veetsin terve päeva nende mägede harjadel nende pilvede sees ja ei näinud mitte midagi. aga samas ka mitte kedagi, ja harva saab Lake Districtis mõne järveääre ööks täitsa enda käsutusse.
put on the red shoes and dance the blues
veetsin terve päeva nende mägede harjadel nende pilvede sees ja ei näinud mitte midagi. aga samas ka mitte kedagi, ja harva saab Lake Districtis mõne järveääre ööks täitsa enda käsutusse.
whatever 
Oh, ega alati polegi vaja _näha_. _Kohal_olek on sama oluline. Mul endal on kah mägimatkadest vaadete asemel hulganisti pilve-muljeid :)
Ja seda tahtsin ka veel öelda, et mainisid paar postitust tagasi kohvifiltreid ja filtrihoidjat, et väike luksus seljas kaasa veetud või nii. Mu meelest annavad mõningad valitud luksusasjad matkale jumet (v.a. muidugi siis, kui paarsada lisagrammi seljakotikaalu tuleks kasutada sõna otseses mõttes ellujäämiseks tarviliku jaoks selmet luksuse jaoks). Ise olen näiteks klaasist veinipeekri kaasa pakkinud, teades, et kohas, kus seda pruugin, ei näe mind keegi, sama hästi võiksin plasttopsist rüübata. Aga see tunne, et jõuad Vaatega kohta, istud maha ja kraamid lauahõbeda ja kristalli välja… oo, jaa. (Vein matkab labases plastkotis, smuggler bag kutsutakse.)
Üks mu sõbrants tegi Mütofesti tarvis endale sellise salalähkri, et peitis plastkotis kvantiteetveini ilusasse nahkkotti ja sai niiviisi ilusasti lähkrist veini nõrutada.
ja valitud luksusasjad annavad üldse elule jumet, luksus on esmatähtis eluvajadus! ma mäletan, et kunagi, kui ma üle tüki aja natuke raha teenisin (nälgas õnneks ei olnud, sest sõbrannal, kelle pool ma korteris olin, olid suured juurviljavarud), ostsin esimese asjana ühe tädikese käest kõik tema veidi äraväsinud roosid ära. See moodustas tol hetkel umbes poole mu sissetulekust, argument oli “taset peab hoidma”.
See järve peegeldus ja telgi kuju telgikujulise peegelduspilve taustal on tõsine kraam!