Rubriik: minu london

Vahel suudab briti bürokraatia mind meeldivalt üllatada – isegi sellisel määral, et hakkab tunduma, et seda peaks mingi ilusama nimega kutsuma. Teenusedisain?

Ostsin mõne nädala eest mootorratta. See käis nii, et registreerimistunnistusest rebiti üks riba paberit välja ja anti mulle kaasa ja dokumendi mingisse teise sektsiooni said mu nimi ja aadress kirja. Selle pidi vana omanik posti panema ja DVLAsse (siinne ARK) saatma. Läks umbes kolm nädalat ja mulle tuli postiga koju uus registreerimistunnistus. See kõik oli ootuspärane, ehkki ma nende nädalatega muutusin juba veidi ärevaks, et kaua see siis nüüd aega saab võtta.

Mida ma oodata ei osanud, oli samasse ümbrikusse poetatud lendleht, mis küsis: “IMPORTANT… HAVE YOU TAXED YOUR NEW VEHICLE?” Ee, ei ole! Mis maks? Keegi ei ole mulle rääkinud, et siin peab mingit sõidukimaksu maksma! (Tagantjärele muidugi näen, et selle rohelise riba peal, mis mul kolm nädalat rahakotis on olnud, on kirjas, et peab… aga ilmselgelt mina olengi see inimene, kellele on vaja saata punaste trükitähtedega kiri. postiga.)

Sõidukimaksu, selgub, saab maksta veebis krediitkaardiga (autentimiseks on vaja sõiduki enda numbrit ja registreerimistunnistuse numbrit). See võttis kaks minutit. Kuulge, e-riik on ka üsna äge, aga ma vist nii kiiresti pole kunagi ID-kaardi lugejat üles leidnud ja tööle saanud:)

Ja kui maks makstud sai (59 naela aastas, tänan küsimast), siis suunati mind sujuvalt otse organidoonoriks registreeruma. Vot kui siiamaani ei olnud teenusedisain, siis selle koha peal küll on! See protsess võttis ka kaks minutit ja selle lõpus omakorda olid Facebookis/Twitteris jagamise nupud ja palve sõnumit levitada. Mida ma siinkohal ka teen: palun otsige e-riigist see koht üles (ma tean, et see on seal kuskil, leidsin ükskord) ja pange end kirja, kui usk vähegi lubab.

(Muidugi mul tekkis küsimus, kas sinna elundidoonorluse flowsse saadetakse ainult mootorratturid või ka teiste sõidukitega liikluses osalejad. vot ei oska nüüd öelda, aga mõlemat pidi päris nutikas, nii et las ta jääb.)

 “It all comes, I suppose,” he decided, as he said good-bye to the last branch, spun round three times, and flew gracefully into a gorse-bush, “it all comes of liking honey so much. Oh, help!”

He crawled out of the gorse-bush, brushed the prickles from his nose, and began to think again. And the first person he thought of was Christopher Robin.

(A. A. Milne, Winnie-the-Pooh)

 

“Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui…” arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, “see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!”

Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin.

(Alan Alexander Milne. Karupoeg Puhh. – Tallinn: Eesti Raamat, 1968)

Meile tuntud tõlkes kukkus Puhh astelpõõsasse, aga tegelikult on gorse’i eestikeelne vaste hoopis astelhernes ja seda sõna tasub teada, sest astelhernes on üks imeliselt ilus põõsas. Hakkasin teile temast pilte otsima ja selgub, et igal oma Inglismaa-kevadel olen astelhernega juhtunud kohtuma maa eri servas…

Mai 2013, Cornwall, Eden Project:

Mai 2014, Yorkshire:

Mai 2015, New Forest:

Saja Aakri Mets:

Aa, ja astelpõõsas? See on samuti väga okkaline ja tuntud ka iileksi nime all.

Meie sellenädalane kala: seepia ehk tindikala ehk cuttlefish ehk cuddlefish (nii kutsus teda minu meelest see austraalia proua, kes Youtube’is ta puhastamist õpetas, ja no on ju… cuddly?). Sõpradele dr Zoidberg:)

Pole ta muidugi mingi kala, peajalgne on. Elab siinsamas La Manche’i väinas, tuleb välja, ja on tavaliselt kõik mandrieurooplaste söögilauale viidud, aga eurokriisi tingimustes jääb brittidele ka üle ja nii ta meieni jõudis.

Kalapuhastamine mul muidu väga hästi välja ei tule, aga dr Zoidbergiga sain austraaliaproua toel täitsa kenasti hakkama. Retsepti andis Soleshare kaasa, aga kui keegi tahab järele teha, siis ärge soola küll pange, kalakastmest piisab!

 

Tuleb välja, et meelespead on väga tujukad modellid, eriti grupiviisiliselt. Seega on nad taandatud tasutaesinejateks, aga esiplaanil on PÄRIS nartsiss. Niisugune, nagu nartsissid vanasti olid ja nagu nartsissid olema peavad. Lõhnav. Ja ma ise kasvatasin selle!

