See imelik asi jõudis siis nüüd minuni välja.
Alustades alajaotusest “muud” – on suur hulk sõnu ja väljendeid, mida ma ühel või teisel põhjusel ei salli, ja kaks neist on “kiiks” ja “kokkamine”. Esimene on lihtsalt tobe slängisõna, mida täiskasvanud haritud inimesed minu meelest kasutama ei peaks; teine… no ma saan aru, et see sõna on eesti keeles veidi kohmakas, aga siiski, see on söögitegemine ju! Veel hullem on matkajate hulgas levinud sõna “kokanaat”, mida kuuldes mulle alati tuleb meelde, et mulle meeldibki rohkem lennukiga sõita ja oma einet plastkarbist süüa.
Söögitegemine – ma keeldun kasutamast maisteaineid, mis sisaldavad naatriumglutamaati, sest kuigi see peaks mõjuma teiste maitsete tugevdajana, teeb ta minu meelest hoopis seda, et kogu toit ainult naatriumglutamaadi järgi maitsebki. Seega on minu köögist pagendatud sidrunipipar, hakklihamaitseaine ja üldse enamvähem kõik maitseained, mis ei ole puhtad ürdid. Ja kui ma muidu mingitel ühistel toidutegemistel (nt reisidel) eriti ei pirtsuta, siis selliste maitseainete lisamisele hakkan küll vihaselt vastu.
Muu kodune majapidamine – okei, kõik, kes minuga iial koos on elanud, hakkavad seda lugedes muidugi naerma, aga ausõna, kui ma üksi elan, olen ma täielik nõudepesufriik. Söögitegemise ajal pesen kasutatud nõusid (sõeldad-riivid-lõikelauad) jooksvalt ja toidunõud pesen kohe pärast söömise lõpetamist. Aga teiste inimeste järelt mulle nõusid pesta ei meeldi, see tekitab trotsi ja nii need kraanikausitäied kuhjuvadki.
Arvestades sellega, mida ma viimastel päevadel kõigist teistest blogidest olen lugenud, pean ma oma eripärana vist registreerima ka selle, et mul on TÄIESTI ÜKSKÕIK, mispidi wc-paber rullilt jookseb.
whatever 