Rubriik: lugemispäevik

Miks ei ole keegi mu tähelepanu juhtinud faktile, et “Loomingu Raamatukogu” ilmub ikka veel? Et see sari ei eksisteeri ainult mu lapsepõlvemälestustes (emal oli see koju tellitud ja ma jõudsin alati pool raamatut läbi lugeda seda postkontorist koju tuues)? Et selle raames maksab päris ehtne raamat keskeltläbi viis krooni vähem kui keskmine eesti naisteajakiri? Et need raamatud on R-kioskis keskmiste eesti naisteajakirjade kõrval olemas?

Nagunii te kõik teadsite seda ja loete Stiili ja Trendi ja Annabellat ja Cosmopolitani ja Kroonikat sellepärast, et need teile meeldivad, mitte sellepärast, et teil pole lõuna või bussisõidu kõrvale muud lugeda. Või siis loetegi lõuna ja bussisõidu kõrvale Loomingu Raamatukogu ja irvitate vaikselt minu üle. No ma ei tea, see on ehk õiglane, aga siiski mitte ilus teist.

Ma lugesin lõuna kõrvale Almqvisti.

Huvitav on see, et peaaegu alati, kui ma leian mingi täiesti suvalise raamatu – no selles mõttes, et ma ei tea ette midagi sellest raamatust ega enamasti ka autorist ja keegi ei ütle mulle, et seda võiks lugeda, vaid ma ise kogemata hakkan lugema, olemata asjast enne midagi kuulnudki – siis tuleb ikka välja, et tegu on mingi eriti olulise teosega. Et see on mingi maailma- või ka kohaliku kirjanduse tähtteos. Et selle autor on tohutult kuulus (aga ei pruugi seda olla selle konkreetse raamatu pärast). No ja nii edasi.

Näiteks see Katitzi-raamat, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Mida ma hakkasin lugema hinna ja pealkirja suhte pärast:P Selle autor Katarina Taikon (raamatus Katitzi) koos oma õe Rosaga (kellest raamatus ka palju juttu on) oli peaaegu et ainuisikuliselt igasuguse mustlaste õiguste eest seismise taga Rootsis 1960ndatel. Et mustlased võiksid majades elada ja koolis käia näiteks. Tegelikult oli see üsna suur asi, arvestades, et mustlased elasid seal maal alates 16. sajandist, aga veel 1950ndatel ei lubatud neil laagritki rohkem kui kolmeks nädalaks ühte kohta püsti jätta, rääkimata siis kodakonduse, arstiabi või kirjaoskuse andmisest.

Neid Katarina autobiograafilisi Katitzi-raamatuid (mida ta muide hakkas kirjutama alles pea 30-aastaselt – siis, kui ta lõpuks lugema ja kirjutama õppis) on nüüd viimastel aastatel Rootsi riigi raha eest Tššehhis ja Ungaris tuhandete kaupa lastele välja jagatud, sest Katarina leidis, et vaja on muuta inimeste suhtumist ja et seda tuleb alustada lastest – mitte ainult Rootsis, vaid igal pool, kus vaja.

Mõtleks, ma ei teaks sellest kõigest mitte midagi, kui ma poleks kogemata seda raamatut lugenud ja kui ma poleks hakanud veebist otsima, millal selle tegevus toimuda võis:) Te ütlete, et pole vajagi, aga minu meelest on täitsa tore teada.

Rosa Taikon (nüüd on ta vana tädi ja ehtekunstnik) valiti muide tänavu aasta mustlaseks. See kõlab tobedalt, nõus:) Aga Katarina on surnud.

Just for the record, minu isiklik suhe mustlastega on selline, et me kaklesime Vabriku tänava omadega kogu aeg, kui ma algklassides käisin. Erilisel vaenujalal olin ma ühe Rosita-nimelise tsikiga. Sest et ta noorem õde loopis mind kividega ja ma loopisin vastu ja sain pihta ka. Siis tahtis Rosita mulle tappa anda, aga ma olin päris hea kakleja lapsena, nii et ma ei saanud eriti tappa, kuigi tema oli vanem ja tugevam. Hiljem me veel aastaid karjusime teineteisele solvanguid, kui linna peal nägime. Järele mõeldes on üsna hea, et keegi mind lisaks veel mingi Katitzi-jutuga õrritama ei tulnud:P

Tegelikult ei ole ma kindel, et “mustlane” on eesti keeles poliitiliselt korrektne väljend. Peaks vist “roma” ütlema?

