Aga tõsistest asjadest rääkides:
ei tea, kuidas see kõik niiviisi läks, aga olen oma elus jõudnud sellisesse, ütleme otse, et minu jaoks ääretult ebameeldivasse olukorda, kus NELI inimest minu kõige lähedasemast tutvusringist on suitsetajad. Vist isegi peaks ütlema, et tegu on mu parimate või vähemalt väga heade sõpradega. Kui püüaks kokku arvutada, kui suure osa oma vabast ajast ma veedan koos mõne või mitmega neist, jõuaks ilmselt mingi hirmuäratava arvuni, näiteks 90%. Sellepärast ma igaks juhuks ei arvuta.
Ise nad ilmselt oleksid rahul, kui ma rõhutaksin siinkohal, et vähemalt kolm neljast plaanivad tegelikult maha jätta. (Selle plaani tõsisus varieerub skaalal “ükskord jätan maha, praegu küll ei saa” – “ma teengi ainult ühe suitsu päevas” – “ma ei suitsetagi enam, aga peol võib”.) Seetõttu paistavad nad end pisut puudutatuna tundvat, kui ma nad teiste, “päris” suitsetajatega ühte patta panen. Minu jaoks paraku pole vahet:(
Millega ma siis tegelen suure osa oma sõpradega koos veedetavast “kvaliteetajast”?
– istun mingi kõrtsi suitsetajate lauas ja hingan sisse maeiteamitme inimese suitsuvingu, samal ajal, kui mu kaaslane demonstratiivselt käega oma suitsupilves vehib;
– lõpetan lõunasöögi mittesuitsetajate lauas ja siirdun suitsetajate piirkonda “ühte kohvi jooma” ja tegema seda, mida kirjeldab eelmine punkt;
– istun vabaõhukohvikus ja vahetan iga paari minuti tagant kaaslasega kohti, sest “Murphy seadus ütleb, et tuul on alati mittesuitsetajate poole”;
– lähen kaaslasega kaasa rõdule või õue (nb! sõltumata ilmast või sellest, kas ma tahan õue minna!) ja püüan temast piisavalt kaugel istuda/seista või pidevalt kohti vahetada (vt. eelmine punkt);
– istun oma kodus, sõbra elutoas, kõrtsi mittesuitsetajate lauas vm suhteliselt suitsuvabas kohas üksinda, kuni mu kaaslane on kusagil sobivas kohas suitsu tegemas.
Nüüd tuleb üllatus. Minu meelest ei ole ükski neist olukordadest sugugi teistest parem ega halvem, kõik on ühtmoodi ilged. Osad, jah, ei sisalda nii palju suitsuhaisu, kui teised. Aga suitsuhais on minu jaoks probleem nr. 1 ainult võõraste puhul.
Sõprade puhul on kõigis neis olukordades valdavaks emotsiooniks alandustunne. Ilmselgelt on sigaret igaühele neist olulisem kui mina. Oma nikotiiniannuse nimel pole nende jaoks mingi probleem mind igasuguseid ilgusi sisse hingama sundida, hüpiknuku kombel võimlema panna või lihtsalt üksi jätta.
Ma ei pretendeeri absoluutsele esikohale mitte ühegi inimese elus, isegi mitte oma poiss-sõbra. Kui minule eelistatakse teisi inimesi, tööd, hobisid, minu poolest kasvõi spordiuudiste vaatamist – palun väga, taandun väärikalt. Aga sigaret on kuidagi eriti hale asi, millele alla jääda:(
whatever 
kõik su suitsuteemalised postid on alati nii õiged ja loogilised. mittesuitsetajana tahan alati takka kiita ja suitsuinimesed selle juurde juhatada. kahjuks on suitsetajad viimased, kes mittesuitsetamise loomulikkuses midagi loogilist näevad. jõhkraim “vaimukus”, mida nad napaka üleolevusega kordavad, on midagi sellist, et “kas te olete suitsetajaid kunagi virisemas kuulnud? ei, alati vinguvad mittesuitsetajad. saage üle!”
muidugi te ei virise, teil on elu nigu hernes, tossate kus tahate, kõrtsus on teil pehme diivan ja… ahh ma ei viitsi. suitsetamine on ilge komme!
