ärkad kui üles läind olen ma

mõtlesin, et kui täna ka postituse teen, siis olen püstitanud elu rekordi – kuu aega järjest iga päev blogitud, mitte nagu see eelmise aasta detsembriprojekt, mis jõululaupäevaga kolaki ära lõppes nagu advendikalender ikka. aga kolasin natuke arhiivis ja selgub, et 2018. aasta augustis sain ka terve kuuga hakkama ja august on pikem kuu kui november. samas mäletan, et tollal oli ikka nurinat, et kas raamatuarvustus või puhas pildipostitus loeb. et mis blogimine see ka on.

ühtlasi leidsin blogi statistikast tabeli, mis näitab, et keskmine sõnade arv ühe mu postituse kohta on 2003. aasta 128 sõna pealt tõusnud 2020. aastaks 676 peale. ei ole täheldanud, et mul seejuures palju rohkem öelda oleks, puhas ballast kõik.

sel aastal mõtlesin küll, et advendikalender tuleb pigem piltidega – ma ei ole peaaegu üldse jaganud oma sellesuviseid matkafotosid ja mul on neid päris palju ja ägedaid varuks. karta on, et ma ei suuda ka kommenteerimast ja seletamast hoiduda, sest eks iga pildi juurde mingi lugu ikka käib… aga kui tuleb vahel ainult pilt, siis mõelge selle keskmise sõnade arvu peale.

kuni kestab see keel ja kahisevad puud

täna on mul teile küll teatada uudis, mis on 1) hea, 2) oluline, 3) võrdlemisi värske. nimelt: tagasi on audiosari “Globaalsed eestlased” ja uskuge mind, kui te oma elus otsustate kuulata ühtainust eestikeelset audiosarja (mis ongi tehtud taskuhäälingu jaoks ja mitte raadiosaatena rahvusringhäälingusse, too on veidi teine kategooria, mida juhib juba aastakümneid David Vseviov), siis see peaks see olema.

(lisatud: inimestelt, kelleni rahvusringhääling paremini ära kostab, sain teada, et GE eelmine ring siiski oli ka Vikerraadios saatena eetris. nii et kvaliteedi tagant paistavad ikkagi professionaalide kõrvad.)

https://www.globaalsedeestlased.org/about – väga hästi võtab kokku

Rainer Sternfeld on minu meelest ainus inimene Eestis (või ainus eesti inimene maailmas, selle saatesarja vaimus mõeldes), kes saab aru, kuidas audiosarja formaadis inimesi intervjueerida. ta on ette valmistunud, tal on selge diktsioon, ta ei lollita ega lõkerda eetris, ta ei vaidle oma saatekülalistele vastu ega sega vahele, ta ei räägi iseendast, ta lihtsalt… kuulab aktiivselt. ja tal on megahea külaliste valik! ma olen kõik 42 saadet ära kuulanud ja võibolla umbes kaks olid sellised, mis eriti ei kõnetanud.

muidugi ma ses mõttes erapooletu ei ole, et see globaalse eestluse teema mind kõnetabki päris kõvasti, võiks isegi öelda, et on mu erihuvi. loomulikult mulle meeldib kuulata, mida arvavad maailma ja Eesti asjadest teised inimesed, kes on ka päris pikalt mujal kui Eestis elanud, aga ei ole sellepärast Eestist kaugeks jäänud ja ei plaani ka. intervjueeritute hulgas on ka mu isiklikke tuttavaid ja küll on tore olnud neist kuulda. aga ma päriselt usun, et see on kõigi jaoks huvitav, mitte ainult minu.

