kätel kanda võib elu meid edasi

19 juuni 2021 Broxbourne

sarjast “mingi luksus peab elus olema”: jaa, ma võtsin jalgsimatkale mokakannu kaasa. okei, tegu polnud just Everestile ronimisega – leidsin kämpingu, kuhu sai kodust ühe pärastlõunaga kohale jalutada, ja kui enam ei viitsinud jalutada, oli alati võimalus rongile astuda, mida ma lõpuks ausalt öeldes ka tegin. mitte et kohvikann oleks liiga raske olnud, aga jätsin osa teed järgmiseks päevaks tagasitulekuks ka avastada. õudselt tüütu on sama rada edasi-tagasi kõndida!

maailma kõige sirgem matk

“almost wild” kämpingu nimes viitas sellele, et muud taristut peale külmaveekraani, lõkkepuude ja kuivkäimla ei pakutud. ja hästi palju nälkjaid oli (need tundusid päris metsikud, mitte peaaegu). täitsa tore koht, kus teinegi kord telgis magamas käia, kui palju üle ühe öö aega ei ole.