Lisaks õnnestus mul elutoa aknakastis ületalve elus hoida üks fuksia, mis jõudis õitsemise lõpetada enne, kui ma teda pildistama jõudsin. Lohutuseks näitan piparmünti, mis on köögi aknakasti üle võtnud ja ilmselt hõõrub rahulolevalt käsi, et tal on õnnestunud mind ületalve elus hoida. Vaadake, milline ennasttäis parasiit:

Sellised lilled olin suutnud kevade esimeseks päevaks valmis kasvatada:

 

(Kassi ei kasvatanud mina. Kass käib meil külas siis ja nii pikalt, kui ise tahab. Ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust… tähendab, ei soovi süüa, ei tee pahandusi, nurrub kõrvukulustavalt, nõuab pai ja keerab seejärel mõneks tunniks me voodisse või diivanile magama. Loeme sellest kõigest välja hoiatuse, et kass on iidsest ajast puutumatu loom, ja püüame suhtuda vastava respektiga.)

Kõik puhkenud ja puhkemata nartsissid ja hüatsindid võtan omaks – panin jah sibulad maha – aga kust need meelespea- ja kannikeselaadsed asjad tulid, pole kindel. Ehk oli loodusel mu jaoks mingi buy-one-get-one-for-free pakkumine varuks.

Kahe ja poole aasta jooksul on mul õnnestunud kuulsat Londoni udu näha kolmel korral. Esimene kord oli umbes kuu aega pärast siiakolimist, teine kord mõned kuud hiljem (elevusttekitaval moel lendas tookord all-linnas helikopter kraanale otsa ja paanika oli suur) ja kolmas kord täna, kui oleks olnud võimalus vaadelda 85% päikesevarjutust.

Arvake, kas karastunud britt laseb end segada sellest, et mingit päikest ei ole näha? Ei sugugi! Varjutuse tipphetkel külmetas kontori ees tänaval sadu inimesi, kes olid loobunud taevassevaatamisest ja päikese suuna kindlakstegemise üritamisest, aga sisse tagasi ka ei läinud. Kui on päiksevarjutus, siis me oleme õues ja… naudime varjutust!

Vt ka: britid rannas (allikas: üks tore fotonäitus, mida eelmisel kevadel vaatamas käisin)

Kolmapäev on uus neljapäev, sest lisaks köögiviljadele tuleb meile kolmapäeviti nüüd ka kala –  astusin kalanduskooperatiivi liikmeks ja kord nädalas saan värskest saagist osa. “Värske” tähendab siinkohal “eile või täna püütud” ja lisaks kala nimele (vt allpool) saan teada ka kalamehe nime ja püügikoha (näiteks tänase merilesta püüdis mulle Martin Newhavenis, Brightoni külje all). Kilohinda tavalise kalakaupmehe või supermarketiga võrrelda pole ma julenud, aga kontseptsioon on väga öko, hipster ja… mis need sõnad kõik on. Põhja-London:)

(M olen kindel, et maailmas on veel palju paiku peale Stoke Newingtoni, kus saab nii jätkusuutlikul moel kala süüa, aga kas te tunnete peale minu veel kedagi, kes mõnes sellises kohas päriselt elaks ka?)

Kõik see saabus mu ellu just parajal hetkel, sest köögiviljaskeem ei suuda mind enam naljalt ühegi liiginimega üllatada ega ladina keeles googeldama panna. Kalad aga… oh, ma teen esimese kolme nädala saagi kohta kohe tabeli:

Brill – Scophthalmus rhombus – sile kammeljas (nb! see pole üldse seesama, kes niisama kammeljas)
Plaice – Pleuronectes platessa – merilest
Dover sole – Solea solea – harilik merikeel
Lemon sole – Microstomus kitt – väikesuulest (nb! the fish is neither a real sole, nor does it have the taste of lemon)

Kõik need kalad ja veel mitmed teisedki mahtusid minu, lihtsameelse, jaoks siiani nimetuse alla “lest”.

(Praegu on vist lestaliste hooaeg. Ootan huvi ja ärevusega, millal hakkavad laekuma kõik need kalad, keda ma siiani olen “tursaks” kutsunud.)

Lisaks oma muudele maheparameetritele saabuvad need kalad minuni nii, nagu jumal nad loonud – lestalistel on vähemalt sisikond välja võetud, teistel aga mitte sedagi. Ma ei ole elus enne kala puhastanud ega fileerinud! Õnneks korraldas kooperatiiv minusuguste jaoks hooaja alguses õpitoa, kus sai nii näha kui proovida, kuidas see käib. Esimene makrell, mille peal katsetasin, nägi lõpuks veidi… katkutud välja, aga teisest sparringupartnerist sain juba kenad fileed kätte!

Makrell on muide seesama, mis skumbria.

Postituse tõi teieni http://www.kalapeedia.ee/, mis on päriselt ka olemas.

 

Juhendeid briti ühiskonda assimileerumiseks e. kuidas tulla toime asjaoluga, et öösel sadas lund:

1. Pildista lummemattunud tagaaeda. Lisa dramaatiline lähivõte lumikellukestest.

2. Pildista lummemattunud jalgratast. Kaalu selle hangejätmist kuni suure sulani ja jõua järeldusele, et pole võimalik – see on ainus transpordivahend, millega on lootust mõistlikul ajal tööle jõuda (vt ka: transport chaos, wrong kind of snow, third rail system).

