on magistrand ja doktorand jms lollused. Rahvas polnud nõus aga seadus on seadus. Seega on Kitty magistrande täitsa õige.
Minu mäletamist mööde see otsus on praeguseks jälle tühistatud, Gortini poolt viidatud põhjustel. Seega “magistrante”.
1999. aasta ÕS “magistrande” ei tunnista ja EKI keelenõuannegi soovitab “magistrante”. Seega, jah, ikka “magistrante”.
Nojah. Ma mõtlesin muide kaks korda üle, mispidi ma kirjutan, ja lõpuks otsustasin, et kui läheb valesti, küll siis keegi ütleb mulle:D Endal oli ka meeles see kunagine keelekomisjoni otsus.
Akadeemiline maailm pole ikka minu jaoks;)