Autor: kitty

love will tear us apart again

Mu uus hoiukass* vist ei oska lugeda – igatahes oli ta eile mu arvutil sisse lülitanud mingi funktsionaalsuse, mis kõiki tehtud hiireliigutusi ja akende pealkirju kõva häälega ette luges.

Klaviatuuri oli kass disable’inud. Loogiline, ilmselt ei oska ta ka kirjutada ja milleks sel juhul klaviatuur.

See-eest oskab see kass väga hästi arvutit kasutada – ma isegi ei teadnud, et mu läpakal sellised võimalused olemas on! Ilma restardita ei suutnudki esialgseid määranguid tagasi saada.

* mitte segi ajada hoiukassaga. Pärast Mio kadumist arenes mul kasside suhtes välja teatav commitment phobia – ilmselt haigetsaamishirmus ei julge ma endale enam päris oma kassi võtta, seega toon Kassiabist koju neid, kes seal muidu peaksid puuris elama.** Kuniks neile päriskodu leitakse.

** Hallu elas puuris, sest teised kassid ei sallinud teda ja andsid talle peksa. Tsilla elas puuris, sest ta ei sallinud teisi kasse ja andis neile peksa.

sel lakkamatul sööstul läbi taeva me sulgi tähtedeks on pudenend

Miks ma õieti kuulan “Keelekõrva” saadet (mille toimetaja võimalikust koondamisest ei oska ma ikka veel midagi arvata, sest saatejuhina on ta mu meelest masendav, toimetajana suurepärane ja töötajate usaldusisikuna – kes teab? keskmiselt tuleb seega null.) – sest see on mu jaoks iganädalane pilk minu enda alternatiivsesse reaalsusesse.

Ma vist ei kaalunud kunagi päris tõsiselt eesti filoloogiasse sisseastumist, ehkki mul oli paber, mis lubas seda eksamiteta teha. Olin oma esimeses valikus täiesti kindel ja ei ole seda ka kunagi kahetsenud. Aga… Iga “Keelekõrva” kuulates suudan ma end vabalt ette kujutada ükskõik millise saatekülalise rollis. Miks ma ei võiks olla lingvist, luuletaja, keelekorraldaja, eesti keele õpetaja, terminilooja, kasvõi keelesaate toimetaja? Ei näe ühtegi põhjust.

Samas kui Turovskit kuulates ei suuda ma kogu selle põnevuse juures iial kujutleda end loomaaias töötamas, Ööülikooli tähtsate esinejatega samastumisest rääkimata (kui nad just keeleteadlased pole:). “Rahva oma kaitse”, “Olukorrast riigis”… sama lugu – see kõik on kohutavalt hariv ja huvitav, aga mitte minu elu. Mitte üheski võimalikus tulevikus. Keeleteema aga pole isegi mitte “see oleks võinud olla”, vaid endiselt “see võib tulla”. Tegelikult ootan suure huviga, millal ta siis ükskord ometi tuleb.

(jah, ma kuulan päris palju raadiot – tänatud olgu podcastid:)

nüüd on minu kord teha tormi sinu südames

lubasin vist küll juunis aastakokkuvõtteid teha, aga no ei jõua ju alati nii kiiresti. ja selleks, et ligi 4000 seebikarbifotost 40 paremat välja valida, on teatavat ajalist distantsi ka vaja… aga uusaastakingituste ettevalmistamise käigus tegin ma selle raske töö ära. siin nad on – minu austraalia…

vaid sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes et kuhu sa jääd

Nüüd on küll kehvasti läinud – kümned inimesed päevas saabuvad mu blogisse otsingutega “piparkoogitainas”, “piparkoogimaja”, “piparkoogid”… aga mul on siin üleval mingi täiesti suvaline retsept tollest ainsast aastast, mil ma mässumeelselt perekonnaretsepti eirasin ja “midagi teistsugust” teha proovisin. Tulemus oligi… teistsugune. Enam ma selliseid mõtlematuid eksperimente teinud ei ole:)

Niisis, PÄRIS piparkoogitainast tehakse nii:

Kati piparkoogid

400g siirupit (= 400g suhkrut ajada keema. Pruunist peast lisada 1 klaas sooja (kuuma) vett, keeta ühtlaseks)
400g võid
250g suhkrut
3 muna
800g jahu
1 tl soodat (lahustada 2 spl leiges vees)
2 tl kaneeli
2 tl nelki
1 tl ingverit
1 tl kardemoni
1 spl apelsinikoort (võib ka rohkem. meil pannakse alati umbes viis korda rohkem:)

Siirupile lisada kõik maitseained, pott pliidilt ära võtta, või tükeldada, panna jaokaupa siirupisse seda kloppides. 250g suhkrut ja 3 muna vahustada, lisada jahtunud siirupile, siis sooda. Lõpuks jahu. Segada kõvasti, kuni tainas läigib. Lasta seista 1 ööpäev.

(sellele inimesele, kes sooritas otsingu “kas piparkoogitainas kleepuv” – on küll kleepuv, jah. Minu meelest need isetehtud on kõik kleepuvad. Aitab see, kui tainast võimalikult külmana hoida, ja rullimisel ohtralt jahu muidugi.)

