seal algavad ja lõppevad me uned kõik

mõtleks, et ma olen siin blogis rääkinud rotist ja vihmaussidest ja korduvalt lehmadest, aga ma ei ole kunagi rääkinud Scratchist.

Scratch on meie kass naabrite kass kass, kes kõnnib omapead ja kelle jaoks on kõik kohad ühesugused. me kolisime siia korterisse oktoobris 2013 ja detsembris oli Scratch igatahes juba kohal:

seda, et ta on Scratch, me siis veel ei teadnud, aga kui ta juba mõned aastad oli meid regulaarselt külastanud, kõik silitused sisse nõudnud ja nurrud väljastanud, vahel me diivanil või voodis une täis maganud, aga mitte kunagi mitte midagi söönud, sattusime naabrinaisega vestlema ühest teisest naabruskonda ilmunud kassist (see on ka veel eraldi lugu) ja siis ma küsisin üle, kas must kass on nende oma (on), mis ta nimi on (Scratch) ja kuidas teda pererahva äraolekul toidetakse (tal on kiibiga avanev kassiluuk ja keegi käib ta söögikaussi täitmas). naabrinaine küsis vastu, kas see külastamise ja paitamise asi on meie jaoks okei (on). nii peamegi juba peaaegu 9 aastat kahe pere peale kassi.

Scratchi järgi võib kalendrit õigeks panna – kuigi maja ümbruses näha on teda kogu aeg ja aegajalt nõuab ta häälekalt ka tuppalaskmist, et siis põgusa silitamissessiooni järel lahkuda, võib olla üsna kindel, et kui ta sisse marsib ja pikemaks ajaks magama keerab, on käes koolivaheaeg ja naabripere on kõige täiega ära sõitnud.

reedel oli siinkandis viimane koolipäev enne lihavõttevaheaega. laupäeval korraldasime gaididele sleepoveri. kui ma pühapäeva hommikul kell pool kümme väga unisena koju jõudsin, oli Scratch juba positsiooni sisse võtnud.

praeguseks on päike loojas ja õues külm, nii et viimased tunnid on seis olnud pigem selline:

Scratch on maailma kõige lihtsaminihooldatav kass. võibolla ta lülitab oma ainevahetuse meie juurde tulles välja, igatahes pole meil selle kummagi otsaga kunagi mingit pistmist olnud. uksest sisse laseme ta siis, kui ta akna taga selleks soovi avaldab; välja saab ta kassiluugi kaudu, mida ta küll veidi põlastab (ilmselt sellepärast, et see on vanamoodne ja ei avane kiibi peale, vaid seda tuleb ise päris kõvasti nina või käpaga lükata. vt ka: kaevad peileriga nagu lollakas), aga hakkama saab. kui ta pai tahab, siis ta ütleb, ja kui ta ei taha, siis seda ütleb ka, kehakeel on täiesti üheselt loetav. aga üldiselt ta ikkagi käib siin nende paide ja seltskonna pärast – tundub, et talle lihtsalt ei meeldi pikalt üksi olla, samas tüdineb ta aegajalt naabrite kolme lapsega peres käivast lakkamatust trianglist ja tuleb siis ka varjule, kui nad kodus on:) aga siis ta ei jää kunagi kauaks.

teatavasti on musti kasse päris raske pildistada, nii et ega mul väga häid Scratchi-pilte ei olegi eriti varuks. aga ma võin kinnitada, et ta on kõik need aastad püsinud täiesti muutumatu. tõestuseks: need kaks pilti on tehtud kolmeaastase vahega:

ainus, mis takistab mind järgmisel suvel samasugust pilti tegemast, on asjaolu, et naabrid lammutasid hiljuti maha nii selle müüri kui selle taga oleva oma köögi ja ehitavad asemele midagi… suurt. oleme äraootaval seisukohal, aga kui see peaks hakkama senisest rohkem päevavalgust varjama, võib juhtuda, et meil tuleb kolima hakata. mis oleks muidu ok, aga kardetavasti Scratchi ei anta kaasa :(

aa, aga see teise kassi lugu. ilmus mõne aasta eest mingi noor isane valge-mustakirju elajas me kanti, enam ära ei läinud. naabrilapsed hakkasid teda Penguiniks kutsuma ja meie nende järgi ka. aga ükspäev oli meil siin suurem kassidraama ja ülakorruse naabrilaps andis mu uksekella: “Palun väga vabandust, et segan, aga meie kass Loki on teie õues ja King Henry on katusel ja läheb talle kohe kallale!” noh, lasin Lucia oma köögiukse kaudu õue Lokit püüdma ja samal ajal ristküsitlesin teda ja selgus, et Penguin on juba ammu King Henryks ümber ristitud ja et keegi ei tea, kelle oma ta on, aga pidi ohtlik olema. on teine tõesti üsna jõletuks kõutsiks kasvanud, pean nentima. siiski, huvitav nimevalik.

sellist külaelu elamegi siin suurlinna südames. kompostiussidel muide läheb ka hästi! ja metsmaasikad ja karulauk õitsevad mu aias.