üks asi veel: Sternfeld räägib väga head eesti keelt! ma täitsa naudin seda, kuidas ta selle nimel pingutab ja enamasti suudabki leida kenad eestikeelsed vasted neile sõnadele ja väljenditele, mida ma ise ka inglise keeles kipun kasutama, sest tundub (valesti tundub!), et nii on selgem ja lihtsam. mul on jube hea meel, et ta nüüd tagasi on ja uusi osi teeb, sest ta avaldab mulle head mõju.

ma nüüd lähen postituse algusesse tagasi ja asendan sõna “podcast” sõnaga “audiosari”, sest Rainer ütleb nii. nägite, jah?

lift me like an olive branch and be my homeward dove

kuigi november pole kaugeltki mu lemmikkuu aastas (kellel oleks), pean ikkagi nentima, et november on üks olulisemaid põhjuseid, miks ma Londonis elan. sest see on siin täiesti talutav kuu, mitte mingi kolmekümnepäevane kannatus! jah, külmem kui mulle ideaalis meeldiks ja päevad võiks ka pikemad olla, aga kottpime ei ole ja õues asju teha on täiesti normaalne idee. tihti paistab isegi päike.

täna näiteks panin maha nartsissisibulad, niitsin muru (okei, polnud seal suurt midagi niita, aga hekseldasin langenud puulehed trimmeriga läbi, lootuses, et nad kevadeks ülejäänud mullaga üheks saavad nii), sõitsin paarkümmend kilti rattaga ja käisin ujumas (õhk +3C, vesi +6.5C, väga pikalt just ei solberdanud, aga sajameetrise ringi ikka tegin ära). head esimest adventi teile ka.

hästi ja palju ja kiirelt ja valjult

natuke siis eesti ja briti, vana aja ja tänapäeva gaidide erinevusest. lisaks omaenda kogemusele (olin Eestis hellake ja gaid 1990-1994 või sinnakanti, ja nüüd olen umbes pool aastat Londonis ühe gaidirühma juures abiks olnud) on mul sisendinfoks paar vanaaegset inglise lasteraamatut, kus gaidlust kirjeldatud on: ühe mu lemmikinternaatkoolisarja esimene osa “Autumn Term” ja hiljuti spetsiaalselt pealkirja tõttu välja valitud ja loetud “Judy, The Guide”… ja mingis kolmekümnendate lapsnäitlejateraamatus (see on ka terve alamžanr, nagu internaatkooliraamatud) oli neist ka juttu. igatahes, teoorias olen tugev.

  1. koondusi peetakse siin terve gaidirühmaga korraga. ma olen üsna kindel, et meie omal ajal saime kokku põhiliselt salkades ja kogu rühm kohtus pigem matkadel, laagrites, mingitel pidulikumatel üritustel. meil polnud sellist ruumigi, kuhu mitukümmend last korraga midagi aktiivselt tegema mahtunuks.
  2. rääkides ruumidest, sellistes kohtades ja seltskondades nagu meie omal ajal kogunesime – siin ja nüüd kindlasti ei tohiks. safeguarding reeglid on väga ranged selle osas ja alaealiste viimine kellegi koju oleks täiesti välistatud (meie kõõlusime alailma oma juhtide ja vabatahtlike kodudes ja hoovides), pluss on miljon ettekirjutust selle osas, mitu täiskasvanut ühe lapse kohta peab kohal olema, sõltuvalt laste vanusegrupist ja sellest, kas ollakse toas või õues või laagris. ja isegi kui sul on ainult üks laps, siis üks täiskasvanu pole kunagi õige vastus, alati peab vähemalt kaks olema.

    kõik need täiskasvanud peavad, ütleme lihtsustatult, esitama karistusregistri väljavõtte enne kui nad uksest sissegi tohivad astuda. ma saan absoluutselt aru, miks sellised reeglid, aga ma saan ka aru, kuidas täiskasvanutest puudu on – neid lihtsalt läheb jube palju vaja ja suvalisi inimesi ei saa appi kutsuda.
  3. koonduste ajal kantakse siin alati gaidivormi. meil, jällegi, oli vorm pidulikuks puhuks. see on ka üksjagu loogiline, sest…
  4. … tänapäevane gaidivorm on ikka mõnus vabaajariietus – polosärk ja kapuutsiga pusa. kaelarätte meie preilid eriti ei viitsi kanda, kuigi teoorias vist võiks. (meie rühma kaelarätt on muide punane – ei tea, kas Eestis on praeguseks juba mõni punane skaudi- või gaidikaelarätt kasutusel? 90ndatel kohe kindlasti ei olnud :D mu enda hellakesekaelarätt oli pruun ja kollane – juhuslikult briti hellakeste vormi värvid! – ja gaidikaelarätt valge.)

