nii vaba rõõmus ei ole keegi

Huvitav on see, et peaaegu alati, kui ma leian mingi täiesti suvalise raamatu – no selles mõttes, et ma ei tea ette midagi sellest raamatust ega enamasti ka autorist ja keegi ei ütle mulle, et seda võiks lugeda, vaid ma ise kogemata hakkan lugema, olemata asjast enne midagi kuulnudki – siis tuleb ikka välja, et tegu on mingi eriti olulise teosega. Et see on mingi maailma- või ka kohaliku kirjanduse tähtteos. Et selle autor on tohutult kuulus (aga ei pruugi seda olla selle konkreetse raamatu pärast). No ja nii edasi.

Näiteks see Katitzi-raamat, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Mida ma hakkasin lugema hinna ja pealkirja suhte pärast:P Selle autor Katarina Taikon (raamatus Katitzi) koos oma õe Rosaga (kellest raamatus ka palju juttu on) oli peaaegu et ainuisikuliselt igasuguse mustlaste õiguste eest seismise taga Rootsis 1960ndatel. Et mustlased võiksid majades elada ja koolis käia näiteks. Tegelikult oli see üsna suur asi, arvestades, et mustlased elasid seal maal alates 16. sajandist, aga veel 1950ndatel ei lubatud neil laagritki rohkem kui kolmeks nädalaks ühte kohta püsti jätta, rääkimata siis kodakonduse, arstiabi või kirjaoskuse andmisest.

Neid Katarina autobiograafilisi Katitzi-raamatuid (mida ta muide hakkas kirjutama alles pea 30-aastaselt – siis, kui ta lõpuks lugema ja kirjutama õppis) on nüüd viimastel aastatel Rootsi riigi raha eest Tššehhis ja Ungaris tuhandete kaupa lastele välja jagatud, sest Katarina leidis, et vaja on muuta inimeste suhtumist ja et seda tuleb alustada lastest – mitte ainult Rootsis, vaid igal pool, kus vaja.

Mõtleks, ma ei teaks sellest kõigest mitte midagi, kui ma poleks kogemata seda raamatut lugenud ja kui ma poleks hakanud veebist otsima, millal selle tegevus toimuda võis:) Te ütlete, et pole vajagi, aga minu meelest on täitsa tore teada.

Rosa Taikon (nüüd on ta vana tädi ja ehtekunstnik) valiti muide tänavu aasta mustlaseks. See kõlab tobedalt, nõus:) Aga Katarina on surnud.

Just for the record, minu isiklik suhe mustlastega on selline, et me kaklesime Vabriku tänava omadega kogu aeg, kui ma algklassides käisin. Erilisel vaenujalal olin ma ühe Rosita-nimelise tsikiga. Sest et ta noorem õde loopis mind kividega ja ma loopisin vastu ja sain pihta ka. Siis tahtis Rosita mulle tappa anda, aga ma olin päris hea kakleja lapsena, nii et ma ei saanud eriti tappa, kuigi tema oli vanem ja tugevam. Hiljem me veel aastaid karjusime teineteisele solvanguid, kui linna peal nägime. Järele mõeldes on üsna hea, et keegi mind lisaks veel mingi Katitzi-jutuga õrritama ei tulnud:P

Tegelikult ei ole ma kindel, et “mustlane” on eesti keeles poliitiliselt korrektne väljend. Peaks vist “roma” ütlema?

Advertisements

5 thoughts on “nii vaba rõõmus ei ole keegi

  1. Oi, Kitty, sa Eestis ei ole kuskil seda raamatut näinud?

    Eesti mustlased, muide, kutsuvad endid eesti keeles ikka mustlasteks, või siis ütlevad: “meie rahvusest inimene”.

    Kusjuures majas nad elavad muidugi hea meelega, sest nii on ju mugavam :), aga koolis käijaid neist ei ole. Ja võibolla nii ongi hea, sest liiga palju koolis käinud mustlane ei mõtle enam nagu mustlane. Nende tarkus on teistsugune.

  2. Eestis olen ma seda näinud ainult oma kodus ja rootsikeelsena:) aga kui see sulle sellisena huvi pakub, siis võid lugeda saada. Eeesti keelde pole seda tõlgitud; pole minu teada ka inglise keelde. On saksa, tšehhi, ungari, rumeenia keelde. Mustlaste endi keelde ka.

    Aga kooliskäimise asi vist sõltub. Inimesest ja koolist ja kõigest. Seal raamatus näiteks põhihäda oligi see, et kõik inimesed teadsid jube hästi, mida mustlased tahavad. Et nad ei tahagi majas elada, neile meeldib kohutavalt külm, nad ei taha lugema ja kirjutama õppida jne.

  3. ei valda ei rootsit ega mustlast nii häste, et selles keeles lugeda…

    aga mustlastarkus on päriselt ka teistsugune kui koolist saadav. niipalju kui mina neid tean, nad kõik saavad elus hakkama kõige muu kui formaalses haridussüsteemis omandatuga.

    eestis on mustlaste põhihäda mumeelest see, et kõik peavad neid kõiki pättideks ja kaabakateks, varasteks ja röövliteks, petturiteks ja muiduleivasööjateks. ma ühte tüdrukut tean, kes kokaks õppis, kena noor ja asjalik piiga. aga tööd…ainult miinimumpalgalga kui siis…

  4. Selleks tuleks ikka raamatut lugeda, et aru saada, mida seal selle haridusasja all täpselt mõeldi. Võibolla ma tulen mõnel vihmasel suveõhtul raamatuga ja tõlgin seda Sulle ja Robikarule?:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s