Autor: kitty

Tegelikult tahan ma juba tükk aega kirjutada armunud sõpradest, aga ma kuidagi ei oska sellele teemale läheneda nii, et ei tuleks mõttetu virin ja et oleks aru saada, et ma saan tegelikult aru. Nii et ma vist ei ütle selle kohta midagi.

Leidsin üles selle tee, mida mööda saab Nõmmelt Mõiku rattaga otse ilma Järvevana teed kaugeltki nägemata. See oli nii äge. Tallinn on ikka vapustav linn. Ärge olge kurvad, teie, kes te tahaksite tegelikult Tartus või New Yorgis elada, aga keda elu või töö või kool või miski muu on Tallinna sundinud. Kui te ei leia üles, kui mõnusaid kohti siin tegelikult on, siis kurtke mulle ja ma näitan teile.

Kaks kägu kukkusid vastastikku ja ööbik hakkas ka juba häält tegema. See on uskumatu, kui palju ööbikuid on Ülemiste järve ümber… otse lennujaama vastas võib kella üheteist ajal õhtul kuulda nii tosinat. Meie aias on nad ka nii lärmakad, et soojal ööl, kui aken lahti on, ei lase magada. Ega sooje kevadöid ei tasugi maha magada:)

Ja ma otsisin õnne kõigist sirelitest, mis tee peale jäid, leidsin ka päris palju. Sireliõnnesse ma usun kõigist asjadest kõige rohkem vist.

Umbes sellised nad mul olid, kui nad veel olid. Nüüd on selleks aastaks otsas. Täpselt samasuguseid ei tule enam kunagi.

Parafraseerides Leeloo suht tabavat väidet: Tartu linnas kõrtsis käia on, nagu oleks Orkutisse sisse loginud.

Mis tähendab seda, et kui seda piisavalt harva teha, siis on jube huvitav.

Maailmas on umbes maailma kõige aeglasem teenindus.

Paadimatka highlight oli see, et mu kollased dressipüksid meeldisid kõigile kohutavalt. Telgis magada oli väga külm. Võhandu on kuidagi lühemaks jäänud, kui ta nelja aasta eest oli. Kokkuvõttes… ei olnud nagu päris see:( Mitte küll jõe ega ilma süül, ikka inimesed on need, kes asjast asja teevad või tegemata jätavad. Seekord siis läks niipidi.

Mu auto on nii madal (ja ma ise olen ka piisavalt madal), et vastutulijate lähituled pimestavad mind. Kas selle vastu saaks midagi teha?

Ja üldse – mis pagana Egiptuse sangar? Millest see laul räägib? Mis on eestlaste laulupeol pistmist Egiptuse päästjaga? Millest ta Egiptuse päästis ja kas see ka maailmarahule kasuks tuli?

Tunnen teravat puudust raamatust, mis meid Janega põhikooli viimaste aastate jooksul kõigis muusikaklassis (oli see nüüd 401 või 402?) peetud tundides lõbustas – “Valimik ooperisüžžeesid”. Tänu sellele teosele tean ma vähemalt “Vikerlaste” ja “Sevilla habemeajaja” sisu. Tore valik küll.

Selline lugu siis oligi? Ma ei saa ikka veel millestki aru:)

Tänases proovis oli Verdi ise kohal ja ütles, kuidas see laul EI OLE kirjutatud. See, kuidas ON, läks minust kuidagi mööda või võibolla ei tulnud jutuks. Jutt oli anyway rohkem sopranitele suunatud ja mina püüdsin sel ajal endale meeleheitlikult tulemüüri tööpõhimõtet selgeks teha. Aga kas saaks nüüd palun mõne teise laulu kummitama selle triumfikoori asemel?

Viimsis kõlbaks rulluisutada küll, kui tuult vähem oleks.

Ma olen kaks päeva olnud peadpidi CISA Review Manualis. Selle ajaga on kirsid õues ära õitsenud ja sireliõied lahti läinud. Kes teab, mis ma veel maha maganud olen.

Lõplikult äracisastuda ei lase mul vanalinna päevade ajaks planeeritud Adiemuse-esitus (5. juunil Kaarli kirikus – see võib täitsa kuulamist väärt olla) ja kohe algav laulupeo eelproov (valiknaiskoorid oma tuntud headuses Verdi ja Jürme kallal jõudu proovimas – no ma ei tea). Ehk siis et kui muud ei jõua, siis laulma ikka peab jõudma.

