Autor: kitty

#86 Punased postkastid

Minu postkastiobsessioon sai alguse kevadel, kui käisin kord maalilisel jalgrattasõidul Canterbury lähistel koos elusa inglasega, kes tee ääres üht postkasti vaadates asjatundlikult nentis, et see on seal juba kuninganna Victoria ajast. Selgus, et iga postkasti peal siin kuningriigis* on selle monarhi monogramm (royal cypher), kes postkasti paikapaneku ajal parajasti ametis oli.

Muidugi oli mul kohe vaja täiskollektsioon neid monogramme kokku saada – ja muidugi ei olnud ajalugu eraldi vaeva näinud, et seda ülesannet mulle lihtsamaks teha. Selgus nimelt, et Edward VIII lühikese valitsusaja jooksul jõuti postkaste vermida kõigest 161 tükki ja neist sugugi kõik ei ole alles. Niisiis käisin terve suve ringi ja vaatasin IGA postkasti pealt igaks juhuks monogrammi ja siis tegin igaks juhuks pilti, sest mul ei olnud kunagi meeles, kas mul see juba on.

Kui muud sellest kasu ei ole olnud, siis vähemalt Briti kuningannad ja kuningad Victoriast Elizabeth II-ni on mul nüüd küll õiges järjekorras peas. Palun:

Victoria (troonil 1837-1901)

Victoria-aegseid postkaste on kõik kohad täis, sest kuigi kogu avaliku postkasti kontseptsioon tekkis alles aastal 1853, oli tal siiski PÄRIS palju aega neid paigaldada.

Edward VII (1901-1910)

Need on pigem haruldased ja alati teeb rõõmu mõnd näha.

Edward VII Bristol originaal
Royal York Crescent, Bristol

George V (1910-1936)

Ma ei tea, kas keegi teab, miks tal nii igav monogramm on.

Edward VIII (1936)

Selle harulduse leidsin autoaknast vaadates, jätsin koha meelde ja kõndisin pärast tagasi, et pildistada. Küljes on tal margimüümisaparaat, mis kardetavasti viimased 80 aastat pole töötanud.

Edward VIII

George VI (1936-1952)

Kõige ilusam monogramm neist kõigist ja pealegi on Gorge VI postkastid alati väga ilusates kohtades ka! Minu lemmikud.

Bury St Edmunds, Suffolk
Jersey saarel

Elizabeth II (1952-…)

Neid on muidugi veel rohkem kui Victoria omi; erinevamaid ka.

Kõige uuem mudel
Stoke Newington Bookshopi aknal
Cardiff, Wales

Kuldseks värviti Londoni olümpia järel iga briti olümpiavõitja auks tema kodukohas üks postkast, kokku sadakond, aga ma näinud olengi vist ainult seda ühte.

Ahjaa, päris alguses olid postkastid tumerohelised, et tausta sulanduda. Aga inimesed kippusid neile otsa jooksma ja nii värviti nad punaseks. Seda, kas telefoniputkad ja bussid on punased samal põhjusel, ei oska ma öelda.

* – ainult et separatistlikul Šotimaal ei pruugi olla üldse mingit monogrammi. Sest kuigi šotlased tunnistavad Elizabethi oma kuningannana, ei ole nad nõus II-ga ta tiitlis – nende jaoks on ta esimene Elizabeth, kes nende riiki valitseb:) Nõnda siis on vanemad postkastid monogrammiga, aga viimase 60 aasta omad ilma:

Royal Mile, Edinburgh

jet planes islands tigers on a gold leash

(kuna jooksma pole juba kümme päeva jõudnud, siis puudub igasugune vabandus mitte jooksublogida, eks.)

Jooksublogi vol 7: ei ole sugugi igav!

Jooksutrenn, eriti pikk, võib muidugi olla kohutavalt tüütu – aga nagu igas eluvaldkonnas, nii ka spordis annab hea planeerimisega palju ebameeldivusi ära hoida. Reegel nr 1: ilu päästab maailma (vt eelmist postitust). Reegel nr 2: iPodi aku ei tohi tühjaks saada. Reegel nr 3: podcastid ja audioraamatud ei tohi otsa saada.

(Kui te nüüd ootasite mingeid reegleid vaheldusrikaste trennide kohta, siis neid ei tule. Intervallid või ülesmäge lõigud on veel _eriti_ igavad ja nõuavad põhjalikku aju tuimestamist kõrvaklappide kaudu.)

