Autor: kitty

Täna hommikul metroos tikkis mu kõrval istuv naine ristpistes linikut. Motiiviks oli minu meelest Suurbritannia kaart.

Nüüd olen ma siin linnas küll KÕIKE näinud.

“Did you enjoy it? Did you find it weird?” küsisid meilt kaks vanaprouat, kellega kõrvuti vaatasime kinos Monty Pythoni (väidetavalt) viimast live-show’d. Asjakohased küsimused inimestele, kes on Pythonitest nelikümmend ja nende naljadest kümme aastat nooremad pluss teise emakeelega (jah, paistsime saalis briti vanainimeste hulgas üsna hästi silma).

Tõepoolest, muidugi oli see kõik veider, aga täiesti ootuspärasel moel ja määral – ja jah, ma nautisin seda, otsast lõpuni. Kuigi ma olen elus varem mitu korda selle asja üle järele mõelnud ja mulle tõesti väga pikka aega EI meeldinud Monty Python, hoolimata korduvatest katsetest. No üldse ei tundunud naljakas, noh!

(Viimatisest inventuurist saabki varsti sobivalt viis aastat… võin etteruttavalt öelda, et ka koertel ja murdmaasuusatamisel hakkab teatav šanss tekkima.)

Briti rahva lemmik-pythoni-sketš olevat surnud papagoi juhtum. Aga mulle meeldib Four Yorkshiremen kõige rohkem.

Jätkates ülevaadet spordialadest, millega ma vabatahtlikult võibolla üldse ei tegelekski, aga elu sunnib: jooga ei ole Londonis sedasorti trenn, mida leiab spordiklubide graafikust. Joogainimesed on väga leidlikud ja korraldavad oma tunde (selgub, et selle kohta üldse ei öeldagi trenn) igasugustes veidrates urgudes.

Ükskord ostsin soodsa viiekorrapääsme ühte joogaklubisse, mis teatas oma asukohaks “Crypt on the Green”. Postiindeks oli ka, sest Londonis on KÕIGEL postiindeks; aga ei mingit tänavanime ega majanumbrit. Krüptiline, eks. Pärast pikemat otsimist selgus, et tunnid toimusidki konkreetselt kiriku keldris (krüptis). Ühtegi hauakivi seal küll ei olnud, lihtsalt tohutu lahmakas muidu täitsa kasutamata ruumi Londoni kesklinnas – sinna mahtus umbes sada joogamatti ära. Päriselt.

Üks teine kord oli tervest kirikust tehtud peen fitness-keskus ja joogatunnid toimusid kiriku pööningul:

Pööningujooga korraldajad on muide taeva poole pürgimisest oma äri tuuma teinud – nad korraldavad joogatunde ka Shardi tipus.

Full disclosure: mulle ei meeldi ujumistrenn üldse. Ujumine iseenesest meeldib, järves ja nii. Aga basseinis edasi-tagasi ujun ma ainult siis, kui treener käsib selleks, et olla parem jooksja… see on lihtsalt nii kohutavalt igav! Kui trennikavast ujumise leian, siis ohkan sügavalt ja asun välist lisamotivatsiooni otsima. Täna hommikul läks sellega nii:

ujumiseks valisin London Fieldsi pargi lido – see peen sõna tähendab lihtsalt vabas õhus olevat ujulat. Päike paistis (ja õhk on meil ka muide kenasti üle 20 kraadi soe, nagu juunikuus sobilik).

Selle piina peale teenisin ära sellise hommikukohvi:

Ma ei hakanud isegi instagrammima, sest enam hipsterimaks see pilt nagunii ei läheks. Kohv on see pruun seal… katseklaasis. See valmis mingis imelises laboratooriumis umbes 10 minutit ja maksis £3.50. Ehk siis premeerisin end iga ujutud minuti eest 10 penni väärtuses kohviga, pole paha!

Lihtsalt võrdluseks, 45 min ujumistrenni jaoks nõuan juba selliseid olusid:

Täna hommikul turul nägin jälle seda daami, kes eelmisel pühapäeval mu kudumistöö üle võttis. Edeneb! Tuumarelvadel pole mingit lootust, kui teisel pool rindejoont on sellised mutid:

(Et kas see instagrammiasi nüüd jääbki või? Ei tea veel. Ostsin endale uue fotoka ja see on mu jaoks liiga keeruline. Kuni sellega teravustamise käppa saan, seni on lihtsam telefoniga pildistada ja/või kõik fotod irooniliste filtritega üle käia. Vabandame ebamugavuste pärast.)

Alustasin koos sõpradega tänast päeva hommikusöögiga kohvikus, mis täitis sajaprotsendiliselt edukale hipsterirestoranile esitatavad nõuded. Habemega baarmän? Purkides joogid? Kõik nõud ja mööbliesemed erinevad? Orgaaniline, käsitsijahvatatud, kõrvalmajas röstitud kohv? Check, check, check. Nimi? The Haberdashery!

