Autor: kitty

how the heartaches come and they go and the scars they’re leaving

üldiselt ma olen tähele pannud, et kui – ükskõik mis asjaoludel – taksojuhid hakkavad sulle ise välja pakkuma, kuhu sind viia (“koju?”, “tööle?”, “lennujaama?”), siis on mingi osa elust jälle hakanud käest ära kiskuma. nad raisad pakuvad ju alati õigesti kah.

üldiselt ma olen tähele pannud, et kui – ükskõik mis asjaoludel – taksojuhid hakkavad sulle ise välja pakkuma, kuhu sind viia (“koju?”, “tööle?”, “lennujaama?”), siis on mingi osa elust jälle hakanud käest ära kiskuma.

nad raisad pakuvad ju alati õigesti kah.

oo soovid suured mida aeg kaasa endaga toob

**** says: huvitav, mis on hullem, kas see, kui on palju asju, mida ei taha, aga pead, v6i see, kui on palju asju, mida tahad, aga ei saa? kitty says: hmm. kitty says: kõige hullem on hoopis see, et üks ei välista teist, tead :P

**** says: huvitav, mis on hullem, kas see, kui on palju asju, mida ei taha, aga pead, v6i see, kui on palju asju, mida tahad, aga ei saa?
kitty says: hmm.
kitty says: kõige hullem on hoopis see, et üks ei välista teist, tead :P

every sperm is sacred

teate, ma olen praegu ühel sellisel peol, kus räägitakse ainult rootsi keelt (välja arvatud mina, sest ma pole ikka veel piisavalt purjus) ja siin on üks tüüp, kes saatis algkoolis kogu klassiga koos Astrid Lindgrenile kirja ja küsis, et mis edasi sai, kui Korp ja Joonatan olid Nangiliimasse hüpanud. Ja Astrid vastas neile umbes kümneleheküljelise … Loe edasi “every sperm is sacred”

teate, ma olen praegu ühel sellisel peol, kus räägitakse ainult rootsi keelt (välja arvatud mina, sest ma pole ikka veel piisavalt purjus) ja siin on üks tüüp, kes saatis algkoolis kogu klassiga koos Astrid Lindgrenile kirja ja küsis, et mis edasi sai, kui Korp ja Joonatan olid Nangiliimasse hüpanud. Ja Astrid vastas neile umbes kümneleheküljelise kirjaga!

Põmtselt sai see, et tuli mingi jama ja nad pidid uuesti hüppama:P sõnaga, see asi läks tsüklisse. Aga ema jõudis neile järele ühel hetkel. See oli see, mis mind kõige rohkem huvitas.

tasub ikka keeli õppida.

this is your last chance and tonight you’re gonna have your last dance

ma lugesin ka seda tui hirve raamatut. mitte et see lihtne oleks olnud, osta ma ei raatsinud ja raamatukogus on kõik eksemplarid peale ühe viimane kuu aega järjekindlalt staatuses “töötluses”, mis, ma kahtlustan, tähendab seda, et kõik raamatukogutöötajad tahavad ta enne ise läbi lugeda, kui rahva kätte annavad:) anyway, tuntud kiirlugejana olen täiesti võimeline keskmise … Loe edasi “this is your last chance and tonight you’re gonna have your last dance”

ma lugesin ka seda tui hirve raamatut. mitte et see lihtne oleks olnud, osta ma ei raatsinud ja raamatukogus on kõik eksemplarid peale ühe viimane kuu aega järjekindlalt staatuses “töötluses”, mis, ma kahtlustan, tähendab seda, et kõik raamatukogutöötajad tahavad ta enne ise läbi lugeda, kui rahva kätte annavad:)

anyway, tuntud kiirlugejana olen täiesti võimeline keskmise pehmekaanelise raamatu paari osavalt hajutatud apollos- ja rahva raamatus-käigu jooksul läbi lugema, nii et seda ma tegin.

teate, mulle meeldis.

see on see raamat, mille mina ja E plaanisime omal ajal mu ema soovitusel kirjutada (“kirjutage romaan,” pakkus ta, kui ma haigena voodis olin ja jube igav hakkas, “selline, kus oleks autoga poisid ja vanemate pikad komandeeringud,” ja me proovisimegi, aga me olime vist ikka natuke liiga noored veel. mis nähtub kasvõi raamatu tööpealkirjast, mida ma siinkohal EI avalda). see on selline raamat nagu eia uusi “kuu külm kuma” ja kenderi “ebanormaalne” ja natuke nagu hirami “mõru maik” ehk. see raamat, mida kõik loevad ja vinguvad, et “ähh, elust maha kirjutada oskan mina ka,” aga nad ei saa aru.

