Autor: kitty

Kui mul vahel päevade kaupa midagi kirjutada ei ole, siis on mul palju pealkirju varuks. Ja vastupidi ka.

Mul oli eile tunne, et laululaagriga on kogu mu pühapäev ära raisatud, aga siis läksin ma kell neli koju ja jõudsin õhtu jooksul veel ühe kinda kududa (okei-okei, pöial jäi tänaseks, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam, oleks muidu jõudnud küll), lugeda läbi “Onu Tomi onnikese” (mis ei tundunud enam pooltki nii liigutav kui viimati, st umbes 15 aasta eest. Isegi Eva surm, mis mul alati pisara välja pigistas, jättis seekord külmaks. Oh seda kalestumist.) ja südaööl Gilmore Girlsi vaadata (kuigi see juhtus olema üks neid väheseid osi, mida ma enne ka näinud olen. Aga kui ma telekat vaataksin, siis ilma kahtluseta just seda seriaali. Äkki jõuluvana tahab mulle tuua kastitäie DVD-sid, kus kõik hooajad järjest peal on?)

Igatahes tundub, et minus on varjatud ressursse. Oleks ainult pühapäevaõhtuid rohkem.

“Rongiga Tartusse” oli selles mõttes konstruktiivne idee, et kella poole üheteistkümneks olin ma

* jõudnud õigesse linna (õigesse ses mõttes, et sellesse, kuhu täna vaja oli, mitte et Tartu oleks kuidagi üldiselt või objektiivselt võttes õigem kui mõni teine linn.)
* teinud ära oluliselt rohkem ja tähtsamaid tööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* teinud ära sama palju ja samasuguseid mittetööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* joonud palju teed ja hoidnud jalad soojas.

Samas on rongiinternet harjumatult aeglane, rong raputab sama palju kui buss ja esimese klassi vagunis on meeldiva varahommikuse unise vaikuse asemel helitaustaks alatult valjuhäälne raadio Elmar. Või tegelikult ma ei tea, kust nad nii jõledat muusikat võtavad sinna, lihtsalt kõlab üsna elmarlikult. Mitte et ma kurdaksin (mul oli oma muusika kaasas), aga lihtsalt et hoiduda rongisõidu liigsest idealiseerimisest…

Erinevatel põhjustel olen ma täna kuulanud raadio(te) jutusaateid, mida ma tavaliselt üldse ei kuula, sest kodus ma raadiot lahti ei tee ja autos peab olema muusika, mitte jutt (seda sellepärast, et mul on nõrgad närvid ja kui mulle kellegi maailmavaade või sõnakasutus ei meeldi, siis hakkavad pidur ja gaas väga järsult põhja käima ja seda pole ju kellelegi vaja.) Igatahes sain ma hommikupoole Marju Lauristinilt teada palju põnevat eestlaste sotsioloogilisest kihistumisest ja hiljem rääkis üks väga mõnusa soome aktsendiga fennougrist-slavist, et Venemaal on palju soomeugri päritolu kohanimesid, näiteks Moskva, ja seletas ka, miks see tema meelest nii on. Ta ise ütles pidevalt “põhjal” asemel “pühjusel” ja see oli armas. Muidu ütles ta õ asemel ö, aga selles sõnas millegipärast tuli ü.

Tõepoolest, mu elus võiks olla vähem uunopoppi ja rohkem kukut.

Kust urrima kohast on tulnud ütlemine “erand kinnitab reeglit”? Ta ei kinnita ju.

Ma olin enda jaoks oma ülepooleaastase autopidamiskogemuse põhjal formuleerinud reegli autoteeninduste poiste vanuse, välimuse ja tööülesannete seose kohta, nimelt: mida ilusam poiss, seda õlisemad käed. Ehk siis kõige kenamad noormehed teevad kõige raskemaid ja räpasemaid töid, mittemidagiütleva väljanägemisega ebamäärases vanuses mehed ütlevad neile, mida ja kuidas teha, ja paksud koledad vanamehed seisavad leti taga ja võtavad raha. Aga siis täna sattusin mingisse uude töökotta, kus oli täpselt vastupidi. Mul on küll tunne, et mu teooria alustalad lõid veits vankuma…

Ma pidin täna hommikupoole tööasjus Tartusse sõitma, aga pärast Ardut pöörasin tagasi, nii õudne oli. Nüüd tunnen end jubeda simulandina, sest ei Tallinnas ega Tartus usu keegi, et maantee peal oli nähtavus alla 100 meetri ja sõita ei saanud kiiremini kui kuuekümnega…

Ja mul on hommikust saadik kummitanud see kaheksakümnendate telereklaam “Tuled olgu korras”. See, kus mingi muumiaks mähitud mees pärast autovrakki vaatamas käib vms. Minu autol ei ole tuled korras hetkel. Tartusse lähen homme rongiga.

aga sest pole midagi
korjan kuuseriisikaid
ja ikka elan ära

See usklikkusegeeni idee on päris lahe mu meelest.