    kui ma nüüd meenutan omaenda esimest hellakesevormi, mille mu ema pidi mulle ise õmblema, sest aastal 1990 ei olnud sellist asja kuskilt osta võimalik… korralik triiksärk! lõõtsa ja klapiga rinnataskud, mansetid, krae, värgid. sellisega juba koondusel sõlmi harjutades ringi ei aele, ainult sirge seljaga lipuvalves annab seista. lipuvalves tuli 90ndate Eestis hirmus palju seista. (ja muidugi ei kantud vormisärgi juurde tavalisi lühkareid ega üldse pükse. ikka tume seelik, sukkpüksid, mustad kingad.)

    vormisärgi triikimine oli üks esimesi asju, mille me kohe kümneaastastena selgeks õppisime ja seda siis ka tõesti enne iga vormikandmist ise tegime. siiamaani see meenub iga kord, kui triiksärki triigin – krae ja mansetid kõigepealt, selg viimasena!
  5. mul on muidugi jube kahju, et ma nalja “briti gaididel on vilets distsipliin” peale ise ei tulnud (A postitas selle blogi FB-lehele eelmise gaidijutu kommentaariks). aga võib küll öelda, et selles on rohkem kui terake tõtt, ehkki eelviidatud kvaliteetkirjanduse põhjal tean, et asi võib olla pigem selles, et meil on ikkagi aasta 2021 ja lastele on hirmus palju lubatud. igatahes loen tõelise kadedusega, kuidas need vanaaegsed internaadilapsed muudkui rivis marssisid ja juhtidele au andsid ja enda järelt kõik ära koristasid, ilma et neile seda kakskümmend korda meelde oleks pidanud tuletama.

    meie omal ajal… olime ilmselt kuskil vahepeal. suhted täiskasvanud juhtidega olid meil küll familiaarsed, aga sõna kuulasime minu meelest paremini ja lärmi tegime vähem. samas ei saa vist loota, et mul sellest ülemäära objektiivsed mälestused oleksid. ah, ja meid oli ju enamasti palju vähem korraga koos, see pidi ka kindlasti olukorra lihtsamaks tegema.
  6. kui eesti gaididel lõppeb iga koondus sõprusringiga (ja lauldakse sõprusringi laulu, mis oli olemas palju enne, kui Jaan Tätte selle üldisemalt tuntuks laulis – see on see, et “nüüd uni tule rutuga, et magama ma jääks” ja refrään on “ole homme parem, kui olid täna” jne), siis briti gaidid kordavad ringis seistes oma tõotust ja laulavad seejärel “Tapsi”.

    see viimane tundub olevat kogu ingliskeelse maailma gaidi- ja skauditraditsioon, minu jaoks oli täitsa uus – kuigi lähemal uurimisel tuli välja, et meie omaaegsetes laagrilaulikutes oli sellest eestikeelne versioon täitsa olemas. aga me ei laulnud küll kunagi.
  7. briti gaiditõotus enam jumalat ei maini (meie rühmajuht Ann, kes on umbes minuvanune, teab rääkida, et tema elu jooksul on tõotust kolm korda muudetud – alguses lubati täita oma kohust jumala ees, siis jumalat armastada ja nüüd öeldakse selle koha peal “to develop my beliefs”, mida iganes see siis ei tähendaks). “Taps” lõppeb sõnadega “God is nigh” ja meil oli üsna hiljuti rühmas arutelu, kas ja mida peaks selle koha peal laulma need, kes jumalat ei usu, ja et mida üldse tähendab “nigh”. ilma igasuguse aruteluta aga on meie rangeritel (vanus 14-18, nad peavad oma koonduse gaididega samal ajal kõrvalruumis ja tulevad lõpuringi ajaks meie juurde) kombeks laulda “God is nice”, mis on, noh, vähemalt kõigile arusaadav.

