Big Readiga ei lähe viimasel ajal kuigi jõudsasti, sest kõik järelejäänud raamatud on kas jube igavad (ma ikka veel ei suuda Thomas Hardyt lugeda:) või pole neid lihtsalt võimalik saada. Aga täna jälle skoorisin, sest Stockholmis müüakse peaaegu kõiki raamatuid… iseasi, kas ma neid osta raatsin.
Seekordne ost läks igatahes asja ette ja tänase päevaga olen ma selle raamatu läbi saanud, kusjuures ma EI lugenud töö juures (tavaliselt heade raamatutega läheb nii, et ma salaja ikka piilun nats).
Raamat ise oli Michelle Magoriani “Goodnight Mister Tom” ja ma tahaks väga, et ma oskaks sellest kirjutada nii, nagu vahel raamatuarvustusi kirjutatakse – nii, et lugeja saaks aru, millest see raamat on ja kas/miks teda lugeda tasuks, aga samas ei jutustata lugu ära… Aga ma ei oska.
See on jälle lasteraamat, lastekirjanduse klassikaks nimetatud isegi. Et ma ka kunagi nii suureks ei saa, et mulle täiskasvanute raamatud rohkem meeldima hakkaksid kui lasteraamatud… Või tegelikult ma vist olin nii suur juba ära. Vanuses 8-18 :P Ma ei tea, kas ma lugesin siis juba kõik lugemistväärivad “suurte raamatud” läbi või milles asi, aga tol ajal ei tundunud lasteraamatud põnevad ja nüüd ei tundu muud.
Ja noh, see mister Tomi lugu (tegelikult oli Williami lugu) oli selline kõige õigemat sorti lasteraamat – kus räägitakse olulistest asjadest haaravalt ja arusaadavalt. Ma nutsin ka üsna mitme lehekülje jagu. Teada ju on, et mul on silmad märja koha peal, aga raamatud mind üldiselt nutma ei pane. Ainult Philip Pullman ja, mis seal salata, Rosamunde Pilcher on sellega viimaste aastate jooksul hakkama saanud:P
Raamatulugemise vahepeale mõtlesin ma sellest, miks mu suhe kaasaegsete rootsi lasteraamatutega on selline, nagu ta on. Kui ma olen Eestis ja mul pole neid kusagilt võtta, tekib mul nende järele igatsus. Ma tavatsesin neid Västeråsi raamatukogus lugemas käia – lasteosakonna lugemissaalis akna all kott-toolis, vaatega Vasagatanile ja tempoga raamat päevas. Need raamatud olid lihtsas keeles, põnevad ja elulised (or so I thought). Neis räägiti põhiliselt koolikiusamise probleemidest, 12-aastaste sõprusest ja armumisest, vanemate lahutustest ja lastest, kes surid tasapisi rasketesse haigustesse, olles eelnevalt õpetanud oma sõpru, kuidas sellest üle saada. Sekka mõned narko- ja prostitutsiooniteemalised põnevuslood.
Enamasti oli tegu mingite sarjadega. Kui ma Rootsist ära tulin, oli Tzatziki-raamatuid ilmunud ainult kolm, Julia-raamatutest oli neljas kohe ilmumas, Eva&Adam oli vist seitsmenda juures. Ma mõtlen tihti, kuidas neil lastel edasi läks ja mis neist sai. Siis ma kurvastan, et mul neid raamatuid kusagilt võtta pole, ja mõtlen, et nad on kindlasti mõned uued sama lahedad sarjad leiutanud.
Aga kui ma jälle Helsingis või Stockholmis raamatupoodi satun ja niisuguseid raamatuid lappan, tunnen ma, et nad ängistavad mind ja ei ole oma elulisusest hoolimata kuigi olulised. Et ma ei taha nende peale raha kulutada ega neid endale koju riiulisse viia (ehkki ma loeksin nad läbi, kui mul oleks veel see raamatukogu). Ja nii ongi, et II maailmasõja aegsest Inglismaast jutustav raamat on kümme korda rohkem päris kui 21. sajandi rootsi oma… Ilmselt ei ole asi niivõrd kohas kui just ajas? Astrid Lindgreni ja Maria Gripe vastu pole mul midagi.
(Ühe rootsi lasteraamatu ostsin seekord ikkagi, aga sellest räägib mõni teine päev – kui üldse.)
Big Readi Top100st veel lugeda jäänud 27 raamatut. Top21 hulgast on puudu ainult üks:) ja nad on lisanud Top200, seda ma pean uurima hakkama. Ei, asi ei ole skooris või selles, et olks vaja 100% täis saada, aga ma olen tänu Top100le avastanud kümmekond suurepärast raamatut, mis mulle muidu vist iial poleks kätte sattunud. Tundub, et edasikaevamine on ka seda väärt.
whatever 
100 sees siis 5x Dickens ja Pratchett, 4x Dahl ja Rowling ja Wilson. Kes see Wilson on? Naistekad?
Tüdrukuteraamatud.