põmtselt ma olen jälle kord maailma kunn. sest ma jõin end kuskil kaunase all kahest capuccinost ja ühest batteryst surematuks ja see ei läinud enne iklat üle. ei, selles poleks midagi erilist, aga me alustasime täpselt 24 tundi enne kaunast brüsselist. ma oskan nüüd automaatkastiga autot juhtida täitsa hästi (kuigi mul ei ole juhiluba) (a mis siis, mul on juhtimisõigus) ja mu reisikaaslane nägi saksa kiirteel tanki, aga ma tegin talle tagasi, kui ma leedus jaanalindu nägin.
roadtripi õnnestumise tagasid “war in wonderland” ja “suudlus läbi jäätunud klaasi”, sest kuni sai kaasa laulda, seni me magama ei jäänud. ja varahommikune star fm üllatas code one’iga. hääl on täiesti ära.
saba liputavad rekkad ei ole meie sõbrad.
ma olen nüüd 46 tundi magamata olnud ja mulle aitab. aga kui ma kord olen jälle ärganud ja endale uued dokumendid ja pangakaardid hankinud ja ruhnus rattamatkal ära käinud, siis ma AUSÕNA kirjutan sellest, kuidas ma ükskord ammu leedu-poola piiris lennukit ootasin. ja siis ma kirjutan seda seitset asja, sest ma olen vahepeal jälle nii palju enda ja oma elu üle järele mõelnud.
whatever 