    igatahes mina andsin omal ajal tõotuse täita kohust jumala ja isamaa ees (ja aidata ligimest igal ajal ja täita gaidi seadusi) ja minu teada eesti gaidid ütlevad siiamaani nii. aga ma olen nüüd seda briti tõotust nii palju kordi rohkem korranud, et jumal on vast sõnumi kätte saanud – ta on mu elus kuningannaga asendatud.
gaidivorm 1920ndad vs 2020ndad. meelega udune, sest safeguarding.

hetkeks hajuvad sõnatud read lendlema nahkhiirte tiivul

jumaldan neid “pimekohtinguid raamatuga”, mida raamatupoed või -kogud vahel korraldavad. osta muidugi niiviisi põrsast kotis ei raatsi, raamatukogust olen küll võtnud. aga 1) jube põnev on neid kirjeldusi lugeda ja mõistatada, mis raamatuga võiks tegu olla ja kas see mulle meeldiks, 2) lihtsalt nii ilus vaadata, ei?

pilt Barnes&Noble’ist NYs
ma arvan, et ma tean, mis raamat see on. Goodreadsis panin 5/5

but please don’t put your life in the hands of a rock and roll band

kui kellelgi on vaja head jäämurdmisharjutust mõne suurema koosoleku või peo alustamiseks, siis mul on välja pakkuda selline lihtne, aga meeleolukas variant: andke igale osalejale paber ja pliiats ja paluge joonistada jalgratas. peast. (olenevalt asukohast vbla peab natuke sättima, et kellelgi ühtegi ratast nägemisulatuses ei oleks.)

ma ei ole seda otseselt sellises vormis tegelikult järele proovinud – mingitel segastel asjaoludel me küll joonistasime jalgrattaid kogu perega eelmise aasta jõuluõhtul, aga meil jäämurdmist vaja ei läinud, lihtsalt kuidagi tuli teemaks. väga hea ajaviide oli küll.

ja siis ükspäev olin päriselt töökoosolekul, kus oli vaja tahvlile jalgratast ja selle ümber igasuguseid muid asju, nii et ma meenutasin oma venna (kes osutus perekonna parimaks rattajoonistajaks) näpunäiteid ja… üritasin. kõik teised osalejad paistsid arvavat, et nad oskavad paremini, nii et lustisime sellega mõnda aega. peab nentima, et mõni jalgratas tuli tõesti veenvam välja kui minu oma. aga mitte kõik!

ja nüüd on mul täiega plaan seda uuesti teha, kui ma mingid inimesed päriselt ühte tuppa kokku saan. (kahjuks ei tea, millal sellised asjad üldse jälle juhtuma hakkavad, alati helistab keegi kodust sisse ja siis on juba lihtsam teha nii, et kõik helistavad.) suurepärane meelelahutus.

paljud vast mäletavad seda lugu, kus üks kunstnik palus ka inimestel peast jalgrattaid joonistada ja siis tegi neist 3D renderdused. kes ei mäleta või pole kuulnud, siis palun, siin. aga siiralt soovitan, enne kui klikite, proovige ise ka joonistada, muidu on jube lihtne öelda, et hahaa, kui tobe saab olla.

oot, ma vaatan, kas ma oskan omaenda pildi ka mingi lingi taha ära peita, et see kedagi (ee, eriti jalgrattatootjaid) liigselt ei inspireeriks… oo, vist oskasin. pilt on järgmisel leheküljel!

everybody wants something you just want me

ilublogi vol 13: retinoolitellimus

kuna meil on siin pigem selline… säästuilublogi, siis ma ei ole retinooli tihanud väga teemaks võttagi, sest hästi lühidalt öeldes odav (loe: The Ordinary) retinool on üpris lahja ja mõttetu kraam; kallimate brändide oma aga nii kallis, et isegi kui ma oleks raatsinud seda osta ja proovida, siis ma ei julgeks seda siin avalikult öelda:)

aga musta reede pakkumisi nähes tuli meelde, et alustasin omaenda retinoolitellimusega täpselt aasta tagasi; vaatasin seepeale järele, et kulu on olnud kokku 170 naela, mis 13 kuu peale ära jagades… läheb täitsa säästukategooriasse*. nii et teeme ära.

