Rubriik: lugemispäevik

freefall freefall all through life

meemi leidsin tegelt Ramloffi juurest, aga träkkisin tagasi sinna, kus pealkirjad veel ingliskeelsed olid. These are the top 106 books most often marked as “unread” by LibraryThing’s users (as of today). Bold what you have read, italicise what you started but couldn’t finish, and strike through what you couldn’t stand. Underlined – on my to-read … Loe edasi “freefall freefall all through life”

meemi leidsin tegelt Ramloffi juurest, aga träkkisin tagasi sinna, kus pealkirjad veel ingliskeelsed olid.

These are the top 106 books most often marked as “unread” by LibraryThing’s users (as of today). Bold what you have read, italicise what you started but couldn’t finish, and strike through what you couldn’t stand. Underlined – on my to-read list. Asterisk – have read more than once.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina*
Crime and Punishment
Catch-22
One Hundred Years of Solitude*
Wuthering Heights*
The Silmarillion
Life of Pi : A Novel
The Name of the Rose
Don Quixote
Moby Dick
Ulysses
Madame Bovary
The Odyssey
Pride and Prejudice*
Jane Eyre*
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace*
Vanity fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad
Emma
The Blind Assassin
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Great Expectations
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian : A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
Love in the Time of Cholera*
Brave New World*
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum
Middlemarch
Frankenstein*
The Count of Monte Cristo*
Dracula
A Clockwork Orange
Anansi Boys
The Once and Future King
The Grapes of Wrath
The Poisonwood Bible : A Novel
1984*
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray*
Mansfield Park
One Flew Over the Cuckoo’s Nest
To the Lighthouse
Tess of the D’Urbervilles*
Oliver Twist*
Gulliver’s Travels
Les Misérables
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune*
The Prince
The Sound and the Fury
Angela’s Ashes : A Memoir
The God of Small Things
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere*
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being
Beloved
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon
Oryx and Crake : A Novel
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita*
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye*
On the Road
The Hunchback of Notre Dame
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
The Hobbit*
In Cold Blood : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island
David Copperfield
The Three Musketeers*

smile like you mean it and let yourself let go

Raamatusoovitus: “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus” Arutlevaid artikleid ma ausalt öeldes alguses ei viitsinudki lugeda, aga kõik need intervjuud on nii ägedad. Selline omamoodi lühiülevaade Eesti ajaloost viimase 15 (ähh, see 15 on mingi vananenud klišee. peaaegu 20 ju tegelikult.) aasta jooksul. Mu lemmikkoht oli see, kus Lagle Parek ütles, et Ain Seppik … Loe edasi “smile like you mean it and let yourself let go”

Raamatusoovitus: “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”

Arutlevaid artikleid ma ausalt öeldes alguses ei viitsinudki lugeda, aga kõik need intervjuud on nii ägedad. Selline omamoodi lühiülevaade Eesti ajaloost viimase 15 (ähh, see 15 on mingi vananenud klišee. peaaegu 20 ju tegelikult.) aasta jooksul. Mu lemmikkoht oli see, kus Lagle Parek ütles, et Ain Seppik on paheline:)

Pärast lugesin ikka artikleid ka, suurem osa seda juttu oli ju teada, aga paar päris huvitavat iva leidsin siiski enda jaoks.

Võibolla ma hakkan ka ministriks, kui ma suureks saan.

looking out for another anyone will do

Sellest ajast, kui Tallinna Keskraamatukogus trükitakse laenutajatele välja lipikuid laenutatud raamatute pealkirjade ja tagastamistähtaegadega, on neil tegelikult olemas see netipoodide “customers who bought this item also bought…”-funktsionaalsus. Tuleb lihtsalt paremad raamatud hoolikalt läbi lapata, mõne vahelt ikka kukub välja lipik, kust on näha, mida selle raamatu eelmine laenutaja veel lugemisväärseks pidas. Ma olen sealt juba … Loe edasi “looking out for another anyone will do”

