Et siis Sauškinist. Ma ütlen kohe alguses ära, et kui kellelegi nüüd piinlikkustundega meenub, et tema ongi see, kelles käes on minu koopia sellest raamatust, siis palun ärgu häbenegu tagasi tuua, meil on viivisevaba aasta;) Ja kui ma ütlen koopia, siis ma nii mõtlengi. Ma ei suutnud seda raamatut ühestki antikvariaadist leida. Mulle võiks koopiamasinamaksu peale panna küll, mõnikümmend kopikat kindlasti.
Lugu ise siis – Boriss Rjahhovski, Kuidas Sauškin käis tuletikke toomas. Lasteraamat ja lõbus lugeda. Alguses on Sauškin kohutav tossike, kes suudab tuletikke ostma minnes jubedatesse sekeldustesse sattuda. Sekeldused aga, teadagi, karastavad noort inimest. Loo lõpuks on ta täitsa tegija. Vahepeal kohtume vahvate tegelastega nagu näiteks onu Kapa, kelle unistuseks on olnud lennujaamaülemaks saamine. Tema sõbrad, lahked paksukesed, on kõik end selle unistuse nimel ohverdanud ja lasknud end ükshaaval kuhugi pärapõrgusse lennutada, et lennuliin ikka käigus püsiks ja mees saaks oma lennujaama pidada… Ja siis oli seal veel leiutaja ja alpinismihull kääbus ja vuntsidega vanamoor jne. See kõlab niiviisi seletades suht nõmedalt, aga tegelikult on see ikkagi täiesti top 100 vääriline raamat.
Jah, ja seal lepitakse suht raamatu alguses kokku, et teeme nüüd nii, et edaspidi algavad kõik peatükid sõnadega “ja siis ühtäkki”. See on väga, ee, veenev. Elus on ka üldiselt nii.
whatever 
Lumeinimene oli ka, onju? Või vähemalt nad kahtlustasid… ähh, ma ei mäleta. Aga vuntsidega vanamoori ma vihkasin. Mõtle ise, vanamoor ja vuntsidega. Täiesti vastik mental image igale tüdruklapsele.
lumeinimest just ei olnud, oli see segane kääbus ja temal oli kitarr, millest jäi lume sisse lumeinimese jälg:)
Vanamoor oli jube jah. Mäletad, ta maskeeris end krokodilliks üks hetk, st tõmbas endale krokodillinaha ümber, aga ta jäi sellega vahele, sest vuntsid tolknesid välja?
Oh. See on mul lapsepõlvest üks sürrimaid elamusi, see raamat. Lugesin teda eelmisel suvel Saaremaal puhates uuesti, täielik hardcore. Aga hea.