retinool (tehniliselt on õigem öelda A-vitamiin, see termin katab kõik retinoidid, millest retinool on ainult üks. aga tavakasutuses öeldakse ikka pigem retinool kõige kohta, ma kipun ka ütlema) on enamvähem ainus toimeaine kogu pealemääritavas kosmeetikas, mille kohta saab teaduslikult tõestatuna väita, et see ennetab ja kaotab naha vananemise tundemärke (kortsud, nahalõtvus, pigmendilaigud jne). laiemalt tuntud on ta pigem akneravimina ja aknet mul ei ole, aga värskema väljanägemise peal olen küll väljas.

tellimus mite sellepärast, et ma ei viitsiks ise poes kreemi ostmas käia, aga lihtsalt vaatasin, et tretinoiin, mida saab ainult retseptiravimina, annab justkui kõige rohkem bang for the bucki. ses mõttes, et üks 20 ml tuub hea nahahooldusbrändi tõhusat A-vitamiini kreemi maksab poes… noh, näiteks 50 või 80 naela. see on kolmandik kuni pool mu retseptika aastamaksumusest.

kuna eeldatavasti perearstid ei viitsiks väga tegelda probleemiga “palun väljastage mulle vananemisvastase ravimi retsept”, siis on olemas sellised firmad, kes pakuvad online-dermatoloogiteenust – saada meile oma fotod, paneme diagnoosi, määrame ravi, küsime krediitkaardiandmed ja saadame rohu postiga koju. tundub, et see kõik on täiesti legaalne, vähemalt siin UK-s :)

mina tellin oma retinooli Dermaticast, mis teenindab ka USA ja valitud Lääne-Euroopa riikide elanikke; konkureeriv firma, mida ka kiidetakse, on Skin+Me, kes saadab ainult UK piires. USAs ja Austraalias on mingid omad firmad olemas, mida ma väga uurinud ei ole, ja seda, mis variante või kas üldse idaeurooplastele pakutakse, ma ka ausalt öeldes ei tea.

see retseptiasi pole neil päris ilmaasjata, sest tegu on ikkagi päris kange tootega, mille puhul olevat täiesti normaalne, et nahk alguses koorub ja kestendab jne. mul seda küll pole juhtunud (minu retsepti kangus on esialgse 0.015% tretinoiini pealt liikunud 0.05% peale, lisaks 4% niatsinamiidi, mis on ka päris mõnus toimeaine), aga ettevaatlik alustamine ja kasutusjuhendi lugemine tuleb kasuks. juhend meenutab ka seda, et panna tuleks seda kuivale nahale ja et vältida tasub silmade ja ninasõõrmete ümbrust ja suunurki – võin kinnitada, et need kohad olen küll hooletu kasutamisega veidi kärna saanud endal mõned korrad.

NB! – ilma seda infot edastamata ja mitu korda üle küsimata keegi küll vast retseptiretinoide ei müü kellelegi – raseduse ajal kasutamiseks see ei sobi. ja loomulikult tuleb päiksekreemi nagunii kogu aeg kasutada, aga retinoolikuuri ajal kohe päris kindlasti, sest see teeb naha UV-kiirgusele palju tundlikumaks.

okei, ma saan kogu seda juttu üle lugedes ise ka aru, et ma oleks nagu mingi kahtlase sekti liige, kloorijoomisest mitte väga kaugel. aga küsige teistelt ilublogijatelt, see on kõik täitsa legit! jumala eest mitte kohustuslik ega hädavajalik kellelegi, aga lihtsalt et te teate – on olemas.