see on see raamat, kus sa kirjutad välistest asjadest enamvähem nii, nagu nad olid, aga sisemistest asjadest nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid olnud. raamat, kus sina, minategelane, oled silmipimestavalt ilus, lõikavalt vaimukas, hirmutavalt intelligentne ja liigutavalt hea (aga vahepeal ka seksikalt paheline). raamat, kus sa parandad kõik vead, mis sa elus oled jõudnud teha – ja see, et sa veel noor oled, ei tähenda, et sa poleks jõudnud neid palju teha.

ma tunnen selles raamatus enda minaideaali ära ja sellepärast see meeldibki mulle.

when i grow up there will be a day when everybody has to do what i say

teate, mida ma sallin lendamise juures kõige vähem. seda, et ükskõik, kui kaugele ja kauaks ja kustkaudu reisid, viimane ots on ikka lend kuratteabkustkohast tallinnasse ja see lend on ALATI täis riigiametnikke, kes suudavad üksteisele TERVE tee pajatada, misasju nemad lendamise juures kõige vähem sallivad. ja nad teevad seda väga kõva häälega ja, noh, see … Loe edasi “when i grow up there will be a day when everybody has to do what i say”

teate, mida ma sallin lendamise juures kõige vähem. seda, et ükskõik, kui kaugele ja kauaks ja kustkaudu reisid, viimane ots on ikka lend kuratteabkustkohast tallinnasse ja see lend on ALATI täis riigiametnikke, kes suudavad üksteisele TERVE tee pajatada, misasju nemad lendamise juures kõige vähem sallivad. ja nad teevad seda väga kõva häälega ja, noh, see nimekiri ei ole neil just väga pikk ega imaginatiivne (sellist sõna pole olemas, right?).

ma ei tea, kas erasektoris töötavad inimesed

* ei reisi lennukiga;
* ei vihka seda;
* ei puutu kunagi kokku ülebroneeringute, hilinemiste ja pagasi kadumistega;
* ei kohta kunagi lennukis tuttavaid, kellele oma lennufrustratsiooni välja valada;
* räägivad normaalse hääletugevusega, nii et kõik ei kuulegi;
* ei usu, et kedagi huvitaks;
*…

igatahes on mul hea meel, et mina riigiametis ei tööta.

ja miks mul on tunne, et ma olen oma elus way liiga mitu korda kuulnud juttu, mis algab sõnadega “ükskord, kui me konjunktuuriinstituudiga portugalis…”? viga maatriksis?!

sellest millest hingame maast ja veest ja tulest

lisaks raamatupoele, kus müüakse teed, leidsin täna bukarestist kohviku, kus müüakse kasutatud ingliskeelseid raamatuid. ostsin umbes kohvritäie:P nüüd tahaks küll juba tagasi koju kassi juurde…

lisaks raamatupoele, kus müüakse teed, leidsin täna bukarestist kohviku, kus müüakse kasutatud ingliskeelseid raamatuid. ostsin umbes kohvritäie:P

nüüd tahaks küll juba tagasi koju kassi juurde…

viivad tundmatusse rongid öös

Bucharest In Your Pocket väidab peatükis “Arriving in Bucharest” pealkirja all “By Bus” järgmist: Quite frankly, if you arrive in Bucharest by bus or coach then something, somewhere, has gone very wrong in your life, and no guide book in the world can help. ja ega nad tõepoolest ei üritagi aidata, sinna see peatükk lõpeb. … Loe edasi “viivad tundmatusse rongid öös”

Bucharest In Your Pocket väidab peatükis “Arriving in Bucharest” pealkirja all “By Bus” järgmist:

Quite frankly, if you arrive in Bucharest by bus or coach then something, somewhere, has gone very wrong in your life, and no guide book in the world can help.

ja ega nad tõepoolest ei üritagi aidata, sinna see peatükk lõpeb.

ma olen ühe korra rumeeniasse bussiga sõitnud küll. õnneks ainult budapestist cluj-napocasse, aga kollane ikarus suutis selle 275 km peale kaheksa tundi kulutada. see oli mu elu pikim öö ja pärast piiriületust (bussijuht korjas kõik passid kokku ja piirivalvur jagas need tagasi, kutsudes kõiki nimepidi, ainult minu kohta öelda “graždan estonii”) tekkis mõneks ajaks kirjeldamatult ebamaine tunne – ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see olen mina ja et ma olen ikka veel sellessamas maailmas, millega ma harjunud olen. aga siis tuli raadiost a-teensi “halfway around the world” ja haakis mind kenasti reaalsuse külge tagasi. rohkem enam ma ei olegi elus nii ära kaduda suutnud.

