My rating: 5 of 5 stars
neli Neil Gaimani (varemavaldatud) teksti Chris Riddelli käekirja ja illustratsioonidega… jah, ei teagi, mis peaks valesti minema, et see kehvasti välja kukuks ja inimestele ei meeldiks.
mind kõnetab neist neljast enim muidugi see, mis räägib raamatukogudest ja lugemise olulisusest. sellest, et raamatud on nagu haid ja et lugedes õpib laps, et asjad ei pea olema nii, nagu nad on.
“Make Good Art” on selline… üldine elujuhiste kogumik, millel on ühtteist öelda ka inimestele, kellelt palju kunsti loota pole mõtet (mina). mulle meeldis see koht, kus selgitati, et vabakutselise edu pandiks on täita vähemalt kaks kolmest tingimusest: teha head tööd, olla kena inimene ja pidada tähtaegadest kinni. kehtib mumst igal elualal.
“Credo” on, noh, kreedo, millega on raske mitte nõustuda – kõigil ideedel on õigus eksisteerida; nendega võib vaielda või neid võib ignoreerida, aga relvaga võidelda nende vastu ei saa. kuigi, noh, mulle tuleb ikkagi kohe pähe päris palju ideid, mis minu poolest pigem võiksid olemata olla, ja mul vist ei ole nii palju hingesuurust, et nende eluõiguse eest põhimõtte pärast välja astuda.
(ja siis on seal keskel veel mingi tooli kokkupanemise lugu, mis jääb mulle küll üsna arusaamatuks. kui see on allegooria, siis ma ei mõista seda, ja kui ei ole, siis… ikka ei mõista:) aga õnneks see on lühike ja eriti ei sega, ja pildid on ju kenad.)
klge, aga – aastatepikkune sotsiaalmeedias luuramine tasus end ära ja mul õnnestus sebida end selle raamatu esitlusele. see oli üsna samas formaadis ettevõtmine kui eelmine Gaimani-Riddelli üritus, kuhu poolkogemata sattusin – Neil luges ühtteist ette, Chris joonistas taustal pilte, õhtujuht (Lauren Laverne, kes mulle väga meeldib) ja publik said mõned küsimused ka küsida. isegi Amandat ja Ashi sai näha, kui otsida oskasid (sotsiaalmeediastalker ikka oskab.)
selgus, et ikkagi sinised pöidlad ja südamed on see, mille nimel isegi briti tunnustatuim illustraator iga päev midagi kuhugi postitab. “Neil is a progenitor of blue thumbs.”
ja Neverwhere’i teine osa on tulekul! kuigi Neil on Good Omensi teleseriaali produtseerimisega hirmsasti ametis – te ju ikka teate, et tuleb ka see seriaal järgmisel aastal? igatahes tulevik on helge. kui maailmalõppu sisaldava tuleviku kohta muidugi nii öelda sobib.
aga miks ma seda esitlusejuttu üldse räägin nii pikalt, on tegelt see, et – mul on selle tulemusena raamatust üks autogrammidega eksemplar üle ja nii palju ma teist ju ikka hoolin, et… loosin soovijate vahel välja! pange lihtsalt siiasamma mingi tore kommentaar sellisel moel, et ma teid pärast üles leiaks (töötava mailiaadressi või pärisnime või mulle mõistetava hüüdnimega või noh. kuidagi.) ja siis, ütleme, pühapäeva õhtul vaatame, kellel kõige rohkem veab.
whatever 
Kurat, sa loosid välja ka???
Oled PÄRIS blogijaks hakanud, nendesarnaseks, kes seda tööna teevad???
Paneb mõtlema, et peaks ka – ma seni olen aint kingitusi saatnud esimestele, kes julgevad öelda, et nemad tahavad, aga loosimine on tegemata.
Mõtlen sellele.
Aga MUIDUGI ma tahaks seda raamatut!
Ma hakkasin Dresden Dollsi fänniks üsna ammu, ja siis Pratchetti kaudu tuli Gaiman mu ellu. Fännasin siis neid kõiki koos ja eraldi – no selles mõttes, et Terry ja Neil tegid nagunii koostööd ja olid sõbrad. Aga kui Amanda out of the blue Neiliga käima hakkas, siis ma sain küll siukse nerdgasmi, et anna olla. Modern day fairytale. Kuigi tänu Amanda avatusele me muidugi teame, et isegi ägedate inimeste abieludes on probleeme. Aga ikkagi.
Kohati tundub nii ebareaalne, et Neil ja Chris on päriselt olemas ja neil on raamatuesitlused, kuhu saab minna! Mul on nende Graveyard book juba riiulis aga värskelt ärganud koduse plätserdamisehuvilisena, on see raamatu ju elust täpselt puudu. Isegi seda tooli lugu võib praeguses tervete toolide vaeguses vaevlevas eluetapis vaja minna!
Kuigi mul pole selliseid põhjendusi, nagu eelnevatel kommenteerijatel, siis pole mingit põhjust, et need ei võiks tekkida peale raamatu lugemist/vaatamist ehk et tagasihoidlikult avaldan loosi soovi.
Alustuseks olen kade.. mõnel ikka veab (selle esitluse mõttes). Gaiman on minu jaoks olnud millegipärast üks inspireerivamaid kirjanikke ja praegu just testisin, et üks väheseid teemasid, mis praeguses eluetapis kohe silma särama panid. Ja muidugi aitäh väärt info eest – on raamatuid, mida oodata, eriti just Neverwhere’i.
Raamat, loomulikult on mul ka vaja raamatut, isegi, kui mõni juba on. Päris-päris blogijalt ootan jätkuvalt näokreemiproovipakkide loosimist ;)
Tohoh, mõtlesin, et võib niisama toreda kommentaari jätta, aga eelkirjutajad on asunud veenvalt põhjendama, miks neil seda raamatut vaja on. Ausalt öeldes ma ei oska kahe lausega põhjendada. Kindel on see, et ilma selle raamatuta ma ei saa elada. Päriselt. Kui loosiga ei saa, siis… tead… lähen ja tellin Amazonist või nurun inimestelt jõulukingituseks välja. Jah… sellega on vist kõik öeldud :) PS! Mul on kohutavalt hea meel su üle, et sa saad sellistel esitlustel käia ja natuke enda üle ka, et ma siin mägede taga sellest kõigest lugeda saan.
Kuna sinu raamatukommentaarid on minu absoluutne lemmik selles blogis, siis muidugi osalen. Aga paluks võidu korral sinna siis sinu autogramm ka, eks. Muidu ma ei satukski seda lugema, jälle.
mul nüüd tuli meelde see loosimine ära teha. Raamat saab Pillele:)
Kniks ja kraaps!
kurat ja põrgu, üks kord elus ma tahan midagi, mida blogis loositakse ja siis taevased väed karistavad mind selle eest, et ma blogide asemel raamatuid loen, kolmepäevase hilinemisega.