Rubriik: lugemispäevik

Jõulupühade võlu on alati olnud selles, et saab päevade kaupa järjest lugeda. Jõulukingiks saadud raamatuid ja siis neid raamatuid, mis teised kingiks on saanud, ja siis muid lugemata raamatuid ja vahepeal veel natuke vanu lemmikraamatuid ka.

Mina olen eile-täna lugenud “Printsessi päevikuid”, Anne Franki päevikut ja Krossi “Kalleid kaasteelisi”. Ühesõnaga, metsikutes kogustes omaeluloolisust (oi, kuidas mulle see sõna meeldib!!! See võtab kogu eesti keele olemuse kokku.) Mul on nii tore olnud.

Krossi on imelik lugeda. Pooled lood on tuttavad, ainult nimed on nüüd õigeteks tagasi muudetud. Raske on vahet teha, kus on nüüd Jaan Kross ja kus Jaak Sirkel või Peeter Mirk. Kõige jaburam on, et tal endalgi läheb segi! Ja ta peabki tunnistama, et ta ei mäleta, kas asjad tõesti olid nii või mõtles ta need oma lugude jaoks välja.

Mul juhtub ka vahel elus nii.

Ja ma pole teab kui ammu lugenud midagi nii nauditavat kui see Kross. Midagi nii head ja samas eestikeelset. “Paigallennu” ilmumisest saadik, arvan ma.

Nüüd on see mul olemas. Hannu Mäkelä, “Hobune, kes kaotas prillid ära”. Mäkelä on sama tüüp, kes kirjutas “Härra Huu”, muide. Ja… hobune ongi üksjagu härra Huu moodi.

Hobusega oligi lihtsalt see, et ta kaotas prillid ära ja tal polnud raha, et uusi osta. Sest oma raha sai ta hobuseraamatute arvustamisest hobuseajakirjade jaoks ja seda ta ju ilma prillideta teha ei saanud. Sellepärast läks ta laia maailma õnne otsima. Õnneks leidis ta laiast maailmast hulga tegelasi, kellega koos ta talve üle elas. Näiteks:

* siili, kes oskas kaarti lugeda, kompassiga orienteeruda ja lõket teha;
* varese, kes õpetas lehmad lugema ja hobuse autot juhtima, pidas Lapimaa rongaga kirimaleturniiri ja võitis hobust kõigis kaardimängudes;
* hiire, kes oskas juustu teha;
* koera, kes nikerdas puust kujukesi ja lüpsis lehmi;
* lehmad, kes andsid piima, virisesid palju ja lugema õppides muutusid kohutavalt teadmisjanulisteks.

Lõpp oli õnnelik.

Et siis Sauškinist. Ma ütlen kohe alguses ära, et kui kellelegi nüüd piinlikkustundega meenub, et tema ongi see, kelles käes on minu koopia sellest raamatust, siis palun ärgu häbenegu tagasi tuua, meil on viivisevaba aasta;) Ja kui ma ütlen koopia, siis ma nii mõtlengi. Ma ei suutnud seda raamatut ühestki antikvariaadist leida. Mulle võiks koopiamasinamaksu peale panna küll, mõnikümmend kopikat kindlasti.

Lugu ise siis – Boriss Rjahhovski, Kuidas Sauškin käis tuletikke toomas. Lasteraamat ja lõbus lugeda. Alguses on Sauškin kohutav tossike, kes suudab tuletikke ostma minnes jubedatesse sekeldustesse sattuda. Sekeldused aga, teadagi, karastavad noort inimest. Loo lõpuks on ta täitsa tegija. Vahepeal kohtume vahvate tegelastega nagu näiteks onu Kapa, kelle unistuseks on olnud lennujaamaülemaks saamine. Tema sõbrad, lahked paksukesed, on kõik end selle unistuse nimel ohverdanud ja lasknud end ükshaaval kuhugi pärapõrgusse lennutada, et lennuliin ikka käigus püsiks ja mees saaks oma lennujaama pidada… Ja siis oli seal veel leiutaja ja alpinismihull kääbus ja vuntsidega vanamoor jne. See kõlab niiviisi seletades suht nõmedalt, aga tegelikult on see ikkagi täiesti top 100 vääriline raamat.

