Autor: kitty

Vanaema käis mu töö juures e-valimas. Ta enda arvutis pole ID-kaardi lugejat. ID-kaart ja PIN-koodid on olemas, tahtmine on ka.

Elen says:
hääletav e-vanaema on lahe

vatjustnimelt, lahe vanaema on mul:) ja kaardilugeja ma kingin talle mõni päev.

Tegelikult pole ma nõus kõigi nendega, kes Siimu juures arvavad, et sedelit rikkuda pole mõtet, sest keegi teine seda ei tee. Paistab just, et seekord rikuvad kõik ja ongi point sees.

Aga ise tahan ma kindlasti e-hääletada ja seal rikkumise varianti pole, seega olen olnud sunnitud elu ja asjade üle järele mõtlema. Ei teagi nüüd, kas seda tuleks nimetada protestihääleks või mis… aga jah, mina valin seekord kommuniste:) Sest mis teha, mu tegelike lemmikute Tallinnas pakutav kaks-ühes-pakett mulle ei sobi. Ja kui skaalat mööda kuhugi nihkuda, siis pigem vasakule kui paremale.

Ahjaa. Nii palju või vähe, kui ma olen tuttavatele maininud, et mina valin Vasakparteid, küsitakse ikka üle: “Aga millist parteid siis konkreetselt ikkagi?” Halloo, meie poliitiline maastik on siiski veidike laiem kui kolm koalitsioonierakonda ja ühed “pahad”…

Mulle üldse ei meeldi kasutada hanza.neti menüüvalikut “määratud maksed”. Mitte et ta mugav poleks, aga mul lihtsalt ei ole mingeid määratuid summasid:(

Ma teadsin küll, et Rock Cafes on neljapäevaõhtuti lastepeod nüüd, aga kuidagi poleks oodanud, et see tähendab baariletil aelevaid kuueaastaseid, kes oma joogi sisse kahe kõrre asemel nelja nõuavad…

Vanalinn suudab ikka minu vastu hea olla. Sõin täna lõunat ühes Toompea õuekohvikus, kus sai imehead seljankat (oliividega), päike paistis tornitippudele ja kõrvallaudades räägiti itaalia keeles, prantsuse keeles ja ššoti aktsendiga inglise keeles. Pärast olid veel Tosca kook ja üks täissöönud kass, kes end selles õues väga koduselt tundis, sest ta elaski seal kuskil; ostsin kõrvalt kunstipoest endale üle jube pika aja ühe ehte ja läksin tagasi oma igapäevast leiba teenima, sinnasamma ümber nurga. Aken oli lahti ja töö kõrvale oli kuulda, kuidas kirikukellad lõid ja lapsed koolist tulid ja Edith Piaf laulis.

Ei, tegelikult on see kass ju hea ja armas.

… või siis mitte. Tsekkige küüsi:P

Hull on hoopis see, et kui ma järele mõtlen, olen ma ise vähemalt sama lõhestunud isiksus kui Mio. Ehkki, jah, isegi oma agressiivsematel hetkedel ei lõhesta ma teisi nii hullusti kui tema:)

Pilte tegi Iir.

Kassiuudiseid: Mio kasvab kohutava kiirusega. Mul on sellega seoses kaks muret. Esiteks tunnen ma end nagu mu vanaema, kes kogu mu lapsepõlve kogu aeg kurtis, kuidas lapsed kasvavad liiga kiiresti ja saavad jube ruttu nii suureks, et ei saa enam sülle võtta ja hellitada:) Teiseks olen ma üsna kindel, et nii jätkates on ta varsti saavutanud keskmise amuuri tiigri (maailma suurim kaslane) mõõtmed. Ja sööb mu ära. Sest närimist harjutab ta küll vahetpidamata.

Lisaks minu (ja teiste ettejuhtuvate inimeste) jäsemetele meeldib Miole süüa veel:
* juustu – kui ma endale juustuleiva teen, siis ma pean kassile ka kaks viilu juustu andma, siis saan oma leiba ikka ise süüa. Sinihallitusjuustust ta väga ei hooli, aga valgehallitusjuust läheb küll mõnuga.
* jäätist – võiks vist süüa lõpmatuseni, aga ma pole julenud talle nii palju anda
* võid – ühel õhtul unustasin või külmkappi panna ja Mio oli hommikuks lakkunud 2 cm läbimõõduga täiesti ümmarguse augu läbi kogu paki
* piima – see ei paku ilmselgelt nii palju pinget kui juust või jäätis, aga väga kauaks kaussi ootama ka ei jää
* kassi kuivtoitu – Royal Canini krõbinad lähevad väga hästi ja kuna esialgu liiga palju ka ei lähe, siis ma pole odavamat proovinud pakkuda veel
* morssi – lakutakse klaasist/tassist märksa suurema mõnuga, kui enda kausist vett

Ainsad asjad, mis talle üldse ei paista maitsevat, on:
* konservtoit – jäetakse täiesti puutumata, kuigi minu meelest on neil kiisueinetel tohutult ahvatlev lihalõhn, sööks või ise
* alkohol – õlle- ja veinilõhna eest jookseb Mio lausa minema, brändi peale tõmbab nina krimpsu.

Kassipilte ei saa, kuni keegi mulle fotokaga külla ei tule.

ŠŠokolaadifilmi jõudsin lõpuks vaatama – meeldis, aga tekitas muidugi kohutava ššokolaadiisu:) Õnneks on vanalinnas Chocolaterie. Või võibolla siiski ei ole? Vahel harva tekib mul tahtmine sinna minna ja siis ma kunagi ei tea eriti täpselt, kust teda otsida, sest need vanalinna tänavad ja hoovid on mul, tartlasel, kõik täiesti segi. Aga kui servast hakata tänavaid läbi käima ja iga kangi alt sisse piiluda, siis leiab enamasti üles, eile küll leidsin. Kuuma ššokolaadi võtsin ja ühe trühvli ja istusin õue, sest järsku selgus, et ei olegi veel hilja õhtul õuesistumiseks liiga sügis… üldse, kuidagi vahemereline oli see olemine seal, sellepärast ma mõtlengi, et võibolla see ei olnud see linn, vaid mingi teine.