Autor: kitty

ise olen ma juba suur tüdruk, aga kassile ostsin küll jõulukalendri.

seal on naistenõgesega kassimaiused sees. mio küll veel ei tea, et ta peaks neid himustama, aga eks õpib.

kaks raamatut, mis viimase nädala jooksul on mulle pakkunud enam äratundmisrõõmu kui kõik viimase aasta jooksul loetu kokku: tammsaare “tõe ja õiguse” I köide ja couplandi “generation x”. go figure.

Huvitav on see, et kuigi ma enda meelest pean väga ranget arvestust selle üle, kellele ma millised oma plaadid, raamatud ja filmid olen välja laenanud, tuleb aegajalt ikka mõnd asja üldrahvalike kuulutuste abil taga otsida… Niisis, kelle käes on

* Metsatöll, “Terast mis hangund me hinge 10218”
* “Black Cat, White Cat” soundtrack (ma ootan seda tagasi juba aastast 2003 ja pole ikka veel lootust kaotanud:)

?

(selliseid sissekandeid tehes eeldan ma muidugi, et kõik mu tuttavad mu blogi loevad, samas kui tavaliselt ma ikka loodan, et päris kõik ei loe:P)

Mõtleks, olid ajad, kus ma vihkasin üksi väljas söömist. Nüüd ei oska paremat ette kujutadagi, peaasi, et raamat kaasas on.

Eile näiteks käisin Harry Potteriga dringil ja õhtusöögil. Pärast jõime kohvi ja õhtu lõpetasime koos voodis. Mul pole aastaid nii mõnusat deiti olnud!

Pärast seda, kui olin selles mängus Filipiinid Kariibi merre paigutanud, Libeeria ja Liibanoni segi ajanud ja Nicaraguat Aafrikast otsinud (aga Varssavile see-eest 9 km täpsusega pihta saanud), läksin tõin ostuöölt maailma kaardi ja panin selle seinale Euroopa oma asemele.

(ega ma päris lootusetu ka pole, paari katse järel jõudsin ikka kümnendale tasemele välja juba, aga no ikka päris mitu korda küsiti mult “this is Earth, you know that, right?”)

uskumatu küll, aga kuigi ma olen oma eesnimega 28 aastat ja 2 kuud elanud, vaimustavad mind ikka veel e-mailid, mis algavad sõnadega “Hello Kitty” :)

teeks sellise diili, et mina õpin jõuluks kitarril Beethoveni “Elisele” mängima ja jõuluvana toob mulle selle?

praegu võtsin ajalehepaberi ja elektripliidi abil ahjukütmiseks tule üles, sest keegi (ja see keegi ei ole mu jaoks anonüümne) pani JÄLLE mu ainsa toosi tikke pihta. ma olen ikka fakken survivor.

veel üks põhjus suitsetajaid vihata, samas.

No ausõna. Sel nädalal ärkab Mio minuga koos äratuskella peale, poeb mu padjale, surub nina vastu mu põske ja nurrub: “magame nüüd veel natuke, eks?” Ma tean küll, et see on päris tavapärane käitumine kassi poolt ja et selle kogemise nimel tegelikult inimesed kasse peavadki – aga pärast kaht aastat pesapallikurikahommikuid (üldjuhul kõrvulukustav kräunumine 15 min enne kella helisemist, sisuks “tõuse üles ja lase mind õue, raisk!”) tundub see ikka enneolematu ja uskumatu õndsusena.

Ma pole veel leidnud ühtegi kassiomanikku, kes seda klippi nähes EI teataks: “aga see on ju täpselt minu kass!” Kurikaga virutamine on muidugi tinglik, selle asemel sobib täiesti suvaline piisavalt suur sigadus, mis omaniku üles ajab.

Aga ma käisin pühapäeval varjupaigas võõraid kasse silitamas ja mu suureks üllatuseks ei visnud Mio mind selle eest kodust välja ega kraapinud mu nägu lõhki, vaid sai ilmselt aru, et kui ta kohe heaks ei hakka, on ta positsioon ohus. Nüüd on mul kass nagu päris, tuleb sülle ja lööb nurru ja laseb endale pai teha, mitte ei äsa käpaga selle eest. Ja ühtegi pesapallikurikahommikut pole olnud sellest ajast saadik (see teeb sii mis, kolm hommikut?:)

Nii et tasub ikka minna kodututele kassidele pai tegema.

lugesin praegu nii möödaminnes üle, mitu pastakat mul kodus lauasahtlis on.

22. neist 14 tööandja logodega (6 erinevat disaini), 2 koolitusfirmade ja 2 konverentsikeskuste oma, ülejäänud on igasugused suvalised.

lisaks veel kolm tintenpeni (mis sõna see üldse on?), neist üks on helesinine ja sädelev.

ja siis veel kaks cd-markerit ja üks harilik pliiats.

no ma saan aru, et see pole mingi eriti sisukas loetelu, aga kui külmkapi inventuuri võib teha, miks siis pastakate oma ei või.

tegelikult ma otsisin hoopis, kas mul kodus mälupulka on. ei ole muidugi.