Kui ma ükspäev Stockholmis raamatupoes käisin, siis jäi mulle lasteraamaturiiulis silma raamat pealkirjaga “Katitzi”. Mitte et see oleks paljuütlev pealkiri olnud, lihtsalt mingi nimi ju, aga ma võtsin ta pihku, sest see meenutas mulle Tsatsikit. Tsatsiki-raamatud on päris popid rootsi lasteraamatud, ma omal ajal lugesin neid mõnuga ja nüüd on kolm esimest eesti keeles ka olemas. Noh, Katitzi on peaaegu nagu Tsatsiki tagurpidi ja raamat oli odav suht õhuke paperback, nii et ma ostsin ta laevas lugemiseks ilma pikalt mõtlemata.

Ja mis tuli välja – oligi. Katitzi oligi tagurpidi Tsatsiki, nii tagurpidi kui üldse veel sai. Tsatsiki on poiss, Katitzi on tüdruk. Tsatsiki elab isata, Katitzi emata. Tsatsiki on isa poolt kreeklane ja ema poolt rootslane, Katitzi on mustlane. Tsatsiki ei taha iga kord väga koolis käia, aga käib ikka, Katitzi tahaks väga koolis käia, aga ei saa. Tsatsiki kasuisa on lahe politseinik, kes küpsetab kaneelisaiu ja viib poissi mootorrattaga kooli, Katitzi kasuema on kuri “hele” naine (mittemustlane), kes on kasulaste vastu õel. Tsatsiki elab 1990ndate lõpus, Katitzi elab 1940ndate alguses. Tsatsiki-raamat on välja mõeldud, Katitzi-raamat on autobiograafiline.

Lihtsalt et nii võib ka juhtuda, kui pealkirja järgi raamatut ostad:)

Ja mustlaste elu 40ndate Rootsis küll lihtne ei olnud.

Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tšehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks selline raamat mulle meeldib. Igal leheküljel oli lihtsalt üks lühike jutuke mingist asjast, lillest, loomast, inimesest. Mitte otseselt lugu, aga emotsioonikirjeldus – kuidas asjad lõhnavad, kostavad, meenuvad… Selles raamatus ei juhtunud kunagi midagi.

Delermi raamat on ka just selline. Nagu Marko Mägi ütles, alguses tundub ilutsev. Aga tegelikult on lihtsalt… nagu elu ise.

Big Readiga ei lähe viimasel ajal kuigi jõudsasti, sest kõik järelejäänud raamatud on kas jube igavad (ma ikka veel ei suuda Thomas Hardyt lugeda:) või pole neid lihtsalt võimalik saada. Aga täna jälle skoorisin, sest Stockholmis müüakse peaaegu kõiki raamatuid… iseasi, kas ma neid osta raatsin.

Seekordne ost läks igatahes asja ette ja tänase päevaga olen ma selle raamatu läbi saanud, kusjuures ma EI lugenud töö juures (tavaliselt heade raamatutega läheb nii, et ma salaja ikka piilun nats).

Raamat ise oli Michelle Magoriani “Goodnight Mister Tom” ja ma tahaks väga, et ma oskaks sellest kirjutada nii, nagu vahel raamatuarvustusi kirjutatakse – nii, et lugeja saaks aru, millest see raamat on ja kas/miks teda lugeda tasuks, aga samas ei jutustata lugu ära… Aga ma ei oska.

See on jälle lasteraamat, lastekirjanduse klassikaks nimetatud isegi. Et ma ka kunagi nii suureks ei saa, et mulle täiskasvanute raamatud rohkem meeldima hakkaksid kui lasteraamatud… Või tegelikult ma vist olin nii suur juba ära. Vanuses 8-18 :P Ma ei tea, kas ma lugesin siis juba kõik lugemistväärivad “suurte raamatud” läbi või milles asi, aga tol ajal ei tundunud lasteraamatud põnevad ja nüüd ei tundu muud.