Sellest ajast, kui Tallinna Keskraamatukogus trükitakse laenutajatele välja lipikuid laenutatud raamatute pealkirjade ja tagastamistähtaegadega, on neil tegelikult olemas see netipoodide “customers who bought this item also bought…”-funktsionaalsus. Tuleb lihtsalt paremad raamatud hoolikalt läbi lapata, mõne vahelt ikka kukub välja lipik, kust on näha, mida selle raamatu eelmine laenutaja veel lugemisväärseks pidas. Ma olen sealt juba mitu korda huvitavaid ideid saanud; kas ka teistele andnud, pole kindel, kodus igatahes on kõik kohad neid paberitükke täis.

ja leidmata neid kogu ilm süüdi mõista

Lugesin Jan Kausi uut paljukiidetud romaani “Tema”. See, et raamat mulle _üldse_ ei meeldinud (ausalt öeldes ma isegi ei viitsinud päris lõpuni lugeda), on muidugi minu probleem. Aga see, et Kirjanike Liidu esimees ei oska käänata sõna “õlu”… see on küll juba kogu eesti rahva probleem, eks?

Lugesin Jan Kausi uut paljukiidetud romaani “Tema”. See, et raamat mulle _üldse_ ei meeldinud (ausalt öeldes ma isegi ei viitsinud päris lõpuni lugeda), on muidugi minu probleem. Aga see, et Kirjanike Liidu esimees ei oska käänata sõna “õlu”… see on küll juba kogu eesti rahva probleem, eks?

tuvi õlale laskub nokib nägudelt vaikuse marju

Milosevici surma kontekstis on eriti sobiv jutustada sellest raamatust, mis mul praegu pooleli on. Åsne Seierstad on norra ajakirjanik, kes hängis 2001. aasta sügisel Afganistanis (ja kirjutas “Kabuli raamatumüüja”, olemas ka eesti keeles), 2003. aasta kevadel Bagdadis (“Sada üks päeva” on lõpuks ometi vähemalt inglise keelde tõlgitud), 2000. aastal Serbias. Pakun, et isiklikku elu sel … Loe edasi “tuvi õlale laskub nokib nägudelt vaikuse marju”

Milosevici surma kontekstis on eriti sobiv jutustada sellest raamatust, mis mul praegu pooleli on.

Åsne Seierstad on norra ajakirjanik, kes hängis 2001. aasta sügisel Afganistanis (ja kirjutas “Kabuli raamatumüüja”, olemas ka eesti keeles), 2003. aasta kevadel Bagdadis (“Sada üks päeva” on lõpuks ometi vähemalt inglise keelde tõlgitud), 2000. aastal Serbias. Pakun, et isiklikku elu sel naisel eriti ei ole:P Aga töö on see-eest huvitav, eksju.

“Seljaga maailma poole” räägib serblastest, tagakaane järgi kolmeteistkümnest inimesest ja ühest perest. Seierstad jälgis nende elu Milosevici režiimi peaaegu et lõpukuudel, 2000. aasta kevadel; siis sattus ta sinna tagasi täpselt riigipöörde ajaks sama aasta oktoobris; 2004. aastal, kui ta Lähis-Ida kõrvalt jälle kord aega sai, läks ja otsis ta need inimesed veel kord üles. Nii on igast portreteeritavast tulnud üks sisuliselt kolmeosaline lugu – enne revolutsiooni, pärast revolutsiooni ja, noh, hiljem.