Kuna ma audioraamatuid osta ei raatsi, siis selles vallas olen piirdunud põhiliselt klassikaga – näiteks jaanuaris 2014 töötasin otsast lõpuni läbi kogu Jane Austeni loomingu, kõik 175 km. Äärmiselt õpetlik kogemus. Kas teie teate, kuidas hääldatakse inglise keeles sõnu “colonel” ja “lieutenant”? (Selle teadmise omandamisest möödunud 10 kuu jooksul pole mul küll veel tekkinud juhust neid termineid vestluses kasutada, aga ma igatahes olen valmis.)

Kaasaegsemate terminite ja sündmustega hoiavad mind aga kursis:

* Composer Of The Week (BBC Radio 3) – selle võtan tavaliselt ette rattaga tööle sõites aegadel, mil kõik teised podcastid on jooksmise peale juba ära kulunud. Pole kindel, palju ma tegelikult kuulan või meelde jätan, aga Donald Macleodi inglise keel on väga nauditav ja muusikanäited harivad minusugust võhikut ikka ka. Näiteks ükskord sain teada, et Marju Läniku laulu pulmakelladest kirjutas hoopis Saint-Saëns – who knew!

* Freakonomics Radio (WNYC) – noh, kes ei teaks Freakonomicsit. Stephen Dubner (kes ei ole majandusteadlane) kaevab välja obskuurseid teemasid, mida majandusteadlase seisukohalt käsitleda, ja Steven Levitt (kes on majandusteadlane) varustab teda šokeerivate soundbite’idega.

* Müstiline Venemaa (Vikerraadio) – minu jaoks on see üsna värske leid, tegelikult muidugi alati olemas olnud. Mis tähendab, et mind ootab ees terve aastatepikkune arhiiv, jei!

* No Such Thing as a Fish – kui ma saaks valida ainult ühe podcasti, mida kuulata, siis ma sureks ära valiks selle, sest  see on lakkamatu põnevate faktide tulevärk, autoriteks inimesed, kelle tööks on otsida fakte QI jaoks, mida ma pole kunagi näinud ja ei viitsi vist vaadata ka, sest milleks, kui parimad palad mulle podcasti näol kätte tuuakse?

* Raadio Ööülikool – selle puhul ma valin hoolega, mida üldse alla laadida, sest veidi esoteerikarohkeks kisub see mu jaoks, aga hoian siiski silma peal.

* Radiolab (WNYC) – because science! Alguses mulle tundus see veidi üle…toimetatud, aga nüüd olen nende stiiliga ära harjunud ja naudin – nad tõesti kasutavad meediumi väga tõhusalt ära. Nagu kuuldemäng väga põnevatel teemadel.

* Rahva Oma Kaitse (R2) – ma olen maailma KÕIGE osavam külmunud-sõrmedega-täpselt-3:30-peale-kerija-et-pääseda-kohutavast-Ringo-Starri-laulust.

* The Moth ja The Story Collider – mõlemas jutustavad tavalised inimesed päriseltjuhtunud lugusid, ühel juhul suvalistel teemadel ja teise tagline on “stories about how science has affected peoples’ lives”. No ma ei tea, vaevalt, et ma sealt palju targemaks olen saanud, aga nii tore lihtsalt kuidagi. Vahel võtab pisara silma, aga saab ju teha näo, et see on tuulest. Või higi.

* Tweet of the Day (BBC Radio 4) – ei jää sealtki meelde suurt midagi, aga linnulaul ja Sir David Attenborough kuluvad väikestes doosides siiski alati ära.

* Uus raamat (Klassikaraadio)- kõigist kohmetutest eesti meestest on Peeter Helme võibolla mu lemmik. Mulle meeldib, kuidas ta raamatuid valib ja kuidas neist jutustab.

Kui nüüd tundub, et jube palju jõuan kuulata, siis meenutagem, et see pidigi olema protsessiga praalimise rubriik. Suvel juhtus ikka alailma, et mul kulus nädalaga rohkem podcaste, kui kogu see kamp suutis juurde teha sama ajaga, ja pidin aga jälle arhiividest mõne surnud helilooja või vene tsaari elu endale taustaks võtma.

(Muusikat ma jooksmise kõrvale kuulata ei saa, rütm segab. Üks erand: kui trennikava hakkas nõudma mu isiklikest rekorditest kiiremaid temposid, siis War in Wonderlandi abil püsisin enamvähem reel.)

we’ve come too far to give up who we are

Jooksublogi vol 6: ilu päästab maailma!

