sest rohkem mul ei ole kui see käidud poolik tee

1 august 2021 Helm Crag

selle aasta üks tipphetki ei leidnud aset sugugi selle aasta kõrgeimas tipus – Helm Crag on ainult 405m üle merepinna. vaade aga on igas suunas uskumatult hea. kui muidugi ilma annab.

ilma tol augusti esimesel hommikul anti mõnuga, mind ei vaimustanud mõte seljakoti ja kogu telkimisvarustuse mäe otsa ja siis alla tagasi tassimisest ses kaunis päiksepaistes. eriti kuna olin all Grasmere’i külas just matkapoest mõned ostud teinud. aga kui samast poest nõu küsisin, et kas küla peal on mingi turismiinfopunkt või muu koht, kuhu ma oma koti paariks tunniks saaksin hoiule anda, siis pakuti lahkelt, et jäta siiasamma poenurka, peaasi, et sulgemisajaks tagasi oled. Cotswoldi poekett rebis end sellise lahkuse eest hooga mu matkapoodide edetabeli etteotsa.

nii lippasin Helm Cragi otsa kui üks kergejalgne kitseke. see on kah üks selline laste ja labradoridega käimise turistimägi, külale mugavalt lähedal ja väga raskeid turnimise kohti ei ole.

tipus tegin täiega Vaikivat Hunti, vaatasin pikalt ja põhjalikult igasse ilmakaarde ja mõlgutasin mõtteid ja mälestusi. Grasmere on kuidagi sattunud suurema osa mu Lake Districti käikude kesk- ja tulipunktiks, nii et see vaade on mu jaoks hästi… elus. enamvähem igale tipule ja lombile oskan nime anda, tean, kuhu rajad viivad ja mis järgmised orud ahelike taga peituvad. mäletan, kus oli ükskord hästi märg ja kus teinekord väga palav. vedas, et kedagi kaasas polnud, kes oleks olnud sunnitud mu heietusi kuulama!

teile vaatamiseks valisin pildi sellest suunast, kus Grasmere’i järv ja küla peal on (lehvitused matkapoe rahvale sinna alla!) ja Loughrigg Felli tagant paistab ribake Windermere’igi ära. lisaks, kes oskab otsida (no kes peale minu ikka ilma täpselt näitamata oskab), näeb siin neid kohti, kus eelmisel ööl telkisin ja samal hommikul ujusin ja kohvitasin.

pärast, kui jälle kitsekese kombel mäest alla kepslesin, kohtusin matkarajal hästikasvatatud briti viieaastasega, kes esiteks soovitas mul ettevaatlik olla, sest maas on palju loomakakat (lambapabulatega oli tõesti hästi) ja siis, hoolitsedes, et ei tekiks piinlikku vaikust, kuni me mõlemad ootasime, et ta lapsevanem raja kitsama koha läbida jõuaks, uuris jutujätkuks viisakalt: “how was it up there for you?” imeliselt tore oli, aitäh küsimast, noor sõber! selle mäe otsa lähen kindlasti mõni teine kord veel.