3. Tööle jõudes vestle liftis võhivõõra inimesega sellest, kui õudne on täna ilm, kui õudne see oli eile, kui õudseks see võib veel homme minna ja kuidas see kõik rattasõitu takistab ja kogu ülejäänud elu puha võimatuks teeb.

4. Jaga oma lumepilte töökaaslastega (kui nad ükskord saabuvad), vaata nende omi ja nooguta kaastundlikult. Täitsa okei on kasutada väljendeid “snowed in” ja “dig out the car”.

5. Hoidu oma lumepiltide jagamisest eestlastega; kedagi ei huvita kahjuks.

Kuulge, aga tõsiselt… kliimapõgeniku jaoks on selline hommik vähemalt sama õudne elamus kui kodusõja jalust pagenu jaoks tankimürina peale ärkamine:(

Väike samm inimkonna, aga suur hüpe minu jaoks: panin sügisel igale poole, kuhu labidas vähemalt poole terani sisse läks, lillesibulaid maha… ja kevadel* hakkasid nende kohtade peal iseenesest kasvama lilled. Täitsa nõiakunst, ma ütlen!

Räägitakse, et ka seemneid maha külvates saab lilli esile manada. Eelmisel aastal ma tegelikult proovisin seda, aga nii osavaks aiandusmaagiks ma ikkagi ei osutunud – ainus taim, mis kogu “aasalillede segust” tärkas, oli ristikhein, ja isegi see ei suvatsenud õitseda. Aga kui nüüd neile lumikellukestele lisaks ka mõni nartsiss, krookus või maikelluke peaks näole andma, siis võib juhtuda, et proovin ka moonide ja karikakardega uuesti.

* esimesed 8 lumikellukest oma põhja-Londoni aias avastasin 29. jaanuaril, mis ei ole tegelikult kevad mitte ühegi ajaarvamise järgi peale selle üldtuntud asjaolu, et kui lumikellukesed õitsevad, siis on kevad.

Olen kaks aastat oodanud, “et tuleks halva ilmaga nädalavahetus, mil midagi muud plaanis ei ole ja saaks minna ja veeta muuseumis terve päeva”… ja pole jaksanud ära oodata. Võtsin hoopis ühe reede vabaks ja veetsin suure osa sellest British Museumis ja oh, mul pole olnud paremat reedet terve igaviku juba!

Briti muuseumi – nagu ka paljude teiste Londoni muuseumide – püsikollektsiooni saab näha tasuta, ajutiste näituste jaoks on vaja piletit või liikmekaarti. Ma arvasin alguses, et valin ÜHE muuseumi välja ja teen liikmekaardi ja käin siis aasta otsa muudkui aga selles muuseumis… noh, praegu on mul neid kaarte rahakotis kolm tükki ja kõik on end ära tasunud ka juba. Lisaks on disainimuuseumi ja V&A kaardid väga ilusad. Briti muuseumi oma… nah.

Nojah, igatahes on praegu üleval kolm näitust, mis mul kõik nägemata olid. Mingi dünastia oli igavavõitu, aga päris mahukas, nii et selle järel käisin end kosutamas ainult liikmetele mõeldud kohvik-puhkeruumis. Seal müüdi sama teed ja samu võileibu samade hindadega, mis fuajees olevas lihtinimeste kohvikus, aga wifi oli tasuta, tee toodi lauda ja tunne oli palju glamuursem! Ja nagu minuga mu Londoni kultuuriretkedel alailma juhtub, olin jälle kaugelt kõige noorem inimene kogu ruumis. (See ilmselt selgitab ka liikmekaardi disaini.)

Ancient lives, new discoveries oli juba põnevam, sest Briti Muuseumi vana tõmbenumber – muumiad – olid läbi kompuutertomograafi lastud. Minuga on seda ka tehtud, nii et oskasin suhestuda! (Seal tuleb liikumatult püsida – muumiad said kindlasti kiita.) Ja kui juba enda pealuud oli põnev filmist vaadata, siis muumia oma seda enam.

Germany – memories of a nation oli seekord mu lemmik ja seda teadsin ma ette aimata, sest selle näituse toeks tegi BBC Radio 4 ka raadiosaate-podcasti, mille esimesed osad mul juba kuulatud olid. Radio 4 saated on VÄGA head (kuigi ma olen kindel, et ma olen jälle noorim kuulaja, kes neil üldse iial olnud on) ja see Saksamaa-asi pole erand. Näitus oli sellele pigem selline toetav visuaal, optional. Umbes nagu vaataks filmi, kui raamatut juba lugenud oled.

Nüüd ootavad kõik Juured-Kivirähud ja QI-elfid järjekorras, kuni ma selle podcastiga ühele poole saan.

Ja ma väga tahaks teada, miks ajalugu koolis nii igav oli, kui nüüd selgub, et ta tegelikult ikkagi on huvitav.