ahjaa, see bussisõit juhtus sellepärast, et mul oli teel rumeeniasse vaja käia läbi budapestis asuvast jugoslaavia (jajah) saatkonnast ja budapestist välja on ilgelt kehv hääletada. pilet ei maksnud ka suurt midagi.

aga kui ma peaks aastal 2007 uuesti selle sõidu ette võtma, siis oleks ma nõus, et midagi on elus ikka päris viltu läinud:)

guess you’ll be glad to know that i’ve learned how to laugh and smile

rumeenlased suutsid mu endast välja ajada juba ammu enne, kui ma jala bukarestis maha sain. õuduste tipp on seista pikas ja aeglases pardalepääsemisjärjekorras koos inimestega, kelle arusaam üksikisiku personaalsest ruumist on nii… erinev sinu omast. vahtisin neid vanamehi, kes mul seljas elasid, kogu aeg tigeda pilguga, aga see ei mõjunud, lõpuks lasin nad lihtsalt endast … Loe edasi “guess you’ll be glad to know that i’ve learned how to laugh and smile”

rumeenlased suutsid mu endast välja ajada juba ammu enne, kui ma jala bukarestis maha sain. õuduste tipp on seista pikas ja aeglases pardalepääsemisjärjekorras koos inimestega, kelle arusaam üksikisiku personaalsest ruumist on nii… erinev sinu omast. vahtisin neid vanamehi, kes mul seljas elasid, kogu aeg tigeda pilguga, aga see ei mõjunud, lõpuks lasin nad lihtsalt endast möödsa, et saaks ise distantsi hoida. selga tuli asemele noor abielupaar, no see oli ka ebameeldiv, aga ikka parem kui vanamehed. ja siis lennukis istus mu kõrval üks friik, kes HAKKAS MULLE ÕPETAMA, KUIDAS MA SPIDER SOLITAIRE’I PEAN MÄNGIMA! ei no ma saan aru, üle teise inimese õla piilumise kiusatusest pole me keegi vabad, aga kui ta siis tuleb õiendama ka, et pane nüüd kaheksa üheksa peale…

aga rumeenia rahvas sai kõik hoobilt andeks, kui ma bukarestist maailma armsaima raamatupoe avastasin. tõesõna, nad on ühte poodi kokku pannud kõik, mis on head parimates tallinna, tartu, helsingi, londoni, stockholmi, budapesti ja brüsseli raamatupoodides… ja siis seda veel mingi imenipiga võimendanud. selle poes müüakse raamatuid, muusikat, teed ja teenõusid. ma oleks tahtnud sinna elama jääda.

muidu on bukarest mingil moel moskva moodi. ma pole veel otsustanud, kas mulle meeldib… aga mul on siin üksinda pimedas tänaval käia kõhe ja seda tunnet pole ma vist elus enne kunagi tundnud. no tänavad on ka erakordselt pimedad, olgem ausad, isegi kesklinnas.

kui sa tunned et sa enam ei oska

tähendab. aastate kaupa olen inimesi tüüdanud küsimusega, miks on klaveril musti klahve vähem kui valgeid (täpsemalt, miks ei ole iga kahe valge klahvi vahel musta, noh). MITTE KEEGI pole osanud vastata. isegi muusikud on pakkunud, et “ilu pärast” või “nii on kombeks”. täna võtsin raamatukogust viienda klassi muusikaõpetuse õpiku ja leidsin vastuse. üheteistkümnendalt leheküljelt. varsti … Loe edasi “kui sa tunned et sa enam ei oska”

tähendab. aastate kaupa olen inimesi tüüdanud küsimusega, miks on klaveril musti klahve vähem kui valgeid (täpsemalt, miks ei ole iga kahe valge klahvi vahel musta, noh). MITTE KEEGI pole osanud vastata. isegi muusikud on pakkunud, et “ilu pärast” või “nii on kombeks”.

täna võtsin raamatukogust viienda klassi muusikaõpetuse õpiku ja leidsin vastuse. üheteistkümnendalt leheküljelt.

varsti ma vist üldse enam ei viitsi inimestega rääkida. ei, ma tean, et asi pole selles, nagu oleks teie lollid, asi on selles, et ma ei oska õigesti küsida. aga ikkagi.

loen nüüd õpikuid edasi. tegelikult tahan ma teada, miks häälestatakse kitarril üht keelt teise koha pealt kui teisi. ma olen jumala kindel, et kui ma muusikaõpetuse kuni üheksanda klassini olen läbi töötanud, siis ma saan teada.