Suur osa mu jooksumotivatsioonist tuleb, ausalt, sellest, et otsin endale jooksmiseks kohti, kus oleks tore olla ja midagi ilusat vaadata. Kodulähedased rajad on eraldi jutt, aga tihti olen nädalavahetusel – millesse maratoniks treenijal kuulub alati paaritunnine aeglane jooks – kuskil Londonist väljas Britannia ilu imetlemas.

Seega olen juba päris vilunud otsima looduskauneid jooksuradu Google Mapsi (vihje: otsi lähimat kanalit, selle kõrval jookseb enamasti towpath!), Lonely Planeti või kohaliku turismiinfopunkti abiga (vihje: matka- ja jalgrattaradadesse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, need võivad olla jube kitsad ja mägised. Parimad marsruudid on need, mida soovitatakse ratsutajatele! Ja nagu Eesti, on ka Inglismaa täis endistele raudteetammidele rajatud kergliiklusteid.)

Ma ei kanna trennis enamasti telefoni (fotokast rääkimata) kaasas, sest see on lihtsalt liiga suur ja ei mahu kuhugi ära ja segab… nii et suurem osa neil nädalavahetusejooksudel kogetud imelisi vaateid jäävad ainult mälupiltideks. Paaril korral sel kevadel siiski õnnestus teha mõned fotod.

Yorkshire, mai 2014:

DSC_0038

DSC_0040

Ullswater, Lake District, mai 2014 (ühe pildi peal siin olen mina ka näha):

no vot ja SELLEST ma räägin, kui ma räägin jooksmisest!

#85 Un Lun Dun

Ma unustan viimasel ajal kõik asjad ära. Näiteks nüüd juba teab mitu kuud olen iga kord, kui vihma sajab, murdnud pead selle üle, kes ja kus raamatus väljendas täpselt minu emotsiooni vihmavarjude suhtes (lugesin isegi ühe kahtlusaluse raamatu uuesti otsast lõpuni üle, aga sealne protagonist osutus kogu oma ektsentrilisusest hoolimata siiski inglise džentelmeniks, kes iial vihmavarjuta kodust ei väljunud).

Lõpuks googeldasin selle õige tsitaadi ikkagi välja ja nüüd panen ta siia kirja, et oleks teinekord jälle võtta:

My dad hates umbrellas, said Deeba, swinging her own. When it rains he always says the same thing. ‘I do not believe the presence of moisture in the air is sufficient reason to overturn society’s usual sensible taboo against wielding spiked clubs at eye level.’

(China Miéville, Un Lun Dun)

See on muide täitsa tore raamat, lastefantasy selline, aga lasteraamatud ju ongi need kõige paremad. Lugesin selle läbi ühe pika vihmase varasuvise päeva jooksul Jersey saarel ja tean nüüd 1) väga palju vihmavarjudest, 2) et igas puhkuses peaks olema vähemalt üks selline päev, 3) kuhu satuvad kõik Londoni katkised asjad ja inimesed, 4)…

If you’re brave enough to try, you might be able to catch a train from UnLondon to Parisn’t, or No York, or Helsunki, or Lost Angeles, or Sans Francisco, or Hong Gone, or Romeless.

(China Miéville, Un Lun Dun)

be my mirror my sword and shield

Jooksublogi, osa 5: kui eeldusi pole, ei aita trenn kah!

Sellest, mida jooksmine minuga teinud on, annaks rääkida pikemalt ja küllap ma ükskord räägingi. Paar asja siiski on, mida ta kõigi imestuseks teinud EI ole, katsuks nendega ühele poole saada (ja neid siis enam mitte kunagi mainida):

1) ma ei ole saanud kiiremaks.

Jah, treener alati lohutab, et me ei treenigi kiirust ega lühikesi distantse, aga võiks ju loota, et ma jooksen nüüdseks kiiremini kasvõi ühestainsast oma tuttavast – mõnest sellisest näiteks, kes trenni ei tee ja ainult kord aastas rahvajooksul võistleb? Kättesaadavat infot (finišiprotokollid ja postitused sotsiaalvõrgustikes) analüüsides pole ma kahjuks ühtegi konkreetset näidet tuvastanud.

Ja rahvajooksudel näen enda ümber endiselt ainult väga noori, väga vanu, väga pakse või ilmselgete füüsiliste puuetega inimesi. Ühel võistlusel näiteks jooksis minust mööda ja kadus minutiga silmapiiri taha mees, kellel oli üks kehapool halvatud. Ausalt!

2) ma ei ole kaalus alla võtnud.