Ja nädalavahetusel tuleb paadimatk. Soojenduseks paikasime ühel õhtul kolmekesi kaks 8-kohalist Rootsi sõjaväe dessantpaati ära. Või vist ei olnud dessant-, mingi muu sõna oli, aga ma ei tea neid sõnu. Ma tean OSI kihte see-eest:P Aga tegelikult tahtsin jõuda selleni, et päris palju auke oli neis paatides ja pärast oli tunne, et jube suur töö sai ära tehtud.

Õppepuhkust on veel kolm päeva jäänud.

Tänases Äripäevas (parool vajalik) kirjutab Eda-Liis Kann, kuidas on jube alatu, et klient peab oma raha eest poodi reklaamima – mõeldud siis reklaami kilekotil. Lahendusena pakub autor välja, et olgu kilekott tasuta või siis võimalus osta odavalt valget kilekotti.

Selle üle, et tasuta kilekott on paha mõte, ei hakka me isegi vaidlema, eks:) Aga ma mõtlesin, et valge kilekott peaks ka keelatud olema. Nagu suitsupakkidel peab nüüd olema hiiglasuur kiri peal, kuidas sigaret tapab ja tervis rikub, võiks ju olla ka seadus, et kilekotist 80% peab katma teade sellest, kuidas selline kott loodusele mõjub?:)

Teatavasti on kilekotte erinevaid, mõni on korduvkasutatavam (Stockmanni ja Citymarketi omad näiteks), mõned tehakse eriliselt õrnast krabisevast kilest, mis esimesel kasutamisel katki läheb ja tuleb ära visata… Nii et äkki disainielemendina igale kilekotile võrdlev graafik, kaua seda tüüpi kotti kasutada saab ja palju ta hiljem lagunemiseks aega vajab?

Kui ma päris pisike olin, lasteaias käisin igatahes, siis kuulutati Tähekeses või kuskil välja laste joonistusvõistlus (teemal umbes “Kevad” või nii) ja võitnud pilt pidi trükitama kilekotile. Kilekott oli tol ajal päris kõva sõna ikka veel, erinevaid pilte oli vähe. Ma ikka üritasin joonistada, kujutasin ette, et äkki võidan, ja see oli piisav motivatsioon – mulle, kes ma iial joonistada pole ei osanud ega armastanud. Lõpuks ma muidugi tööd ära ei saatnud, aga võibolla just see lugu selgitab, miks ma kogu seda kilekotiteemat nii jubedalt hinge võtan?:P

Veel täna hommikul mõtlesin ma wolli õppesõiduelamustest lugedes, et ma pean endale ka ikkagi mootorratta hankima (see on mul plaanis juba terve igaviku, aga A-kat juhiluba on veel n korda keerulisem saada kui B-kat oma). Aga mõne tunni eest aknast välja vaadates polnud ma enam nii kindel ja kui siis veel tsikliomanikust töökaaslane kontorisse jõudis ja muljeid jagas, siis polnud enam hoopiski kindel. Jääb teiseks korraks seegi kord:)

(tegelikult on vihma karta muidugi tobe ja ega ma ei ole suhkrust. aga täna ei taha küll orienteeruma ka minna.)

Ma tahaks päris tõsiselt teada, kas ma olengi ainus inimene maailmas, kellele siiralt meeldib Juhan Jürme surematu koorilaul “Rukkirääk”? Okei, ainus alla 50-aastane inimene…?:)

Edit: ajendatuna ühest konkreetsest vastusest ühele Madli tänastest küsimustest, tahaksin rõhutada, et mina suutsin täna ära laulda KÕIK noodid, mis Verdi Aida triumfikoori sisse aldi jaoks oli kirjutanud:P Eelnevalt pidas dirigent meile lühikese, aga hariva loengu sellest, kuidas Monteverdi (oli vist?) väitis, et ongi olemas ainult kolm häälerühma – sopran, metsosopran ja meeshääl – ja et alt on looduse kurioosum, mida ei peaks üldse olemas olema. Või umbes nii:)

Mul on hea meel, et kõnnitee vs. jalgrattatee vs. sõidutee teema endiselt vastukajasid kogub. Jätkake samas vaimus, huvitav on. Aga sõites pange kiivrid pähe igal juhul, eks?

Kompassi uues, lastenurgaga osas on lastejoonistuste näitus. Piltide teemaks oli pere – minu pere värvid, tore päev perega jne. Nii erinevaid lapsi, peresid, pilte on. Ma soovitaks seda näitust vaatama minna, aga sööge enne kusagil kõht täis – toidud on Kompassis jälle kallimaks läinud.