“Rongiga Tartusse” oli selles mõttes konstruktiivne idee, et kella poole üheteistkümneks olin ma
* jõudnud õigesse linna (õigesse ses mõttes, et sellesse, kuhu täna vaja oli, mitte et Tartu oleks kuidagi üldiselt või objektiivselt võttes õigem kui mõni teine linn.)
* teinud ära oluliselt rohkem ja tähtsamaid tööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* teinud ära sama palju ja samasuguseid mittetööasju kui tüüpilisel kontoripäeval selleks kellaajaks
* joonud palju teed ja hoidnud jalad soojas.
Samas on rongiinternet harjumatult aeglane, rong raputab sama palju kui buss ja esimese klassi vagunis on meeldiva varahommikuse unise vaikuse asemel helitaustaks alatult valjuhäälne raadio Elmar. Või tegelikult ma ei tea, kust nad nii jõledat muusikat võtavad sinna, lihtsalt kõlab üsna elmarlikult. Mitte et ma kurdaksin (mul oli oma muusika kaasas), aga lihtsalt et hoiduda rongisõidu liigsest idealiseerimisest…
whatever 
edelaraudtee “1. klass” on paras nurisünnitis, kus 50kr lisatasu eest saab
* ebamugavamad istmed
* viletsat kohvi
* viletsat internetti
* võimaluse spetsiaalses kuudis suitsetada
peale selle veel aknakatted ja ülalmainitud muusika. subjektiivne hinnang on, et teise klassi vagun vist isegi koliseb vähem.
Reede õhtul sain ma Tallinn-Tartu liinil 35.- pileti eest kuni Jõgevani püsti seista. Tõsi, vagun tõesti ei kolisenud, aga vastikult ebamugav oli küll.
ma sain reedel 40 krooni eest tallinnast tartusse esimeses klassis rummi teha ja klaasist boksis suitsetada. päris meeldiv oli küll.