  • – minu hinnaarvestus sisaldab musta reede sooduspakkumist, mis eelmisel aastal oli, et esimene doos ainult postikulu eest ja järgmine poole hinnaga. pluss kuigi eeldus on, et maksad ja kasutad kuukaupa, siis jagub sellest 15 ml portsust tegelikult julgelt kauemaks, nii et mõnikord lükkan uue saatmise edasi – nii saab – ja olen aasta jooksul maksnud 9, mitte 12 portsu eest, ja 13nda kuu jagu on veel pudelis varuks. küll ma olen leidlik matemaatik, kui mul on vaja iseendale tõestada, et olen hea diili saanud!

and if you say run i’ll run with you

juhtunud on uskumatu ime: on teisipäeva õhtu, ma tulin gaidikoonduselt ja mul on ikka veel piisavalt energiat, et kirja panna vähemalt lause, et on teisipäeva õhtu ja ma tulin gaidikoonduselt. kaks varianti, kas olen lõpuks ometi piisavalt treenitud (tavaliselt on selle pooleteise tunni järel tunne, nagu oleks maratoni jooksnud, aga vaimselt, mitte füüsiliselt – ja ma olen seda teinud maikuust saadik igal teisipäeval, koolivaheajad välja arvatud, ja seni pole kergemaks läinud) või oli tegu erandliku õhtuga.

kahtlustan pigem viimast, sest vahelduse mõttes ei olnud 24 lapsest ühegi käsutuses ei lahtist tuld (juhtus: eelmisel kuul, kui preilid otsustasid küpsetada ahjus saiakesi ja teha pliidil karamelli ja selgus, et meil pole tikke, nii et gaasipliidi süütamiseks kasutati gaasiahjus olevat tuld ja ühekordset söögipulka. lõke kahe tikuga on selle kõrval naljaasi, ma ütlen) ega teravaid nuge (juhtus: paar nädalat tagasi, kui Halloweeni ja whittling badge’i raames kõrvitsaid lõiguti. kõik jäid ellu ja esmaabikomplekti ei läinud vaja, aga ma sain kindlasti paar halli juuksekarva juurde pluss arvake, kes pärast kogu saali pidi üle koristama) ja isegi laetuled põlesid (eelmisel nädalal pidasime koonduse pimedas, taskulampide valgel). täna istusime rahulikult soojas valges toas (“rahulik” on muidugi suhteline mõiste selle kambaga) ja planeerisime järgmise nädala õuekoondust – geopeitus, novembris, pimedas pargis. kui te minust järgmisel teisipäeval, kolmapäeval ega üldse enam kunagi midagi ei kuule, siis teate, miks.

kõik see kõlab mind tundvatele inimestele vast pisut uskumatult, sest kas ma olen kunagi üles näidanud mingit erilist huvi lastega tegelemise vastu? eriti võõraste laste, eriti vanuses 10-14? aga teate, kui ma ise olin…… 10-14, siis ma olin gaid ja see oli nii oluline ja elumuutev kogemus mu jaoks, et kõigist võimalustest ühiskonnale vabatahtlikurollis midagi tagasi anda tundus see järele mõeldes mu jaoks kõige õigem. mitu aastat juba oli mu kuklas tiksunud teadmine, et Inglismaal on gaidirühmade ukse taga järjekorrad, sest täiskasvanud juhte ja abilisi pole piisavalt. ja kuigi see lastevärk päriselt ka oli mu jaoks päris hirmutav, siis… teate, ükspäev kuulsin sõna “mugavustsoon” valesti – “igavustsoon” – ja see oli nii tabav. kevadel astusin igavustsoonist välja ja siin ma nüüd olen.

üleeelmisel nädalal otsustasin, et kui juba, siis juba, ja adult helperi asemel olen nüüd leader in training. mul on isegi gaidijuhi vormisärk!

seda, mis poolest briti gaidid 2021 erinevad eesti gaididest 1991 ja sinnakanti… räägin mõni teine kord. sest kui ma kohe magama ei lähe, siis ma ei taastu järgmiseks nädalaks piisavalt ja kaotan mõned lapsed pimedasse parki ära. õnneks neil on snäkid kaasas, jäävad vast ellu, aga kas ka mina?