Jah, ja seal lepitakse suht raamatu alguses kokku, et teeme nüüd nii, et edaspidi algavad kõik peatükid sõnadega “ja siis ühtäkki”. See on väga, ee, veenev. Elus on ka üldiselt nii.

Täna ma sain endale sellise raamatu, et… hästi hea hakkas. Philip Pullman, Lyra’s Oxford. Kui ma niisugust raamatut näen, siis ma mõtlen, et miks ma küll alati ostan paperbacke, kui võiks osta ILUSAID raamatuid. Lyra-raamat näeb välja, nagu oleks ta pärit Lyra enda ajast ja maailmast. (Seda, mis maailmaga on tegu, saab jällegi teada ainult Pullmani triloogiast, millest ma ükskord juba natuke kirjutasin ka.) Siin on keskel suur lahtivolditav Oxfordi kaart ja illustratsioonideks väljavõte mingist teatmeteosest ja postkaart ja laevakruiisireklaam. Kaaned on… vanaaegse olemisega. Paber on paks ja jätab natuke luksusliku mulje.

Polegi enne näinud raamatut, mis nii vaatamisväärne välja näeks. Ma arvan, see raamat võiks Kalkarile meeldida:) Aga see ongi collector’s edition.

Lugu ennast nagu eriti ei olegi. See on pigem nagu kiri Lyralt – et jah, minu suur seiklus sai läbi, aga elu läheb ikka edasi, ma olen olemas, ma kasvan suuremaks, ma igatsen ikka veel, aga ma saan hakkama. Midagi sellist.

Ja samas jälle on tunne, et küllap midagi veel juhtub. Ja Pullman on lubanud ühe raamatu veel kirjutada HDMi juurde – The Book Of Dust. Ilma Lyra ja Willita, mis on kurb, aga õiglane.

Ükskord ma pooleldi lubasin, et ma teen raamatute edetabeli. See ei olegi meelest päris ära läinud. Ma olen aegajalt üles kirjutanud või püüdnud meelde jätta, kui on pähe tulnud mõni raamat, mis seal kindlasti hulgas peaks olema. Sadat ei ole kokku saanud. Ma arvan, et kui ükskord saaks, siis need, mis esimestena kirja said, poleks juba ammu enam olulised. Nii et ma teen hoopis dünaamilise edetabeli. Panen praegu kirja need, mis meelde on tulnud, ja hiljem siis kirjutan juurde.

Sellised raamatud on minu arvates olulised:

* Erlend Loe, naiiv.super – selle raamatu juures kõige vahvam asi on nimekirjad. Mulle on ka alati meeldinud nimekirju koostada. See tegi Loe mulle kohe sümpaatseks.

* Liisi Ojamaa, Lõputu juuli – mul on sealt kõik luuletused peas, nad jäid sinna, kui ma käisin umbes kümnendas klassis. Ja ma arvan ikka veel, et just need on maailma kõige paremad luuletused.

* Fynn, Armas Jumal, siin Anna – selle kohta ma ei julgegi midagi öelda. Poes on ta lastekirjanduse riiulil. Minu meelest ta lasteraamat küll ei ole, ehkki peategelaseks on laps. Ma ei tea, kust sellised raamatud tulevad, aga kui ma teaks, siis ma ostaks sinna pileti. One way.

* Marianne Fredriksson, enligt Maria Magdalena (“Maarja Magdaleena järgi”) – ma lugesin seda raamatut rootsi keeles enne ja siis ta ongi minu jaoks rootsi keeles, aga eesti keeles on ta ka välja antud ja kellele ei meeldi “religioosne ilukirjandus”, mille alla Raamatukoi ta määratleb, see saab pealkirja lugeda ja õppida, millisel juhul on eesti keeles õige öelda “järgi”, mitte “järele”:) Mina muidu arvan, et iga raamat, kus üheks tegelaseks on Jeesus Kristus, ei ole veel religioosne ilukirjandus. (Me oskame kõik tuua vähemalt ühe näite keskkooli kohustusliku kirjanduse varal, eks?) Aga jah, selle raamatu lugu on ühes väga vanas raamatus teise nurga alt kirja pandud. Ja ma ei tea, mismoodi oleks seda Maarja Magdaleena versiooni lugeda, kui Uue Testamendi vaatenurka enne ei teaks.