Ja noh, see mister Tomi lugu (tegelikult oli Williami lugu) oli selline kõige õigemat sorti lasteraamat – kus räägitakse olulistest asjadest haaravalt ja arusaadavalt. Ma nutsin ka üsna mitme lehekülje jagu. Teada ju on, et mul on silmad märja koha peal, aga raamatud mind üldiselt nutma ei pane. Ainult Philip Pullman ja, mis seal salata, Rosamunde Pilcher on sellega viimaste aastate jooksul hakkama saanud:P

Raamatulugemise vahepeale mõtlesin ma sellest, miks mu suhe kaasaegsete rootsi lasteraamatutega on selline, nagu ta on. Kui ma olen Eestis ja mul pole neid kusagilt võtta, tekib mul nende järele igatsus. Ma tavatsesin neid Västeråsi raamatukogus lugemas käia – lasteosakonna lugemissaalis akna all kott-toolis, vaatega Vasagatanile ja tempoga raamat päevas. Need raamatud olid lihtsas keeles, põnevad ja elulised (or so I thought). Neis räägiti põhiliselt koolikiusamise probleemidest, 12-aastaste sõprusest ja armumisest, vanemate lahutustest ja lastest, kes surid tasapisi rasketesse haigustesse, olles eelnevalt õpetanud oma sõpru, kuidas sellest üle saada. Sekka mõned narko- ja prostitutsiooniteemalised põnevuslood.

Enamasti oli tegu mingite sarjadega. Kui ma Rootsist ära tulin, oli Tzatziki-raamatuid ilmunud ainult kolm, Julia-raamatutest oli neljas kohe ilmumas, Eva&Adam oli vist seitsmenda juures. Ma mõtlen tihti, kuidas neil lastel edasi läks ja mis neist sai. Siis ma kurvastan, et mul neid raamatuid kusagilt võtta pole, ja mõtlen, et nad on kindlasti mõned uued sama lahedad sarjad leiutanud.

Aga kui ma jälle Helsingis või Stockholmis raamatupoodi satun ja niisuguseid raamatuid lappan, tunnen ma, et nad ängistavad mind ja ei ole oma elulisusest hoolimata kuigi olulised. Et ma ei taha nende peale raha kulutada ega neid endale koju riiulisse viia (ehkki ma loeksin nad läbi, kui mul oleks veel see raamatukogu). Ja nii ongi, et II maailmasõja aegsest Inglismaast jutustav raamat on kümme korda rohkem päris kui 21. sajandi rootsi oma… Ilmselt ei ole asi niivõrd kohas kui just ajas? Astrid Lindgreni ja Maria Gripe vastu pole mul midagi.

(Ühe rootsi lasteraamatu ostsin seekord ikkagi, aga sellest räägib mõni teine päev – kui üldse.)

Big Readi Top100st veel lugeda jäänud 27 raamatut. Top21 hulgast on puudu ainult üks:) ja nad on lisanud Top200, seda ma pean uurima hakkama. Ei, asi ei ole skooris või selles, et olks vaja 100% täis saada, aga ma olen tänu Top100le avastanud kümmekond suurepärast raamatut, mis mulle muidu vist iial poleks kätte sattunud. Tundub, et edasikaevamine on ka seda väärt.

Ma tean, et ma peaks lähemate nädalate jooksul lugema ainult üht teatud paksu spiraalköites raamatut (uhh, kuidas ma ei salli spiraalköidet! See laguneb alati kätte ära), aga eile ma ikkagi ei suutnud vastu panna ja ostsin endale järjekordse juturaamatu. Eva Ibbotson, “Reis Merejõele”. Selline tõeliselt mõnus vanakooli lasteraamat, seikluste ja veidikese moraali ja kõigega. Soovitan.

Lähemalt saab merejõeraamatu kohta lugeda Postimehest, Krista Kumbergi arvustusest, mis tegelikult panigi mind seda raamatut ostma. Ilona Martsoni arvustust Päevalehest ärge lugege, see reedab liiga palju raamatu sisu ette ära. See on üldse mingi eesti (laste)raamatuarvustajate loll komme, puänt kuu aega enne raamatu lettideleilmumist teatavaks teha. Näiteks Harry Potteri viies osa ilmus eesti keeles oktoobri lõpus, aga Eesti Ekspressil oli tingimata vaja 7. septembri lehes kirjutada, et Sirius saab surma. Samas kui HP teemalistes veebifoorumites hoiatati veel pool aastat peale raamatu ilmumist kaks lehekülge ette, kui kusagil oli tulemas väikseimgi spoiler – mõni tahaks raamatut nii ka lugeda, et ei tea ette, mis juhtub. Ja mõni ehk ei ostnud kohe ilmumise päeval ingliskeelset raamatut ja ei lugenud seda esimese ööga läbi – mina muidugi umbes seda tegin:)

Ma loen praegu üht mõnusat poolpopulaarteaduslikku raamatut, kus on kombineeritud hea jutustamisoskus ja mulle südamelähedane teema. Douglas Adams & Mark Carwardine, “Last Chance to See”. Adams üsna ilmselt ei saanud iialgi Maa hävitamise teemast üle, aga seekord vogonitest juttu ei ole. On sellest, kuidas meie endi käe all loomaliigid välja surevad. Pealkiri ütleb kõik ülejäänu. Adams võttis zooloogist sõbra kaasa ja läks kasutama viimast võimalust mõnda looma veel näha.