Piparkoogimaja ma sel aastal ei tee. Miks ma peakski, kui mul on majapidamises 49 piparkoogivormi (jah, ma lugesin üle), nende hulgas koaala, känguru, krokodill, delfiin, kaamel, lõvi, ninasarvik, kaelkirjak ja pingviin? Kes teeks piparkoogimaja, kui tal on võimalik teha piparkoogiPINGVIINE?!

on päevad ja ööd külmemaks läinud

Täna otsisin taga ühe sõnulkirjeldamatu looma nime. Sest mul on temast pilt ja sellele pildile oli allkirja vaja:

Hüpotees 1: see ongi lüka-tõmba (ainus kahepealine loom, kes mulle maailmakirjandusest meenub, eksole).

Hüpotees 2: spunk (pakkus välja kolleeg).

Hüpotees 3: on 21. sajand, seega PEAB kusagil olemas olema tarkvara, kuhu ma saan pildi sisse sööta ja mis mulle ütleb, mis sel pildil on (pakkus välja teine kolleeg).

Mnjah. Kui uskuda Retrievr’it, siis on selle looma nimi kass, vähemalt tundus mulle nende pakutud vastetest see pilt otsitavale kõige sarnasem. Gazopa tegi veidi paremat tööd, aga ka nende tulemused viitavad kas nunnule kassipojale, oravakesele, mõnele linnule või äärmisel juhul kalale…

Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõnulkirjeldamatut siiski Google’ile sõnades kirjeldada. Võitvaks otsingufraasiks sai umbkaudu “australian animal that looks like a pine cone with two heads” (võibolla veidi vähemate sidesõnadega küll).

Tulemus: see on shingleback skink.

Järeldus: hüpotees 2 oli tõele kõige lähemal.

Boonus: otsingu käigus leidsin vahvaid kirjeldusi sõnulkirjeldamatute loomade kohta. Näiteks Random Animals Blog.

only fantasy keeps you awake

Eile nägin esimest korda elus inimest, kes kasutas raamatupoes ostukäru. Jah, seal poes on need alati olemas olnud, aga ma olen seda seni peeneks huumoriks pidanud. Mis mõttes “ostan nii palju raamatuid, et ei suuda süles kassani kanda”?

Muidugi käis mu peast läbi küsimus, kelleks ma pean suureks saades hakkama, et ka nii teha.

Õnneks sain vastuse ka, kuna härra ütles kassas püsikliendisoodustuse saamiseks oma nime. Tegu oli tuntud investeerimispankuriga:)

(“Kõlab nagu sisekujundusprojekt,” kommenteeris küüniliselt esimene sõber, kellele ma seda lugu jutustasin. Aga see on minu meelest küll puhas õelus. Pealegi, Mihkel Muti ja Mati Undi ostmine riiulikaunistuseks oleks ikka liiga kaheksakümnendad.)

(kaheksakümnendatest rääkides, need on tagasi nii ehk nii – ise ostsin “Kolm musketäri”, “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Saladusliku saare”…)

luiged lahkuvad taevalael sa ei lähe ju nendega kaasa

(pühendatud M-le, kes istub teisel korrusel ja kurdab tihti, et ma blogin liiga harva)

Eile sain kontoris tõelise Sigatüüka-elamuse.

Veetsin terve päeva koosolekuruumis teisel korrusel, kuhu ma muidu harva satun. Ühe pausi ajal läksin WC-d otsima. Ekslesin tükk aega ringi ja ei leidnud, sest teine korrus näeb hoopis teistmoodi välja kui kolmas ja neljas. (M oli ka parajasti Londonis ja ma ei saanud talt abi paluda.) Lõpuks siiski avastasin ühest seinaorvast tuttava piktogrammiga ukse.

Selle ukse taga oli vannituba! Täpselt nagu kellelgi kodus – peegel, dušinurk (koos šampoonipudeli ja nuustikuga), nurgas potipalm ja riiulis suured pehmed saunalinad rulli keeratud.

Ma olen täiesti kindel, et see on Tarvilik Tuba ja et printerile paberit otsima minnes oleksin ma sealt avastanud hoopis laoruumi.

Eriti kuna õhtupoole uuesti seda ruumi otsima minnes ma seda ust enam ei leidnud:)

you’re a teaser you turn ‘em on

Tähendab. IGA jumala kord, kui ma jõuan kindlalt ära otsustada, et ma siiski EI lähe otsakooli tasulisele solfedžokursusele*, ilmub välja järjekordne sõber, kes teatab, et astus just mingisse kõrgkooli. Ma ei tunne ühtegi 30-aastast, kes sel sügisel õppima ei hakkaks!

* ma olen sellist kursust juba aastaid taga otsinud ja igatsenud, lugege mu arhiivi, kui ei usu. Aga pärast spordiklubiga lepingu sõlmimist ja hambaarstiga konsulteerimist pidin nentima, et lähema aasta jooksul panustan nii ajaliselt kui rahaliselt pigem oma füüsisesse. Tuleb loota, et terve vaim tuleb tervesse kehasse ise…