* Charles de Lint, Kusagil lennata (“Someplace to Be Flying”) – sellega juhtus jälle nii, et ma lugesin eesti keeles enne ja nüüd just eelmisel nädalal lugesin inglise keeles ja oleks nagu poolest saadik uus raamat olnud. Mõnda asja lihtsalt annab eri keeltes nii erinevalt öelda, vaadake või pealkirja. Aga jah. Kui ma saaks valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma valiks selle, täiesti kindlalt.

* Astrid Lindgren, Bullerby lapsed (“Alla vi barn i Bullerbyn”, “Mer om oss barn i Bullerbyn”, “Bara roligt i Bullerbyn”) – nüüd te küsite, miks just see ja mitte mõni muu Lindgreni raamat. Muidugi tuleks nad kõik siia kirja panna. Aga kui ma tahaks neist ühe valida, mis mulle endale kõige olulisem on, siis ikkagi Bullerby. Kui ma oleksin kuueaastaselt saanud valida, millises raamatus ma elada võiks, siis ma oleksin selle valinud:)

* Doris Lessing, Mara and Dann – selles raamatus oli üks kontseptsioon, mis mulle väga muljet avaldas. “What did you see?” Peale selle lugemist olen ma püüdnud rohkem näha, tähele panna, seoseid luua. See on elu huvitavamaks teinud.

* A. A. Milne, Karupoeg Puhh (“Winnie-the-Pooh”, “The House at Pooh Corner”) – see oleks võibolla pidanud olema esimene siin nimekirjas, lihtsalt respektist. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan küll, et see oli esimene raamat, mida mulle ette loeti. Nüüd on ta peas nii mul kui ettelugejatel. Ükskord ema helistas mulle ja küsis, mida ma sünnipäevaks tahan, kas raha või mõnd asja. Mina ütlesin pikemalt mõtlemata”: “Mõlemat” ja siis ütlesime me emaga koos: “Leiva pärast, palun, pole sul tarvis vaeva näha.” Te ei saa aru, aga see oli kohutavalt lahe:) Isaga käib asi samamoodi või veel hullemini. Sellepärast on Puhh minu jaoks palju enamat kui raamat. Ja muide – Disney-Puhhi ma boikoteerin. Need punase särgiga karud on ju

jõledad! Ja Shepardi originaalillustratsioonid on kõige etemad raamatuillustratsioonid üleüldse. Puhh on ka eesti keeles ja inglise keeles üsna erinev asi. Mõlemaid tuleb teada.

* Philip Pullman, His Dark Materials (“Tema tumedad ained”) – see on sari, kolm raamatut, eesti keeles nad alles üsna äsja andsid esimese välja. Need on ka lastega raamatud, mis minu arvates üldse ei ole lasteraamatud, aga samas ei ole minu meelest üldse eriti olemas lasteraamatuid. Pullmani maailma(de)s tahaksin ma ka elada. Mis looma kujuga oleks minu daemon? Kolmas raamat, “The Amber Spyglass” on kõige kurvema lõpuga raamat üleüldse. Ma olen suur tüdruk, aga ma nutsin seda lugedes. Hea on, kui keegi veel suudab kirjutada raamatu, mis minu kalgile südamele mõjub:)

Nüüd mu nimekiri sai läbi. Ma mõtlesin, kas ma panen igale raamatule Raamatukoi lingi ka taha, aga osade raamatute kirjeldused on seal nii tobedad, et ma ei taha võtta endale vastutust, kui te neid loete. See ei ole Raamatukoi süü, ma ei teagi, kes neid lühikokkuvõtteid koostab. Need tulevad koos raamatuga ja pannakse ajalehte ja raamatukogu kataloogi ja igale poole. Ärge usaldage neid. Usaldage mind:)

Ja mul on need raamatud kõik kodus olemas enesestkimõista. Headele lastele annan vajadusel laenuks.