See oleks kurb raamat, aga kamoon, see on siiski Douglas Adams:) Ta vast ei pahanda (kuidas ta saakski, ta on surnud:P), kui ma tsiteerin kohta, kuhu ma praeguseks hetkeks selles raamatus jõudnud olen:

“/…/The kakapo is a bird out of time. If you look one in its large, round, greeny-brown face, it has a look of serenely innocent incomprehension that makes you want to hug it and tell it that everything will be all right, though you know that it probably will not be.

It is an extremely fat bird. A good-sized adult will weigh about six or seven pounds, and its wings are just about good for waggling a bit if it thinks it’s about to trip over something – but flying is completely out of the question. Sadly, however, it seems that not only has the kakapo forgotten how to fly, but it has also forgotten that it’s forgotten how to fly. Apparently a seriously worried kakapo will sometimes run up a tree and jump out of it, whereupon it flies like a brick and lands in a graceless heap on the ground. /…/”

Kakapo on muidu üks papagoi. Järjekordne lennuvõimetu Uus-Meremaa lind.

Pärast kümmet aastat otsimist leidsin luuleraamatu, mis minu jaoks võibolla kunagi hakkab asendama Liisi Ojamaa “Lõputut juulit”. Mul on Liisi raamatust kõik luuletused peas ja nad on mulle olulised ja jäävad olulisteks, sest nad on suur osa mu suurekssaamisest… aga nad on so nineties:) Minu elu seisukohalt ja üleüldse ka.

Täna(päeval) loen seega Kristiina Ehini “Luigeluulinna”. Mulle tõesti meeldib.

Aga kui tuleb kevad, leiate te mind ikkagi Liisit lugemas. Sellest, kuidas “agulihoowides lõhnawad sirelid”. Ja et on “wihmast wõbisew linnakewad autod teras ja klaas”. Sellest ma niipea välja ei kasva. Kindlasti mitte veel sel kevadel.

Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu alati söön praetud maksa sibulaga, kui mees komandeeringus on:)

Rubriigist “mida teha, kui koosolekul on igav” – oskad sa joonistada oma kodumaja? Tead, mitu akent ja mitu ust, kuidas nad omavahel proportsioonis ja paigutatud on? Kui terav on katuseviil ja kas korsten paistab igast küljest? Minul on väga keeruline maja. Lõpuks ma sain kõik neli külge kahemõõtmelisena paberile (ruumilisust ärge minult oodake never ever), aga kahtlused jäid. Kas eesukse ülemine serv on kõrgemal või madalamal kui elutoa suure akna ülemine serv? Kas köögis on üks suur aken või kolm väiksemat? Kui suur osa terrassist jääb tänava poolt vaadates varju? Ma arvasin, et ma tean! Aga näe.

Mulle ikkagi meeldis väga see Doris Lessingi raamat “Mara and Dann”, kus lapsi õpetati mängu abil. “What did you see?” Laps rääkis, mida ta teinud ja näinud oli ja vanemad või õpetaja küsisid küsimusi. Kui küsimusele vastuse leidsid, olid juba midagi õppinud. Pisemate lastega räägiti sellest, mida nad nägid, suurematega ka sellest, mida nad seejuures mõtlesid, miks nad nii mõtlesid, kas nad on kindlad, et nii on õige. Koolis mängiti terve klassiga korraga ja mõeldi selle üle, miks üks laps näeb asju teisiti kui teine. Nii nad õppisidki. Võluv. Mulle on räägitud, et waldorfpedagoogika sel põhimõttel töötabki. Mis seletab, miks waldorfpedagoogika ei tööta:P noh, küllap ta töötab kuhugimaale ilusti, aga katsuge nüüd ise ette kujutada Ivar Tammeraidu kahesajasele audikale sel meetodil matemaatilist analüüsi õpetamas;)