kõik mida teinud keegi teinud on ammu

mu lapsepõlve lemmikmuuseum oli Tartu ülikooli zooloogiamuuseum. see ei ole mingi kergekäeliselt antud tiitel, sest mulle muuseumid üldse meeldisid (okei, see võiks tulla sellest, et 80ndate lapsel ei olnud väga palju muid meelelahutusi valida, meil polnud kodus telekatki) ja käisime venna ja ja naabrilastega neis minu mäletamist mööda päris palju. tihedalt zooloogiamuuseumi järel nt tuli tol ajal Toomeoru serval olnud Tartu linnamuuseum, kus sai vitriinis näha Hans Heidemanni õlgkübarat ja mingeid isiklikke tarbeesemeid veel. me elasime Heidemanni tänaval ja seetõttu tundus asjakohane sinna õlgkübara juurde aegajalt palverännakuid korraldada :) piletid ei maksnud ju suurt midagi.

aga zooloogiamuuseumi suurimaid hitte oli, teadagi, see topistega stseen, kus hundid põtra ründasid. kes seda elus näinud on, pole ilmselt unustanud, sest see oli nii uskumatult äge. (eriti võrreldes ülejäänud ekspositsiooniga, mis koosnes põhiliselt siiski kilomeetritepikkustest klaasvitriinidest, mis olid täis linnumune ja muud sellist pahna. ei, see oli kõik ka tore, aga üksluine kuidagi.) teine staareksponaat oli see vitriin, kuhu oli ehitatud terve rannastseen, tohutu hulga erinevate merelindude ja kõrkjate ja kivide ja kõigega, taustale oli maalitud meri, ja seal sai lindude nimedega sildistatud nuppe vajutada ja vastava linnu juures läks tuluke põlema.

püüdke siis mõista mu elevust, kui selgus, et Ameerika loodusloomuuseumis on selliseid topiseid ja vitriine… rohkem kui kaks. ma ei teagi, kui palju, sest elu on õpetanud, et mida suurem muuseum, seda rahulikumalt tuleb asja võtta. soovitav on valida ÜKS saal või teema ja sellele keskenduda, ja kui on suur saal, siis võib keskenduda pinnapealselt. ma valisin Põhja-Ameerika imetajate saali. seal oli nii hunte kui põtru.

need on hoopis koiotid

kõik need topised nägid välja nii veenvad, et ma alguses ei uskunud, et on topised, ja arvasin, et keegi on teinud mingid tänapäevased kujud sinna. ja need stseenid ja maastikud, kuhu nad paigutatud olid! mul oli ausalt tunne, nagu oleksin ise Ameerikas… ahjaa, ma olingi. igatahes oli kõik kuidagi nii veenev. vaated ja valgus ja loomad ja igasugused detailid esiplaanil õitsvate lilledeni välja. (pärast vaatasin järele, et kõiki neid topiseid ja muud restaureeriti 2011. aasta paiku väga põhjalikult, tõesti nägid värsked välja.)

vabšee Šiškin

okei, neid merelindude stiilis nuppe ja tulukesi ei olnud, aga iga dioraami (need vitriinid on kaarja tagaseinaga ja annavad päris hea 3D efekti niiviisi) juures infotahvlil oli muuhulgas soovitusi, mis pisidetaile sellest stseenist otsida ja leida võiks. üldse olid nii head infotahvlid, et ma jätsin enamuse lugemata, muidu poleks jaksanud loomi endid üldse enam vaadata. muuhulgas oli igal tahvlil kirjas, kuskohas see vaade täpselt asub, sest kõik nad on reaalsete kohtade põhjal tehtud. aga kogemata sain ikka igasuguseid asju teada, nt et pruunkarusid võib olla nii musta, pruuni kui valget värvi; et orava pahkluud painduvad tagurpidiseks; et jääkaru on pruunkarust arenenud ja nende vahel pole ristumisbarjääri.

oktoobrihommik, lõuna-New York

kui ma seal muuseumis juba olin, siis püüdsin muidugi üles leida ka need indiaanlased ja kalastava eskimo jne, keda Holden Caulfield seal lapsena vaatamas käis, aga too galerii oli parajasti remondis. siiski, ilma Holdeni/Salingeri vihjeteta poleks ma taibanud sinna muuseumi üldse minna. ilukirjandus ikka avardab inimese maailmapilti.