Tegin jubeda vea – lugesin töömaili. Pühapäeva õhtul. Selle asemel, et oodata esmaspäeva hommikuni, kui seda enam nagunii poleks vältida saanud. Nüüd ma TEAN, mis jamad mulle viimase kahe nädala jooksul kaela on sadanud ja viivitamatut lahendamist ootavad. Ootamatul kombel on teadmine aimamisest oluliselt hullem. Ja ära teha ei saa enne hommikut midagi…

Kuna ma loen raamatuid LIFO süsteemiga ehk siis viimasena hangitul on alati kõrgeim prioriteet, siis sain täna läbi selle, mille eile Budapesti lennujaamast ostsin (jah, mu eilses päevas oli liiga palju lennujaamu…). Malorie Blackman, Noughts and Crosses. See oli ka The Big Readis ja ma ei olnud sellest iial kuulnud, aga ta oli lennujaama ajaleheputkas olemas ja talle oli peale kirjutatud, kui palju lasteraamatuauhindu ta võitnud on. Ma olin tol päeval juba neli raamatut ostnud, nii et tundus kuidagi väga normaalne viies ka võtta.

Ja oligi hea raamat. Mitte ainult sellepärast, et aitas lennukites aega mööda saata. Seal oli rassismist… ja armastusest… ja suurekssaamisest. Ilus ja kurb ja kõik. Nüüd on ta mu riiulis ja kes tahab, võib laenuks saada. Eesti keeles seda igatahes välja antud ei ole. Aga võiks. Vahelduseks skandinaavia noorsooraamatutele, mis ka antud probleeme käisitlevad, aga oma spetsiifilisel moel, mis mulle on hakanud närvidele käima.

Ahjaa, noughts (jah, see peabki väikese tähega olema) ja Crosses on nullid ja ristid ehk siis alam ja ülem klass. Valged ja mustad. Orjad ja isandad. Mustad valitsevd ühiskonda ja valged teevad musta tööd. Sihuke maailm.

aga veel, mis puutub skandinaavlastesse ja nende probleemikäsitlustesse, siis sain ma ungarlastelt teada, et eestlased olevat ka tüüpilised vastikud igavad skandinaavlased. Et miks? Sellepärast, et meie, erinevalt ungarlastest, üldiselt täidame seda seadust, et lapsed peavad autodes turvatoolis olema. Ja see on safe but boring ja seega taunitav. Mine võta siis kinni. Skandinaavlaste meelest oleme me jällegi jubedad seaduseeirajatest idaeurooplased…

Ungari kohta võiks veel paljugi rääkida, aga las jääb pärastiseks kah midagi.

Ma ei suuda Thomas Hardyt lugeda.

Et miks peaks? Sest ma mõtlesin ükskord, et ma loen kogu The Big Read Top 100 läbi. Umbes pooli neid raamatuid olin ma selle mõtlemise hetkeks juba lugenud. Praegusel hetkel on ikka veel 39 tükki lugemata (ok, 38 ja pool, David Copperfieldi teist köidet ei ole käepärast, aga esimene on läbi). Nende 39 hulgas on mõned lasteraamatud, mis on nii popid, et nad on poes otsas ja raamatukogus kogu aeg välja laenutatud; hulk selliseid raamatuid, mida Eestis üheski raamatukogus pole (enamusest neist polnud ma varem kuulnudki); ikka veel kõvasti Charles Dickensit ja Jane Austenit, kelle loomingu põhiosast ma olen end ometigi juba läbi närinud. Ja nii edasi.

Viimasel ajal pole lugemiseks enam jaksu. Eile õhtul enne magamajäämikst lugesin “Rumcajsi”. Mäletate, see lasteraamat kingsepast, kes hakkas röövliks? Millestki keerulisemast poleks mõte üle käinud.

Nii et Hardy ma viin raamatukokku tagasi. Paremaid aegu ja asjalikumaid lugejaid ootama.

Aga üldiselt tuleb The Big Readi kiita, sest nad on mind juhatanud suure hulga raamatute juurde, mida ma poleks muidu taibanudki lugeda. See oleks kurb olnud.

Kui ma teaks, et kedagi huvitab, siis ma teeks ükskord omaenda raamatute edetabeli. Sada parimat tähestiku järjekorras. “Rumcajs” oleks seal vist sees:)