Selgub, et paljud inimesed veel ei tea, nii et las ma teatan teile uudise: pikamaajooks polegi mingi kõhnumistrenn! Organism hakkab selle jama käigus tootma hoopis stressihormoon kortisooli, mis kaalualandamisele hoolega vastu töötab. Mõistlik temast, sest kunagi ei tea, mitu tundi ja päeva ma veel järjest joosta kavatsen, ja kõiki ressursse tuleb kriisiolukorras säästa…

Et kuidas need tippmaratoonarid siis kõik nii kõhnad on? Kõhnast inimesest saab lihtsalt palju parema maratoonari! Minu kehatüübiga inimesed, kui neil mõistus peas on, valivad endale mingi sobivama trenni. Näiteks selles sangpommiasjas olen ma kogu aeg klassi parim ja saan treenerilt kiita!

ain’t no sunshine when she’s gone

Jooksublogi, osa 4: ikka ei jää aega üle!

Ma päriselt ka arvasin, et sügisel hakkab olema ohtralt aega niisama aelemiseks ja blogimiseks ja fotode sorteerimiseks ja muudeks hubasteks tubasteks ajaviideteks.

Aga ma ei tea, tööpäevad on ikka sama pikad kui enne, päevad on lühemad… ja siis veel see pisiasi, et selle peaaegu pooleteise aasta jooksul, mil ma kogu oma elu jooksutrennide ümber seadsin, oli mul tekkinud mitu kirglikku kinnisideed teiste trennide suhtes, mida oleks hirmsasti tahtnud teha ja mis kuidagi graafikusse ei mahtunud.

Nüüd mõned mahuvad – kaks korda nädalas käin balletitunnis, korra või paar sangpommitrennis, korra või paar ronimas, korra joogas ja siis paar korda püüan ikka jooksma ka jõuda, sest jooksmist päris järele jätta polnud kunagi plaanis. Kavatsesin seda spordiasja lihtsalt rahulikumalt võtta…

we can burn brighter than the sun

Jooksublogi, osa 3: jalanõusid ikka läheb!

Saucony Kinvara 3
Saucony Kinvara 4
Saucony Kinvara 5 (collector edition)
Saucony Kinvara 4

Tähelepanelik vaatleja märkab, et ma tean täpselt, milllise jalanõutootja mis mudeliga mulle joosta meeldib:)

Pildilt puuduvad minu esimesed Sauconyd – Kinvara 2, mille jooksin põhjalikult surnuks ja asendasin täpselt aasta aega tagasi Kinvara 3-ga (pildil aukohal). Mõlemad nimetatud olid muide meeste mudel, sest naiste omad olid noil hooaegadel (ehhki seda on raske uskuda) VEEL jõledamat värvi. Surnuksjoostud paari jätsin alguses alles ja mõtlesin, et kui vahel harva Tallinnasse satun, siis saan ju nendega veel joosta. Sain hoopis valusa õppetunni ehk vigastuse ja ostsin endale seepeale varupaariks ja Tallinnas-hoidmiseks Kinvara 4 (need roosad).

Pariisi maratoni läbimise eest premeerisin end Kinvara 5 eriväljaandega (commemorative collectors edition, à l’éfigie du célèbre Marathon de Paris). Need on nii glamuursed, et inimesed trennis panevad tähele ja kommenteerivad! (Brittidel ei ole eriti kombeks kalleid ja silmatorkavaid spordiriideid kanda… pean tunnistama, et üle pika aja Nõmme metsas joostes sain vastusörkijate rõivakaubamärkidest veidi pimestatud. Eriti kuna ma vaatasin järele, mis need Nike’i joped ja püksid poes maksavad.)

Ja kuna aastaga said ka Kinvara 3-le augud sisse joostud, siis lähen viin need nüüd kohe pidulikult prügikasti; asenduseks veel üks paar hooajalõpu allahindlusega Kinvara 4, mis meeldivad mulle välimuselt neist kõigist kõige rohkem, sest see sinine on nii ilus.

Aa, et kuidas see kõik nii läks? Käisin ükskord Jooksueksperdi poes kurtmas, et põlved valutavad ja et peaks vist kuidagi teisiti jooksma kui üle kanna… et antagu mulle mingid paljajalujooksmise jalanõud. Eksperdid arvasid, et alustuseks on 4mm heel-to-toe drop täitsa piisav ja küll siis edasi vaatab. Noh, oleme iga kord vaadanud ja pole põhjust leidnud mudelit vahetada – kuna ma jooksen päris palju ja põhiliselt asfaldil, siis õhemat talda küll vaja pole. Põlved pole endast enam märku andnud.

