we’re far from the shallow now

kuus päeva, 120 km läbitud ja… ma olen ikka päris väsinud praegu. õnneks jälle keegi tark planeerija on mu homse päeva vabaks sättinud ja mulle Kirkby Stephenis (second K is silent, teab mu matkateatmik öelda) väga mõnusa pubipealse hotellitoa broneerinud.

tegelt olin eile sama väsinud. oli viimane päev Lake Districtis ja muuhulgas võtsin ära kogu raja kõrgeima tipu – Kidsty Pike, 780 m üle merepinna. nagu tihti tippudega läheb, oli üleval külm, tuuline, parajasti üsna pilves ja üleüldiselt… underwhelming. huvitav oli hoopis, et see kohapeal laugena tundunud küngas paistis mulle veel täna õhtuni üle õla vaadates kätte. 30 km kaugusele.

eile õhtul ja täna hommikul kohtusin peaaegu esimest korda ka teiste C2C matkajatega (see Manchesteri poiss oli, aga tema tegi ainult 5 päeva, mitte tervet rada). seitse reibast ja lärmakat briti vanainimest, kes teevad seda matka igal aastal. üks neist jäi mu hommiku esimesel puhkepausil minuga pikemalt vestlema ja päev otsa olen pead murdnud, keda ta mulle meenutas. koduvana! seda koduvana, kes tuli talvisesse Muumiorgu, mängis trombooni ja õhutas kõiki suusatama. ta küsis, miks ma üksi matkan, ja vastas kohe ise: “because you are a warrior! are you a warrior?” enda meelest ma ei ole sõdalane ja see ei ole sõda, aga ega koduvanaga ei vaidle.

samas olen täna näinud üle pea lendamas nelja hävituslennukit ja ühte kopterit. võibolla siiski on sõda ja mulle pole öeldud. (nad pidid siinkandis harjutamas käima. järele mõeldes olen isegi näinud mingit päris ägedat videot “vaade hävitaja kokpitist madallennul üle Lake Districti”.)

tänase päeva väike eneseületus tabas mind Ortoni lähedal ühel karjamaal (nüüd, kus Lake District oma mägedega läbi, läheb suur osa rajast karjamaaservi mööda või lausa diagonaalis üle). kuni need on lambakarjamaad, on okei, sest ka kõige ülbem suurte sarvedega lammas kardab inimest ja läheb eest. aga… ma vist mainin umbes korra nädalas, et lehmi ma kardan? ja see oli nüüd esimene kord sel matkal, kui lehmad selgelt mu teel ees olid ja ei kavatsenudki ära minna. vähe sellest. nad näitasid mu üles vastu aktiivset huvi ja tulid kogu kambaga ja jooksuga vaatama… mina ka ei tea, mida nad vaatama tulid. mida üks lehm ühelt matkajalt tahta võib? pai, süüa, vestlust, lüpsmist? puutuda ma neid ei julenud ja pakkuda polnud mul neile midagi, nii et ajasime juttu ja tegime mõned pildid.

mis on selle teraapiastiili nimi, kus foobiaid ravitakse nii, et sunnitakse sind hirmuallikaga kokku puutuma, aga turvalises keskkonnas? vot mul oli oma uute lehm-sõprade juurest lahkudes tunne, et just seda nad minuga tegid.

hiljem päeva jooksul oli vähemalt kolm olukorda, kus olin äärmiselt rahul, et teraapia oli läbitud. tasemed läksid muidugi järjest raskemaks – emad vasikatega, ringiratast jooksvad mullikad, mossis pull jne. aga meenutasin endale muudkui, et mõned mu parimad sõbrad on lehmad, ja kõik laabus.

sellega mu seiklused pealetükkivate taluloomadega ei piirdunud, üks hobune trügis ka peadpidi vaat et seljakotti. jällegi – räägi inimese keeles, mis sa tahad? kas nina peale pai või mu kätt otsast hammustada?

kõigi nende koduvanade ja pudulojuste peale kokku sai täna nii palju jutuajamisi peetud, et juba igatsen tagasi päevi Lake Districtis, kus inimesi polnud ja elusloodus suvatses ainult korra mööda vilksata ja minu asi oli pärast välja mõelda, oli see nüüd punane või hall orav, jänes või küülik, ja mis lind on eest nagu kanaarilind ja tagant nagu varblane? (talvike on see lind, pidi Eestis tavaline olema. ma pole küll elus enne näinud.) ma ei matka üksi sellepärast, et ma olen sõdalane, ma matkan üksi, sest ma ei viitsi kogu aeg lobiseda!