street lights big dreams all looking pretty

jessas, see NBA korvpall oli ikka hoopis… teistsugune elamus. mitte halvas mõttes, väga huvitav oli, aga kuigi mul enda meelest ootusi polnud, siis sellist õhtut ikka ei oodanud.

alustuseks, kuidas on võimalik, et neljast 12-minutilisest veerandajast koosnevat mängu mängitakse kaks tundi? alailma pandi kell seisma ja mängijate asemel voolas plats täis tantsutüdrukuid, turvamehi, mingeid hallides sviitrites asjapulki ja keda veel kõike. mõned üksikud korrad tuvastasin, kui see kõik juhtus asja pärast, nt et kohtunik vaatas videokordust üle või oligi lihtsalt vaheaeg ette nähtud. aga muidu… vaevalt sai mäng hoo sisse, kui jälle jäi pooleli, isegi vilet minu meelest keegi ei puhunud. kas korvpallikohtunikel üldse on viled?

tantsutüdrukutele lisaks tegi aegajalt mõne seti DJ. publik tantsis entusiastlikult, lootuses, et neid näidatakse suurel ekraanil, osasid muidugi näidati ka. iga natukese aja tagant loobiti rahva hulka t-särke, selleks otstarbeks olid kasutusel mingid spetspüssid ja ka… kahurid. iga teise natukese aja tagant tutvustati suurel ekraanil esireas istuvaid kuulsusi. tundsin ära Whoopi Goldbergi ja Kit Haringtoni, ülejäänud ei olnud minu jaoks piisavalt kuulsad.

ahjaa, mäng ise? Knicks võitis, aga mu kõrval istuv kohalik fänn selgitas, et neile meeldib, kui skooride vahe on vähemalt 12 punkti, nii et “today was good but not good for my money”. suurem osa ajast oli seis üsna tasavägine ja kui Rockets oleks oma vabavisked (mida neile anti ohtralt) sisse saanud, oleks nad võitnud.

üldse, mis värk on sellega, et täiskasvanud, kahemeetrised professionaalsed korvpallurid suudavad VABAVISKE mööda visata? need pole teil mingid nurgalöögid ega penaltid, keegi ei seisa ees, pettemanöövreid pole vaja, alati viskad sama koha pealt ja väga kaugel see korv ka ei ole. kui raske see olla saab.

samas kolmepunktiviskeid oli justkui trennis harjutatud, mõned kukkusid päris efektsed välja. nende nägemise nimel üksi juba tasus see kaks tundi seal istuda.

hirmsat puudust tundsin Gunnar Holeleist. mitte keegi ei seletanud, mis toimub ja miks jälle aeg maha võeti. kohtunik teatas oma otsused küll otse kaamerasse, aga kahjuks ma ei saanud kordagi aru, mida ta täpselt ütles. ma pole korvpalliterminoloogias kuigi tugev, aga ausalt öeldes ameerika keel jääb ka tihti veidi mõistetamatuks.

kommentaatori asemel oli… taustamuusika. mingid müstilised trummi- ja orelihelid, omade rünnaku puhul ühe- ja vastaste jaoks teistsugused. mulle tundus kuidagi ebasportlik see, et kõik valjuhääldites ja ekraanil toimuv oli selgelt kodumeeskonna poolt ja aegajalt lausa õhutati vastasmeeskonnale “buu” ütlema. ja mu meelest on ka nõme hõisata ja plaksutada, kui keegi korvist mööda viskab. jalgpallis on see kuidagi ausam, saad rõõmustada oma väravavahi hea tõrje üle, mitte otseselt vastase vea või ebaõnne. igatahes need korvpallifännid tundusid mulle veidi õelad ja… mitte kuigi džentelmenlikud. i’m an englishman in new york.

ma arvan, et kui järgmine kord USAsse satun, peaks pesapalli vaatama minema. inimesed teevad nii naljakaid ja huvitavaid asju otse minu mugavustsooni serva taga!