once you had a dream just like the people outside

okei, te nagunii ei usu, aga selle Rabarocki kõige kõvem elamus (kui mitte muusikalises, siis emotsionaalses mõttes igatahes) mu jaoks oli kuulda superstaari-Rivot hevikaraoket laulmas:P

festival pole milleski süüdi ja kui ma järele mõtlen, siis olid Clawfinger ja Pain ja Mr Lawrence ja Laibach kõik väga head… aga mul ei tekkinud hetkekski seda tunnet, et elada on ikka äge.

psühholoog ütles mulle hiljuti, et nii vana inimene nagu mina ei peagi enam vaimustust tundma.

see on ka ilmselt vanaduse märk, et Clawfingeri viimase lisaloo ajaks olin ma juba telgis ja magamiskotis, sest mul oli tunne, et muidu oleksin surnuks külmunud. ja see, et Laibachi ajal väsis selg ära ja hakkas valutama. muidu see nende hümnikava mulle meeldis väga.

kokkuvõttes tundub mulle, et Rabarockilt nii tagasi tulla, et ükski lihas ei valuta, päikesepõletust ega külmetust pole ja hääl on alles, on puhas piletiraha raiskamine. enam nii ei taha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: