once you had a dream just like the people outside

okei, te nagunii ei usu, aga selle Rabarocki kõige kõvem elamus (kui mitte muusikalises, siis emotsionaalses mõttes igatahes) mu jaoks oli kuulda superstaari-Rivot hevikaraoket laulmas:P

festival pole milleski süüdi ja kui ma järele mõtlen, siis olid Clawfinger ja Pain ja Mr Lawrence ja Laibach kõik väga head… aga mul ei tekkinud hetkekski seda tunnet, et elada on ikka äge.

psühholoog ütles mulle hiljuti, et nii vana inimene nagu mina ei peagi enam vaimustust tundma.

see on ka ilmselt vanaduse märk, et Clawfingeri viimase lisaloo ajaks olin ma juba telgis ja magamiskotis, sest mul oli tunne, et muidu oleksin surnuks külmunud. ja see, et Laibachi ajal väsis selg ära ja hakkas valutama. muidu see nende hümnikava mulle meeldis väga.

kokkuvõttes tundub mulle, et Rabarockilt nii tagasi tulla, et ükski lihas ei valuta, päikesepõletust ega külmetust pole ja hääl on alles, on puhas piletiraha raiskamine. enam nii ei taha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s