hästi ilus hommik täpselt neli kuud tagasi. ärkasin telgis lähedalasuva künka otsas, käisin kõigepealt Grasmere’is ujumas ja siis keetsin hommikukohvi ja putru. jaa, mul on kohvifiltrid ja filtrihoidja matkal kaasas. need ei kaalu suurt midagi ja rõõmu on neist palju. ja oodake, kuni te mu mokakannu näete.
kui ma juba oma kohvi jõin, tulid veel ühed inimesed ujuma, mees ja naine. järve keskel jäi mees hulpima ja deklameeris kõva häälega Wordsworthi: “I wandered lonely as a cloud…” jne, umbes esimese salmi jagu. ei saanudki aru, kas see oli irooniline või ei olnud. igatahes sobis mu hommikusse kenasti.
whatever 
Mõnikord hakkab ajusopis vedelev luuletus olukorraga kokku kõlksuma ja ajab deklameerima, kusjuures siis pole suurt vahetki, on see nüüd irooniline või siiras, tähtis on, et luuletus tahab välja tulla.
Ma olen purjus peaga rohkem kui kord Horatiuse joomisluuletusi etelnud.