Üks ekskursioonijuhinõuanne veel: kui The National Gallery tundub liiga suur (mida ta kahtlemata ka on) või kui lihtsalt ei julge end väga suureks maalikunstisõbraks pidada (minu juhtum), siis võib vaadata ainult impressioniste – täpselt paras suutäis.
Millegipärast on kõik kuulsad maalikunstnikud, keda ma nimetada oskan, impressionistid või post-impressionistid, nii et nende vaatamine galeriis tekitab kõige rohkem tunnet, et kulutatud aeg on asja ette läinud. Neli saali, 40 minutit – ja ongi nähtud kõik need vesiroosid ja päevalilled ja baleriinid. Mulle igatahes on nad praeguseks juba täitsa meeldima hakanud.
Niisiis, peauksest sisse ja paremat kätt ruumid 43-46. Pole tänu väärt.
whatever 
Minu kunagi Ldn-s elanud õde pakkus mulle NG-st ekspress-ekspress-versiooni. Küsis, kas ma van Gogh Päevalilli tahan näha. Minu jaatava vastuse peale vedas mu õigesse saali õige pildi ette ja hetk hiljem tagurpidi õue tagasi. Ja väitis, et tal pole kunagi olnud aega süveneda, mis seal veel on.