sarjast “mingi luksus peab elus olema”: jaa, ma võtsin jalgsimatkale mokakannu kaasa. okei, tegu polnud just Everestile ronimisega – leidsin kämpingu, kuhu sai kodust ühe pärastlõunaga kohale jalutada, ja kui enam ei viitsinud jalutada, oli alati võimalus rongile astuda, mida ma lõpuks ausalt öeldes ka tegin. mitte et kohvikann oleks liiga raske olnud, aga jätsin osa teed järgmiseks päevaks tagasitulekuks ka avastada. õudselt tüütu on sama rada edasi-tagasi kõndida!
“almost wild” kämpingu nimes viitas sellele, et muud taristut peale külmaveekraani, lõkkepuude ja kuivkäimla ei pakutud. ja hästi palju nälkjaid oli (need tundusid päris metsikud, mitte peaaegu). täitsa tore koht, kus teinegi kord telgis magamas käia, kui palju üle ühe öö aega ei ole.
whatever 
ma teadsin, et rändaja aitab postituste pealkirjadega! :’)
Miskit pole öelda, oskad elada… mokakann on ikka juba kõrgem pilotaazh, filtritest ja filtrihoidjast hea mitu sammu ees.
Aga sellele vaidlen küll vastu, et üks ja sama rada tulles ja minnes ühesugune on. No ei ole! Täitsa erinevad vaated ju?
Aga ma ei öelnudki, et ühesugune :) täitsa nõus, sama koht on erinev eri suunast, eri kella- või aastaajal, eri ilmaga vaadates.
Mul on mingi täiesti irratsionaalne soovimatus käia/joosta sama teed edasi-tagasi. Kui vähegi võimalik, sean oma matka- ja trennimarsruudid ringikujulised või sõidan ühe otsa ühistranspordiga. Sobib ka nii, et üks kord ühtpidi ja järgmine kord vastassuunas tagasi, ehkki kõige toredam on ikka ja alati sattuda kuhugi, kus enne üldse olnud ei ole.