ma olen seda juba öelnud, aga kord nelja aasta tagant on vast lubatud end korrata: meeste tantsupidu on parem ressursikasutus kui jalgpall. eriti kuna jalgpallurid ei tohi särke seljast võtta, aga tantsijad seekord võtsid (C-rühmad ehk keskkoolipoisid – ei ühtegi õllekõhtu! njämma.)
Autor: kitty
kuskil peab surematus olema
üks postitustekategooria on mul veel juba paar aastat meeles mõlkunud – “päeva wildlife”. see kontseptsioon sai alguse Austraaliast ja tähendas kõige ägedamat päeva jooksul nähtud metslooma (lindu, roomajat jne). arvasin, et Eestis tuleb see mäng lõpetada, aga siis hakkasin kesklinna asemel Mustamäel tööl käima ja defineerisin termini lihtsalt ümber – päeva wildlife on see metsloom, keda ma päeva jooksul näen. suve ja sügise jooksul jagasin tiitli välja mitmele oravale, siilile, rähnile, hiirele ja rebasele (ehkki on veidi küsitav, kas kontori prügikasti revideeriv rebane ikka on enam päris wildlife. aga kui hosteli köögis söömas käiv opossum oli, siis…).
siis tuli talv.
eile aga sai päeva wildlife’iks Endla tänavat ületanud konn. ellu jäi! (hmm, päeva roadkill oleks muidugi ka päris nummi rubriik…)
soojust värve rõõmu vabadust
Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes päriselt ka piduriteta vana naisteratta eest tuhandeid kroone maksaks, nagu Ekspressi artikkel väidab, siis võtke ühendust. (Esirehvi vahetasin ära ja kett ka enam maha ei tule.)
sul pole julgust mõelda mis on teoksil ma tean
tähistamaks oma esimest kukkumist mootorrattaga, otsustasin luua uue postitustekategooria. no et oleks olemas, kui päriselt vaja läheb.
ja isa, kui sa seda loed: ma jaksan küll oma ratast püsti tõsta. seda ma teadsin tegelt enne tänast ka.
it’ll take you a couple of vodka and tonics to set you on your feet again
minu kõige korduvam unenäomotiiv on kooliunenäod – need, kus pead täiskasvanuna minema eesti keele tundi või matemaatikaeksamile või gümnaasiumi sisseastumiskatsetele. ja kedagi ei huvita, et sa oled SUUR ja sul on isegi ülikoolis käidud juba. lihtsalt peab.
To dream that you are in school, signifies feelings of inadequacy and childhood insecurities that have never been resolved. It may relate to anxieties about your performance and abilities.
To dream that you have to repeat high school, suggests that you are doubting your accomplishments and the goals that you have already completed. You feel that you may not be measuring up to the expectation of others.
hea küll, tavaliselt näengi ma neis unedes keskkooli. aga eile nägin, et pidin minema waldorfkooli esimesse klassi:( ebaadekvaatsus eriti rõhutatud kujul?
to dream the impossible dream
kui see on keskeakriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada;)
lōliz iza lōliz pūoga
ei no ma tean, et nüüdismuusika nõuab kõvasti harjumist ja harjutamist, enne kui meeldima hakkab.
arvo pärdi “solfedžot” ei ole ma aga nõus muusikaks tunnistama isegi pärast seda, kui meie koor kammerkooride festivalil selle eest kohustusliku laulu parima esituse eripreemia (A-kategooria esikohast rääkimata) sai. no ausalt! esiteks, kas sellise loo valmiskirjutamiseks on tõesti Pärti vaja? teiseks, kas keegi laulaks seda ka siis, kui selle oleks kirjutanud keegi muu kui Pärt? ma tahaks päris tõsiselt teada:)
igatahes oli minu meelest väga õige ja õiglane, et grand prix anti neile, kes Tormist laulsid.
my contract with love will expire
nädala blondiini auhinna rabasin eile küll endale.
vanaema jutustamas, kuidas nad sõja ajal Marimaale evakueeriti: “sinnamaale meid viidi rongiga, aga edasi pidime sõitma nendega… noh, need, millel on sarved…?”
mina, hajameelselt, samal ajal õhtulehte sirvides: “trolliga?”