Siis sain aru, et ülejäänud päev tuleb nagunii läbi instagrammifiltri ja et vastupanu on mõttetu.

Käisime läbi kõik Stoke Newington Church Streeti nummipoed; ühest neist ostsin endale suveks uue koti:

Kasutatud raamatute poest sain raamatu:

ja kasutatud… suvaliste asjade poest vanaaegse nahkkohvri:

(Et milleks mulle selline kohver? Ei tea veel, aga nii ilus ju! Kaalun selle täitmist kasutatud raamatutega.)

Hiljem saatsin sõbrad bussi peale ja võtsin tagasiteel koju kaasa naabertänavas kellegi jaoks ülearuseks osutunud tooli:

(Mul oligi just toole puudu ja täies hipsteripühapäeva vaimus ei sobi see punane kokku mitte ühegi teise mööbliesemega mu majapidamises, mis tähendab, et ta sobib siia suurepäraselt!)

Siis tahtsin minna aiapoodi, aga tee peal sattusin osalema tuumarelvade vastases kudumisaktsioonis:

(Sain teada, et inglise prouad loovad silmuseid varrastele üles hoopis teistmoodi kui mulle õpetatud on. Kahjuks polnud kellelgi aega mulle näidata, kuidas siis, aga küllap ma kunagi uurin selle välja.

Kudusin neile kolm rida ripskudet, mis on täpselt võrdeline selle kirega, mida ma tuumarelvastuse suhtes tunnen. Pildil esiplaanil istuv daam on mu järje üle võtnud.)

Aiapoest oleksin peaaegu ostnud petuuniaid, aga see tundus kuidagi… väikekodanlik ja ülejäänud päevaga sobimatu. Ostsin siis hoopis lavendlit:

(uskumatu, kuidas nende instagrami filtritega saab iga mõttetu klõpsu kunstiks keerata. tegelikult on lavendlit näha ka kohvripildi tagaplaanil, seal on ta kenam.)

Aiapoodide vahel traavimise käigus sõin Fat Cat Cafes üle mõistuse maitsvat maitsvat sealihaga hernesuppi:

(Toole – kõik erinevad – ja veepudeli kuju märkasite? Sellel kohal on potentsiaali, ainult see “cafe” seal nimes on veel jäänud…)

Ja, noh, ma võin siin ju ironiseerida ja instagrammida, aga päriselt oli väga tore päev:)

Ma tahtsin juba Eestis elades hirmsasti endale mahekasti tellida (see on see süsteem, kus keegi paneb sulle kord nädala või paari jooksul kokku portsu köögivilju ja paremal juhul toob lausa koju ära), aga töötaval korteriinimesel on raske sellist asja endale logistiliselt sobima panna – no ei sobi see võimalus, et lased kasti lihtsalt maja ette panna. Nüüd, kui me Londonis hipsterite linnaossa kolisime, läks aga nii hästi, et Growing Communities on ümber nurga ja nende juures saab oma toidul ise järel käia, ei pea ei kodus ootama ega saaki rebastega jagama.

Nüüd ongi nii, et igal kolmapäeval tuleb meeles pidada köögiviljakott ära tuua. (Kasti mõõtu meie tellimus välja ei anna – valisin kõige väiksema, väidetavalt ühele inimesele mõeldud variandi, aga me näeme kahekesi ikka hoolega vaeva, et nädalaga kogu see kraam ära kasutada!*) Esimestel nädalatel tuli seejärel ohtalt googeldada, et teada saada, mis imetaimed meie juurde seekord sattusid, millega neid süüakse ja millal serveeritakse. Nüüd on juba saabunud vilumus: olen küll mõned uued sõnad juurde õppinud (ee… chard – lehtpeet, kale – lehtkapsas… aga ma tegin sohki ja vaatasin uuesti järele, kumb on kumb. nagu alati. ja jerusalem artichoke on maapirn), aga põhiliselt on selgunud, et misiganes rohelise tundmatu asjaga on tegu, see muutub söödavaks ja enamasti ka maitsvaks, kui ta kiirelt läbi aurutada, siis sulavõiga üle valada ja siis suvalisele toidule lisandina serveerida. (See kehtib muide ka mitteroheliste ja mittetundmatute köögiviljade kohta.)

Tundmatutest asjadest rääkides, mõned on tundmatuks jäänudki – “stir-fry packi” sisu võibolla on botaanikutel lihtsalt avastamata veel. Ja “spring greens”… seda kohtasin ükspäev köögiviljapoes ja tormasin kohe uurima, et mis ta nimi PÄRISELT siis on, aga see ongi! No ei ole ju normaalne nimi ühele taimele?