Inimesed on valitud erinevad ja… erilised. Vanataat Bulgaaria piiri lähedalt külakesest, sõltumatu raadio- ja telejaama ajakirjanik, valuutaärikas, noor õigeusu preester, Milosevici-meelne teatrilavastaja, Haagis kohut ootava sõjakurjategija abikaasa, kosovoserblasest põgenik… kaugemale ma ei ole praegu jõudnud:) Igaühele neist on ta jõudnud nii lähedale, et ma imestan tõsiselt, kuidas ta seda kõike nii lühikese aja jooksul jõudis. Igaühega on ta päevade kaupa kaasas käinud, ööde kaupa üleval istunud, rakijat joonud ja rääkinud-rääkinud-rääkinud.

Mulle meeldib see raamat kõigist Seierstadi omadest kõige rohkem, vahest sellepärast, et koht ja temaatika on mulle kõige tuttavamad. Mu oma Serbia-kogemused annavad mulle lugemisel ühe lisavaatenurga. Veel ühe annab see, et Milosevic suri eile Haagis.

Ja vastupidi, see raamat ja mu enda kogemused annavad mulle lisavaatenurga Milosevici surmale… ainus seisukoht, mille ma selle kõige suhtes oskan hetkel võtta, on see: mida rohkem ma mingist asjast tean, seda vähem julgen ma sellele hinnanguid anda.

Ahjaa, kui ma selle raamatu läbi saan, siis laenan ma teda hea meelega välja, ainult et ta on mul rootsikeelne:P

and all this wine i’ve never tasted

Lugesin ükspäev raamatut, milletaolisi ma tegelikult olen pühalikult lubanud mitte enam lugeda – minu meelest suurfirmade tippjuhid, eriti ameeriklased, võiksid kulutada rohkem aega oma lähisuhetele ja vähem aega raamatute kirjutamisele sellest, kui kehvasti neil lähisuhetega asjad on. Mistap ma neid raamatuid pigem boikoteerin. Gene O’Kelly saab andeks, sest kuigi ta ilmselt ei olnud eriti palju … Loe edasi “and all this wine i’ve never tasted”

Lugesin ükspäev raamatut, milletaolisi ma tegelikult olen pühalikult lubanud mitte enam lugeda – minu meelest suurfirmade tippjuhid, eriti ameeriklased, võiksid kulutada rohkem aega oma lähisuhetele ja vähem aega raamatute kirjutamisele sellest, kui kehvasti neil lähisuhetega asjad on. Mistap ma neid raamatuid pigem boikoteerin.

Gene O’Kelly saab andeks, sest kuigi ta ilmselt ei olnud eriti palju kenam inimene kui näiteks Jack Welch (keda ma kogu südamest põlgan), sai ta sellest vähemalt ise aru. Tema raamat räägib sellest, kuidas ta ühel hetkel sai teada, et ta sureb mõne kuu pärast ära, ja kuidas ta selle suremise siis projektina ette võttis ja audiitorliku põhjalikkusega läbi viis. Või mitte isegi suremise, aga pigem elu lõpetamise.

Lihtsalt selline julgustav näide, kuidas kogu seda efektiivsuse- ja pühendumisevärki, mille abil firmasid juhitakse, saab tegelikult ka päriselus rakendada, kui häda käes.

Happy end’i ei olnud, kolme kuu pärast oli mees surnud nagu kell. Samas jälle, kui ta oleks ellu jäänud ja terveks saanud, oleks ta kardetavasti järjekordne Jack Welch ja see poleks hoopiski õnnelik lõpp…

you see i’ve always been a fighter but without you i give up

Külma ilmaga tundus sobilik võtta riiulist lugemiseks üks lapsepõlve lemmikraamatuid, Rockwell Kenti “Üksikul saarel”. See on kunstniku päevik ühest koos pojaga veedetud talvest ühel Alaska saarekesel ja ma ei saa tegelikult aru, miks see mind lapsest saadik nii köitnud on (kui välja arvata ehk üheksa-aastase Rockwelli olemasolu tegelaste hulgas). Lihtsalt päevast päeva kirjeldused sellest, milline … Loe edasi “you see i’ve always been a fighter but without you i give up”

