Philippe Delerm, “Väikesed naudingud”. Selle raamatu ma ostsin jälle arvustuse pärast – lugesin ja tekkis tunne, et see võiks olla midagi naiiv.superi sarnast. Ei ole, üldse ei ole. Meenutab mulle hoopis üht teist raamatut – “Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele”, mingi tšehhi kirjutatud. Ma lugesin seda lapsena tihti ja imestasin ise kogu aeg, miks selline raamat mulle meeldib. Igal leheküljel oli lihtsalt üks lühike jutuke mingist asjast, lillest, loomast, inimesest. Mitte otseselt lugu, aga emotsioonikirjeldus – kuidas asjad lõhnavad, kostavad, meenuvad… Selles raamatus ei juhtunud kunagi midagi.

Delermi raamat on ka just selline. Nagu Marko Mägi ütles, alguses tundub ilutsev. Aga tegelikult on lihtsalt… nagu elu ise.