(kui vanaema jälle hingata sai ja silmad kuivaks oli pühkinud, selgus, et sõidetud oli härgadega.)
give me time and give me strength
Millalgi märtsi alguses on lähestikku kahe mu Noorima Venna sünnipäevad. See nädalavahetus, mil neid tähistatakse, viib mind enamasti päris kaugele mu mugavustsoonist välja. Mitte et see halb oleks.
Seekord algas kõik juba kingisoovidest. Laekusid mingid nimekirjad 1) millest ma ei saanud aru; 2) mida ma ei suutnud hääldada; 3) mille puhul ma ei saanud isegi aru, millisesse poodi nendega minna tuleks ja mis ühikutes oma tellimus esitada. “Tere, palun poolteist kilo transformerit ja üks suuremat sorti Caesar 4, kui nad teil ikka värsked on”?
Sain aru, et olen jõudnud auväärsesse ikka ja rolli “vanem naissugulane”. Kaalusin allaandmist ehk kahe paari villaste sokkide kudumist ja nõmeda pehme pakiga kohaleilmumist.
Õnneks on sellistes olukordades mu toeks ja ilmasambaks Vanim Vend, kes seegi kord teadis mind informeerida, et transformer on “plastmassist mänguasi, mis võib olla nii auto kui robot” (wtf? meie ajal oli selle mänguasja nimi “Mõtle ja ehita”, veidi paremate aegade saabudes Lego.) ja et Caesar 4 ja teised sellesugused on arvutimängud. Samuti oskas ta öelda, et arvutimänge saab tänapäeval poest osta. (Selle viimase peale tahtsin alguses praalida, et wtf, meie ajal tõmmati arvutimänge internetist, aga järele mõeldes… meie ajal levitati arvutimänge kolme ja poole tollistel flopidel. Nende mängude nimed olid Digger, Supaplex, Sokoban ja Zeliard.)
Kahjuks oli Vanim Vend haige ja poodi tuli mul ikkagi üksi minna.
Digimaailma ma väga ei karda tegelikult ja sain seal seegi kord suurepäraselt hakkama (jaa, ma tegin täiesti iseseisvalt vahet PC, Wii ja PS* mängudel!); mänguasjaosakonna suhtes olin kõhklevam. Kujutasin ette kümneid kirjeldamatuid kaitsevärvi robotmonstrumeid, mille hulgast mul tuleb valik teha. Aga esimene transformer, mis mulle silma hakkas, oli hoopis… roosa jäätiseauto! Pärast seda läks kõik juba üsna sujuvalt. (Seitsmeaastane Vend sai siiski helikopter-transformeri. Selle jäätiseauto ostan endale kohe järgmise mänguasjana pärast tarkvaraarendajast Barbie’t.)
Lasersõjas võitsin sujuvalt umbes pooli kohalekutsutud kaheteistaastasi. Hullem oli see, et labürindi iga nurga taga kohtasin oma Ajateenijast Venda, kes oli minu hinnangul täiega trigger-happy (Vanima Venna viisakas diagnoos oli küll “kiire päästikusõrm”) ja tappis mu kogu aeg ära. Kui Eesti Kaitseväes juba parameedikud sellised on, mida siis veel päris sõdurid teevad?!
Poole rühmatäie kuueaastastega pidasin vastu tund aega, aga sellesse tundi mahtus valgustuslik arusaamine sellest, miks peitusemäng tundus vanasti täiega lahe. Teate, kui madala kapi alla on võimalik üks lasteaialaps ära panna nii, et mitte midagi paistma ei jää!
Meeleoluka nädalavahetuse lõpuks oleksin peaaegu näinud ka oma Töötust Muusikust Venda – vähemalt viibisime samas linnas.
makske viiviseid lolluste eest võtke boonuseid rõõmult
Mu spordiklubi on välja tulnud tõeliselt innovaatilise kontseptsiooniga:
Nike Training Club- spordist inspireeritud rühmatreening. Unikaalne spordist inspireeritud treeningprogramm, mis viib Sinu treeningud uuele tasemele!
Kõik „drill’id“ on inspireeritud sportlaste treeningutest, mõned on lausa spordispetsiifilised!
Spordist inspireeritud trenn, mis sisaldab lausa spordispetsiifilisi osi! Kahjuks olen ma üsna spordikauge inimene ja ei viitsi minna seda imet järele proovima…