Kui ma väike olin, oli mul kord vanaemaga tõsine tüli usklikkuse teemal. Vanaema ise on korralik kristlane, täpsemalt baptist, ja kuna suure osa oma koolivaheaegadest veetsin ma tema juures, sain ma piibliloo alal üsna tõhusalt haritud. Vana Testamendi lood olid põnevad, ehkki jubedad; Uues Testament läks kohati pisut igavaks (liiga palju tähendamissõnu vist). Mis ma võisin olla, kümme või maksimaalselt ehk kaksteist aastat vana, kui tuli jutuks tegelik uskumine ja mina ütlesin, et ega ma päriselt ikkagi ei usu, et Jumal ja Jeesus ja kõik. Vanaema sai nii vihaseks, et särtsus. Ta oli aktiivselt tige nii päevakese, aga päris andeks vist ei andnud kunagi ja teema ikka aegajalt tõstatati. Ka siis, kui ma juba ammu enam ei julenud milleski nii kindel olla, kui ma kaheteistkümneselt olin.

Hariduselt on vanaema arst, aga mulle tundub, et tema tõeline kutsumus on geenitehnoloogia. Minu ja venna head ja halvad omadused olid tal kõik kaardistatud ja mingi osa neist tulenes geenidest ja oli perekonnas varemgi välja löönud. Näiteks vennal tuvastati käte taskushoidmise geen, mis oli päritud otse kadunud vanaisalt, talle olevat ka meeldinud seista, käed taskus, ja vaadata, kuidas teised tööd teevad. Minul jällegi oli vanaema enda marjakorjamisgeen, minu marjatops sai alati kiiremini täis kui venna oma. Selliseid vahvaid geene oli vanaemal avastatud veel mitu tükki.

Aga vat usklikkusegeeni olemasolust vanaema ei teadnud, muidu oleks elu olnud meie kõigi jaoks palju lihtsam. Geenidega äramääratud omadused olid nimelt need, mis korra ära defineeriti, aga mille kallal hiljem enam ei noritud, sest kui geenid on halvad, siis pole enam midagi teha, arvas vanaema.

Oma kehvast geneetilisest baasist hoolimata tuvastasin ma eile, et mul on välja kujunenud oma eelistused missa osade suhtes. Agnus Dei kõlab alati kõige ilusamini, ükskõik, millises viisistuses. Kyrie on enamasti jube igav.

Ma olin sunnitud ostma Statoili lasteeine, et saada endale sellist helkurit, nagu ma tahtsin. Väga maitsekas pehme tumeroosa helkur täpselt mu salliga sobivat tooni lilla nööriga. Aga ma püüan suhtuda tolerantselt kõigisse, kes sõna otseses mõttes pigem surevad kui end sellise helkuriga nähtavaks teevad:)

Tegelikult ma tahtsin öelda, et ma sain Statoilist väga meeldiva klienditeeninduskogemuse selle kõigega seoses. Ja hommikul sain ma sama meeldiva kogemuse ühest kirjastusest, kuhu ma helistasin, et küsida ühe nende hiljuti väljaantud raamatu tõlke tagamaid. Ma tõesti täiesti siiralt tahtsin TEADA, mitte nende kallal norida. Ja nad lihtsalt vastasidki mulle väga abivalmilt ja nägid natuke vaeva, et tausta uurida, ja saatsid mulle hiljem isegi meili. Nii lihtne ja pisike asi ju, aga millegipärast esineb mul selletaolist täielikku teineteisemõistust inimeste ja ettevõtetega väga harva.

Nojah. Kunsti defineerimine hakkas pihta, külmkapist leiti veel üks ununenud vein ja Joel ikkagi ei läinud magama. Unelaulukatse peale selgus, et “Väikesed lapsed veel magavad juba” talle üldse ei meeldi, unelauluna eelistab ta “Stairway to Heaveni” algust (“aga ainult sinnamaani, kust trummid hakkavad!”) ja üldsegi tuleb hoopis Led Zeppelini hakata kuulama. Teil ikka sihukest kuueaastast venda pole.

“Minu ajas on see sekund, aga mis see sinu ajas on, selle me peame veel selgeks tegema.”

On asju, mis korduvad aastast aastasse, ja see on üks neist – öö isa sünnipäeva ja isadepäeva vahel, hetk, mil vein on otsa saanud ja brändipudel avatud (“Ühel päeval sai vein otsa,” kommenteeris isa seda seekord osavalt klassikut tsiteerides), mu isa ja need mu vennad, kelle vanus lubab selle kellaaja paiku veel ärkvel olla, ja üldfilosoofilised teemad. Hetkel nad on veel relatiivusteooria juures, aga ma vean kihla, et veel enne südaööd jõutakse kunsti ja kommertsi vahelise piiri täpse mahamärkimise katseni.

“Mulle ei meeldi see teooria.”
“Mulle ei meeldi Pythagorase teoreem, so what?”

Joel saadeti magama.

“Üks hea omadus jumalal on see, et ta on olemas.”

Appi:)

Euromüntide kavanditest meeldib mulle kõige rohkem “linnutee”. Ilusad ja kuidagi väga eestilikud motiivid mu meelest – seejuures eestilikud ilma rukkilille, leopardide, laulukaare ja Pika Hermannita. Südamlik.

“hara 2” on muidugi väga intrigeeriv:) “eesti keel” on ka huvitav, aga miks seal see EW-larakas peab peal olema? Pealegi suudan ma ühe- ja kaheeurostelt järjekindlalt välja lugeda sõna “tütarisa”, no kuulge.

edit: no lähemalt vaadates on sel linnuteel ikka liiga palju suitsupääsukesi:P aga ikkagi.