Aga jah, mulle meeldis hoopis see, kuidas selle mängu mängimine pani inimese asju tähele panema. Mida iganes sa nägid, sa jätsid selle meelde, sest alati võidi selle kohta hiljem küsida. Detailid olid olulised. “Ma nägin lindu.” – “Milline see lind oli?” – “Must-valge ja kollase nokaga.” – “Mis kujuga see nokk oli? Mis sa arvad, miks sellel linnul sellise kujuga nokk on?” Pärast märkasid need inimesed asju ilma sellele mõtlemata. Nemad suudaksid küll minu maja üles joonistada. Tulevikuinimesed. Järgmise (või ka kaugema) jääaja järgsest ajast.

Tammeraiu juurde tagasi tulles, ega ma poleks analüüsi loengus eriti viitsinud tähele panna, kui ma poleks teadnud, et ta võib iga hetk mul käskida oma lause lõpetada:P Waldorfpedagoog ikkagi?

Mrli jagatud kõla- ja riimimängud ajasid mind juba mitmendat korda viimase nädala jooksul mu uute Dr. Seussi raamatute kallale.

Dr. Seuss oli väga muhe onu, kes 1950-ndate lõpus hakkas kirjutama lahedaid värsiraamatuid lastele. Need olid ka tuntud põhiliselt oma rütmide pärast, aga ka illustratsioonide, mis olid sama autori joonistatud ja väga isikupärased. Ja siis muidugi sisu – tema idee oli kirjutada väikestele, alles lugemaõppivatele lastele raamatuid, mida nad ka tahaksid lugeda. Mis ei oleks igavad ja “antiseptilised” nagu tolleagsed lugemikud kippusid olema. Random House tellis dr. Seussilt isegi spetsiaalse primeri, milles pidi olema kasutatud 220 ettnähtud sõna (mida siis vist peeti sobivaks esimeste sõnadena lugema õppida). Dr. Seuss kirjutaski “The Cat in the Hat”-i valmis. Koolid seda ametlikult kasutama väga ei kippunud, küll aga jooksid lapsevanemad tormi:)

Üks teine kord vedas üks sõber (kes ühtlasi oli kirjastaja) dr. Seussiga kihla, et too ei suuda kirjutada raamatut, milles ta kasutaks vähem kui 50 sõna. Dr. Seuss kirjutas “Green Eggs and Ham”-i. Ma lugesin just praegu huvi pärast üle ja seal on 49 erinevat sõna. Kui artikkel a ka sõnaks lugeda:)

Ja muide, “How the Grinch Stole Christmas” on ka dr. Seussi looming.

Tegelikult polnud ta kellegi doktor. See oli lihtsalt selline pseudonüüm.

Kui ma väike olin, siis oli vanaema juures “Green Eggs and Ham” olemas ja ma fännasin seda tohutult. Põhiliselt muidugi pilte, aga aegajalt ma sundisin vanaema seda endale tõlkima ka. Üks teine dr. Seussi raamat oli veel, “Fox in the Socks”. Ja veel paar väga lahedat ingliskeelset raamatut. See, kuhu ned kõik kadunud on, on meie perekonna suurim ja tumedaim saladus. Eriti kuna nad väidavad, et raamatuid oli alguses kümmekond. Mina mäletan nelja ja praeguseks on alles üksainus…

Viinist ma ostsin endale “The Cat in the Hat”-i ja “Green Eggs and Ham”-i. Nüüd ma muudkui loen neid, sest nad on nii võluvad.

“I know some good games we could play,”
Said the cat.
“I know some new tricks,”
Said the Cat in the Hat.
“A lot of good tricks.
I will show them to you.
Your mother
Will not mind at all if I do.”

Then Sally and I
Did not know what to say.
Our mother was out of the house
For the day.

But our fish said, “No! No!
Make that cat go away!
Tell that Cat in the Hat
You do NOT want to play.
He should not be here.
He should not be about.
He should not be here
When your mother is out!”

või siis

Not on a train! Not in a tree!
Not in a car! Sam! Let me be!

I would not, could not, in a box.
I would not, could not, with a fox.
I will not eat them with a mouse.
I will not eat them in a house.
I will not eat them here or there.
I will not eat them anywhere.
I do not eat green eggs and ham.
I do not like them, Sam-I-am.

Sellega võrreldes oli “Printsessi päevikud” veel täitsa okei, eks ole:P