See Kõik On Nii Õige™
Oled sa seda oma suitsetajatelt sõpradelt küsinud, et miks suits on tähtsam kui sina?
Mul tuleb praegu pähe, et mul on ainult kolm suitsetajast sõpra. Üks minu juuresolekul ei tee. Teine on paar korda teinud, aga siis kui on suurem seltskond ning tema on see, kes peab üksi eralduma. Kolmanda puhul kohtan küll seda varianti, et ma istun üksi elutoas või siis tema istub aknalaual ja mina laua taga. Sai kunagi kaheksa aastat tagasi selline kokkulepe tehtud ja nii see on jäänud. Avalikes kohtades ta ei suitseta ning minu juures kodus samuti mitte.
Teistele ma olen karmilt ütelnud, et see ei meeldi mulle ja rääkinud, et ohtlikud suitsuühendid jäävad õhku veel tundideks pärast suitsu lõpetamist ning et kõige ohtlikumad ühendid on lõhnatud. See on neid pannud mõtlema :-)
Olen tähele pannud, et kui sirgelt kuulutada oma leppimatust suitsetamisega, siis suitsetajad painduvad sinu soovide kohaselt. Kui järele anda, siis tekib neil tunne “aga talle endale ju sobib, sest ta kohvi ju ikka joob…”
Olen küll küsinud. Vastused on udused… “ei ole, kuidas sa nii saad öelda” vms.
Sirgjoonelisusega on nii, et võimalus selleks on alati olemas, aga ma ei ole hetkel selleks lihtsalt valmis, et neljast lähemast sõbrast ilma jääda. Mu nõudmised on lihtsalt liiga suured – ei, muidugi ei suitseta ükski mu sõber minu juures toas, aga minu jaoks on sama hull ka see, kui mina jään üksi tuppa ja tema läheb õue suitsu tegema. Täisleppimatus või kuidas see sõna ongi.
Ja kui ma sigareti pärast sõbra kaotan, kas see pole siis eriti hale allajäämine?
Mõned ei hakka siis üldse sõbrakski, kui näevad, et tegemist on suitsetajaga :-)
Aga ma isegi ei ole nii radikaalne. Huvitav, kas nicorette’i kinkimine aitab? Palumine, et “ära minu juuresolekul kunagi suitseta, s.t. ka mind oma suitsetamishetkedeks üksi jäta” ? Arvad, et sõbrad sirgjoonelisuse peale tegelikult ka ära lähevad? Ma mõtlen, et sina oskad tavaliselt olla niimoodi sirgjooneline, et see ei solva. See on üks omadustest, mida ma sinus üliväga imetlen :-)
Küllap kukkus kogu mu maailm kokku, kui ma avastasin ühel hetkel, et ma suitsetan täiesti süüdimatult ja paadunult, hoolimata tõsiasjast, et kogu lapsepõlve olin ma suitsetamist vihanud ja kopsuvähki suremise eeskuju oli perekonnast võtta.
No aga ei kukkunud mu maailm sugugi kokku. Üsna ükskõik. Nikotiin stimuleerib üsna hästi kesknärvisüsteemi toimimist ja suitsetamine ei ole ‘komme’. Pigem narkomaania alavorm. Ja ka see ei tekita minus mingit piinlikkust. Ning ma kaalun tõsiselt, kui ma olen vastavas olukorras, kas tasub endale hankida radikaalsest mittesuitsetajast sõpra või mitte. ;) Suits, kusjuures, on siinkohal täiesti kõrvaline tegur.
Aga üldiselt praegu ma ei suitseta juba üle poole aasta. Jäin grippi ja nii kehv oli olla, et sigaretist see paremaks ei läinud – parem siis mitte juba teha. No ja praegu ma ei näe ka põhjust jätkata. Hoiab raha, tervist jne mida kõike veel kokku. Soovitan seda meetodit ka kõikidele teistele suitsetajatest loobuda soovijatele – hankige endale korralik räige palavikuga gripp. See aitab.
Hinges olen suitsetaja, kuigi suitsu ma ei tee.