#83 San Fairy Ann

Üheks mu lapsepõlve lemmikraamatuks oli Eleanor Farjeoni “Väike raamatutuba”. Või mis lapsepõlve, see on üks neid raamatuid, mida ma aegajalt ikka üle loen, sest ta on nii tore. Ja see on üks neid raamatuid, mille ma suuremaks saades ka originaalkeeles ette võtsin ja mis oli täitsa seda väärt, sest seal räägivad lisaks printsidele ja printsessidele ka inglise agulilapsed ja seda on inglise keeles ikka täitsa teine asi lugeda kui tõlkes. (Kui te pole lugenud, siis see on selline eraldiseisvate juttudega raamat, mõned lood muinasjutulikumad ja mõned puha agulirealism.)

Millalgi mitte väga ammu seda kord jälle üle lugedes avastasin mõned detailid, millest ma lapsena kohe kindlasti aru ei saanud (aga ei lasknud end sellest ka segada): Cathy ja teised sõjapõgenikud jutus “Haldjas Ann” olid hoopiski Teise Maailmasõja ajal evakueeritud lapsed, kes linnadest pommitamise jalust ära maale saadeti. Ja järelikult see eelmine sõda, kust Cathy vanaisa tema emale Prantsusmaa lossikraavist leitud nuku tõi, oli Esimene Maailmasõda (olgu, loos on isegi öeldud “esimene suur sõda”, aga kümneaastasele minule läks see vihje küll kaduma). So far, so good.

Nii, aga edasi: inglise keeles on selle loo – ja nuku – nimi San Fairy Ann, ja kui ma selle teada sain, siis ma korraks vist küll imestasin, miks San, aga pikemalt selle üle pead ei murdnud ka. Kui haldjas, siis haldjas.

Ja siis ühtäkki… lugesin üht põnevat artiklit, klikkisin sealt edasi järgmist linki, hämmeldusin põhjalikult, googeldasin veel veidi… ja vat, mis hoopis selgus:

British soldiers in World War One soon found out their French counterparts had a phrase that resembled “it doesn’t matter” but that sounded much more satisfying, dismissing a problem out of hand. The expression was “Ça ne fait rien” and was anglicised into “San Fairy Ann”.

vot ja SELLEPÄRAST pani sõdurist vanaisa nukule sellise nime! Sellepärast San, ja muidugi ei saanud ma tõlkes lugedes sellest aru saadagi.

Erilise rosinana avastasin juttu nüüd uue teadmise valguses üle lugedes, et seal on lisavihje sees – kui Cathy oma kadunud nuku pärast nutab, lohutab prantslannast doktoriproua teda: “Ça ne fait rien”:)

Ahjaa, neile, kes on “Väikest raamatutuba” lugenud: see vaga Grisseli jutt on ka kõik õige! Enam mind ei üllataks, kui selguks, et olid olemas ka seitse printsessi, kelle elu mõtteks olid nende juuksed, ja et Läänelaas asub kuskil Buckinghami palee vahetus läheduses.

käekell on kadunud ja liivakell ei aita

Jooksublogi, osa 2: cross-training FTW!

Et kas ma rattaga ei sõidagi? No rattasportlane ma just pole, aga kuidagi peab ju tööle ja koju saama…

Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada - ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!
Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada – ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!

13 km (töö)päevas on just paras maa niiviisi kontsakingaga ja end higiseks ajamata kruiisida. Tugevamaks see võibolla ei tee, aga vähemalt ei jää nõrgemaks ja ei pea Central Line’iga asju ajama. Tugevakssaamiseks on seal need joogad ja pilatesed ja ujumised… isegi jõusaalis olen käinud, aga teate, Londoni jõusaalid ei ole küll kohaleminekuvaeva väärt.

See karikas all paremal nurgas tähistab muide sellist pisiasja nagu maratoni läbimine.

she’s got hyper power speeding on forever

Kui kellelegi on jäänud arusaamatuks, miks ma alailma blogin sellest, kuidas ma _ei_ jookse, siis sellele on lihtne seletus – kogu aur on trenni peale ära läinud ja tuututamiseks ei jäänud suurt midagi järele. Aga nüüd, kus hooaja viimane võistlus läbi sai, on ette näha selliseid aja- ja jaksuülejääke, et hakka või spordiblogi pidama.

Mingeid tulemusi, millega praalida, pole mul kahjuks ette näidata, aga see-eest oli mul ükspäev 2 tundi ja 15 minutit aega mõelda selle üle, kuidas praalida protsessiga. Mõni mõte ikka tuli selle aja jooksul.

Jooksublogi, osa 1: löön teid kõiki mahuga!

2014 pole veel läbi!
2014 pole veel läbi!