Tuntud ja garanteeritult söödavaid taimi kohtame siiski ka oma kotis – suvi- ja niisama kõrvitsad, porgandid ja pastinaagid ja porrulauk, sibul, seened, salatisegu… Kõik see kraam tuleb kuskilt näo ja nimedega farmidest, kas kuskilt Londoni lähimaakondadest või lausa siitsamast linnaosast – kogukonnakeskused ja linnafarmid kasvatavad näiteks salatit. Lähim peenar, mida ise oma silmaga olen vaatamas käinud, on Clissold Parkis, väikse jalutuskäigu kaugusel kodust. Mõned asjad on siiski Itaaliast ja Hispaaniast ka (muidu vist talvekuudel poleks neil sinna kotti panna midagi peale geneeriliste roheliste lehtede).

Ega nende köögiviljade mahedus mu jaoks eriliselt oluline olekski, aga tore ikka teada, kust su toit täpselt tuleb ja kes seda kasvatab. Ja need rohelised asjad on kindlasti tervislikud ja ma raudselt ei ostaks neid poest ise.

* See väljakutse, et kuidas see kõik oma menüüsse integreerida, ongi kõige põnevam. Millegipärast ükski toiduretsept ei nõua eriti suurtes kogustes lehtpeeti, nii et ikka juhtub, et tood poest hoopis tomatit, kurki ja varssellerit… ja siis seisad nõutu näoga kapi ees, mis on kuhjaga täis selle ja eelmise nädala kohustuslikke köögivilju. Ükspäev mõtlesin välja punktisüsteemi, kus sai plusspunkte kodus olemasolevate köögiviljade ja aknalaual kasvavate ürtide ärakasutamise eest toidus ja miinuseid uute juurdeostmise eest. Mina tegin ühepunktise hommikusöögi (sest niipalju, kui ma tean, ei ole peekon köögivili) ja L umbes viiepunktise õhtusöögi, aga edasi läks meelest arvet pidada.

Illustratsiooniks sellele, kuhu selline kohustuslik köögiviljasöömine võib viia, üks täiesti iseleiutatud ja korduvalt äraproovitud retsept, sobib kogusest sõltuvalt nii pearoaks kui lisandiks:

Lõika kuubikuteks nii palju kõrvitsat, kui palju kõrvitsat sa süüa tahad, ja prae see pannil pehmeks (kaane all, natuke rasva võib ka panna või siis tilga vett, et hauduks). Auruta nii palju spinatit, kui sul vähegi on – see kukub olematult pisikeseks koguseks kokku nagunii. Sulata võid ja haki sinna sisse küüslauku või karulauku; kui seda pole, siis kasvõi murulauku. Või ära haki midagi. Kui sul on soolata või (palju õnne! mina pean selleks spetsiaalselt suurde Waitrose’i minema, et magedat võid saada), siis pane soola ka veidi. Pane kõrvits kaussi või taldrikule, spinat sinna peale, vala kõik küüslauguvõiga üle. Head isu!

Kui see poleks nii kohutavalt bad pun (mis oleks muidugi väga britilik ja sobiks seega teemasse), siis väidaksin, et luikedega on mul kana kitkuda. Ütleme siis, et territooriumikonfliktid. Üks minu lemmikjooksuradu on samal ajal ka üks nende lemmikhängimiskohti… ja sellepärast ma tean, et luik on lähedalt vaadates suur, lihaseline, hirmuäratav olevus. Ja sisiseb. Ja päris kindlasti ei seostu luiged mul varvaskingade, tutude ja tiaaradega!

Kui ma oleks omal ajal “Billy Ellioti” filmi hoolikamalt vaadanud, siis poleks mulle ehk hiljaaegu üllatusena tulnud, et “Luikede järvest” on olemas maailmakuulus versioon, kus luikede rolle tantsivad mehed. Mõned teised inimesed, selgub, teadsid seda kogu aeg ja on kogu aeg tahtnud Matthew Bourne’i lavastust näha. Aga need inimesed ei ela Londonis ja mina elan ja nagu me teame – there is all in London that life can afford. (Või siis vähemalt peaaegu kõik – lihtne oli leida balletipiletid, raske oli metroostreigi tingimustes õhtul teisest linnaservast teatrist koju jõuda…)

Ma võiks juba olla harjunud, et kvaliteetballett võib sõnatuks võtta, käisin ju eelmisel suvel Bolshoid vaatamas. Aga… ah, ei, ma ei oskagi midagi öelda. Matthew Bourne on mu lemmikkoreograaf nüüd!

Huumorisõbrale sobib stiilinäiteks väikeste luikede tants:

Romantikule pas de deux:

Musta luige etteaste las jääb maiuspalaks neile, kes ise kohale lähevad? Tuur veel kestab:)