Et see lennukiootamise lugu siis.
Taust: kõik juhtus siis, kui euroliit oli meist veel tuhandete kilomeetrite ja paljude aastate kaugusel, kõigis Ida-Euroopa piiripunktides tuli läbida topeltkontroll ja rekkad moodustasid kilomeetripikkusi sabasid. Kõige otsem tee Eestist enamvähem ükskõik kuhu viis läbi Kalvarija piiripunkti Leedu ja Poola vahel ja seda piiripunkti tohtis läbida ainult autoga (no ega ükski normaalne jalakäija sinnakanti ei sattunud ka, lihtsalt hääletajad pidid leidma kellegi, kes nad piirist üle viiks). Aga vat ükskord saabusin ma sellesse piiri Poola suunast, just nimelt jalgsi (kui ma hoolega meenutan, oli asi selles, et viimane, kes mulle küüti pakkus, oli töölesõitev poola piirivalvur) ja miskipärast oli piir täiesti tühi, st Poola pool ei olnud järjekorda. Nii et ikkagi hakkasin jalgsi piiri ületama. Poolakatel polnud mingeid pretensioone ja üle eikellegimaa polnud ka raske matkata. Aga siis jõudsin esimese leedukate putkani ja putkas istuva piirivalvuriga hargnes umbes niisugune dialoog*:
Leedukas: Siit piirist ei tohi jalgsi üle minna.
Mina: Aga kuidas ma siis lähen, ühtegi autot ei ole ju?
L: Nojah, siis pead vist lennukit ootama jääma.
M: Arvad, et siia tuleb lennuk?
L (pistab pea putkast kaugele välja ja uurib demonstratiivselt taevast): No ilus selge ilm on, miks ta siis tulema ei peaks?
Nojah. Minu pass oli tema käes ja nii ma seal siis ootasin lennukit. Ajaviiteks puhusime juttu, põhiliselt mu passi ja seal olevate templite ja viisade üle – et mida ma ikkagi Serbias tegin ja kuidas Rumeenia meeldis ja nii. Aegajalt tegin jälle katse pass tagasi saada ja minema asutada, aga seepeale küsis härra kohe, et kas lennuk tuli või? Ei tulnud? Siis ootame edasi!
No pea tunnikese ikka lõbustasin teda seal vist. Minu päästjateks said kaks slovaki rekkajuhti, kes lõpuks kusagilt ilmusid ja mu uuele sõbrale putkaluugist kiiresti õlut sisse laduma hakkasid – ilmselgelt ei olnud nende veoste või dokumentidega kõik päris korras. Leedukas viskas mulle passi ja ühmas, et lippa minema. Nii et lennuk Poola-Leedu piiripunktis jäigi mul nägemata.
* otse loomulikult vestlesin ma selle leedukaga see tund aega VENE keeles, mis tundub tagantjärele täiesti uskumatu. Ma ei oska ju vene keelt!!!
whatever 