Külma ilmaga tundus sobilik võtta riiulist lugemiseks üks lapsepõlve lemmikraamatuid, Rockwell Kenti “Üksikul saarel”. See on kunstniku päevik ühest koos pojaga veedetud talvest ühel Alaska saarekesel ja ma ei saa tegelikult aru, miks see mind lapsest saadik nii köitnud on (kui välja arvata ehk üheksa-aastase Rockwelli olemasolu tegelaste hulgas). Lihtsalt päevast päeva kirjeldused sellest, milline oli ilm, kui palju puid tehti ja kui palju neist ahju läks, kui palju jõudis maalida, mida sai ise loetud ja mida pojale ette loetud, kuidas läheb naabrimehel ja ta kitsedel… Ja minu eriline lemmikpeatükk – nimekiri saarele kaasavõetud asjadest!

…1 gallon siirupit
1 gallon toiduõli
1 soolatud seakülg
2 purki munapulbrit
2 purki hautatud ube
6 sidrunit
2 pakki pannkoogijahu
10 naela jämedat nisujahu
6 tükki tualettseepi…

no ja muudkui nii edasi, kas see ei ole mitte… mõnus?

Selline hubane sooja ahju juures lugemise raamat.

ich faste zweimal in der woche

(vestlus kooriproovis Pärdi “Zwei Beteri” taustal) – Mul küll kodus Piiblit ei ole. – Minul on. – Ah õige, sa olid ju see raamatuhull… jajah, täpselt nii hull olengi. Mul on tegelikult Koraan ka olemas. Aga ma ei loe seda, sest ei saa aru. See on vene keeles nimelt. Korrastasin ükspäev kodus raamaturiiuleid (sest ma … Loe edasi “ich faste zweimal in der woche”

(vestlus kooriproovis Pärdi “Zwei Beteri” taustal)

– Mul küll kodus Piiblit ei ole.
– Minul on.
– Ah õige, sa olid ju see raamatuhull…

jajah, täpselt nii hull olengi. Mul on tegelikult Koraan ka olemas. Aga ma ei loe seda, sest ei saa aru. See on vene keeles nimelt.

Korrastasin ükspäev kodus raamaturiiuleid (sest ma olen see hull ka, kellel peavad raamatud sorteeritud olema. Mitte just tähestiku järgi, aga autorite kaupa koos ikka) ja nentisin paari murettekitavat tõsiasja:

* ikka veel on riiulites raamatuid, mille kohta ma üsna kindlalt tean, et ma neid tegelikult (enam) lugeda ei taha (näiteks eelpoolnimetatud venekeelne Koraan);
* ikka veel on suurem osa mu raamatutest lasteraamatud;
* ma olen ilmselt nõrk, sest Kissingeri “Diplomaatiat” ma ikkagi läbi lugeda ei suuda, kuigi tahaks.

with the day came the resolution I’d be looking for you

Tegelikult mõtlesin ma järgmiseks teha Lindgreni-teemalist raamatuedetabelit, aga vahel võib tellimustöid ka võtta ju:) Potteri-raamatute edetabel: 1. Azkabani vang – kõige mõnusama pikkuse/paksusega, kõige naljakamate naljadega (rüütlibuss, ennustamistunnid, peletised) ja kogu dementoriõudusest hoolimata kuidagi kõige… helgem. Siriuse leidmine oli siiski, olgem ausad, kõige parem asi, mis Harryga nende kuue raamatu jooksul juhtunud on, ja ma … Loe edasi “with the day came the resolution I’d be looking for you”

Tegelikult mõtlesin ma järgmiseks teha Lindgreni-teemalist raamatuedetabelit, aga vahel võib tellimustöid ka võtta ju:)

Potteri-raamatute edetabel:

1. Azkabani vang – kõige mõnusama pikkuse/paksusega, kõige naljakamate naljadega (rüütlibuss, ennustamistunnid, peletised) ja kogu dementoriõudusest hoolimata kuidagi kõige… helgem. Siriuse leidmine oli siiski, olgem ausad, kõige parem asi, mis Harryga nende kuue raamatu jooksul juhtunud on, ja ma ei usu, et seitsmes millegi konkureerivaga välja tuleb. Mis veel… Lupin oli kõige parem DDA õpetaja, eks ole:) Ja ajakeeraja oli põnev, sest püsis lõpuni saladuses.
2. Tulepeeker – seda oli õige veidi liiga palju, põhiliselt alguse arvelt. Kooli jõutakse alles 12. peatükiks ja see läheb üldisest stiilist veidi välja:) Lahedalt palju uusi tegelasi (Fleur, Krum, Bill ja Charlie, Rita Skeeter, majahaldjad…), kuigi ministeeriumitegelaste vahel korraliku vahetegemiseni läks mul aega umbes kolm lugemist:P Selle raamatu juures võlus mind see erinevus tavalisest kooliaastast – turniir (väga äge kontseptsioon mu meelest), ball, vähem lendluudpalli kooli tasemel ja rohkem rahvusvahelisel tasemel:P
3. Tarkade kivi – eks ta nüüd tagantjärele tundub titekas veidi, aga alguseks oli ikka väga hea. Üks neid raamatuid, mille ma ühe hooga läbi lugesin, vahepeal söömata ja magamata:) Seal oli nii palju uut, kogu see võlurimaailm, millega me nüüdseks nii ära oleme harjunud.
4.-5. Segavereline prints – ma ei ole tegelt selle raamatuga veel harjunud ja eesti keeles pole ka lugeda jõudnud, nii et teda on veidi raske edetabelisse paigutada, aga kuhugi siiakanti ta igatahes satub, kas vahetult enne või pärast Fööniksi ordut… Jube palju hormoone;) (kuigi Harry-Ginny teema mulle meeldis). Ja lõpp läks kuidagi piinarikkaks. Kui vana mees tõesti pidi surema, oleks võinud lasta tal seda ehk kuidagi lihtsamalt teha. Või ma ei teagi.
4.-5. Fööniksi ordu – no palju VÕIB rääkida sel ühel teemal, et kui paha ikka oli Umbridge? Ma väsisin NII ära. Aga DA oli lahe (või kuidas see eesti keeles oligi, see Dumbledore’s Army?) ja Fredil ja George’il lasti õnneks vabalt möllata. Kulminatsioon ministeeriumis oli liiga tihe ja samas pikk mu jaoks, meenutas actionfilme, mida ma ei salli ja ei viitsi vaadata. Ahjaa, ja see igavene vihakiskumine Harry ja Snape’i vahel, see väsitas ka. Nii sünge raamat kokkuvõttes.
6. Saladuste kamber – minu konkurentsitu vähimlemmik, ma pole teda isegi üle kolme korra lugenud vist, sest mulle kohe algusest peale ei meeldinud. See autovärk seal alguses oli lihtsalt nii piinlikult nõme! No ausalt, keegi ei saa nii loll olla. Kogu raamatust on mul selline pime ja ligane mulje, kõik see metsa mööda hulkumine ja torustikus ringiroomamine… Eriti ei taha ma seda raamatut enam lugeda pärast filmi nägemist, sest kui on ÜKS asi, mida ma suurel ekraanil näha ei kannata, siis on see üleelusuuruses lülijalgsed. “Sõrmuste isanda” hiidämbliku jätsin ma lihtsalt vaatamata (panin silmad kinni ja käskisin Janel endale öelda, kui see läinud on), aga Potteri omale heitsin kogemata pilgu ja nüüd kummitab see mind raamatut lugedes ka:P

Ja vabandage mu viletsat eesti keelt selle sissekande juures, ma loen lihtsalt liiga palju ingliskeelseid Potteri-foorumeid ja sõnavara ei tule alati kohe eesti keeles meelde…