carry me home tonight

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

stokey_blog_01

allikas: beyondthrilled.

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute’inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?

Advertisements

#96 Sõidukimaks ja elundidoonorlus

Vahel suudab briti bürokraatia mind meeldivalt üllatada – isegi sellisel määral, et hakkab tunduma, et seda peaks mingi ilusama nimega kutsuma. Teenusedisain?

Ostsin mõne nädala eest mootorratta. See käis nii, et registreerimistunnistusest rebiti üks riba paberit välja ja anti mulle kaasa ja dokumendi mingisse teise sektsiooni said mu nimi ja aadress kirja. Selle pidi vana omanik posti panema ja DVLAsse (siinne ARK) saatma. Läks umbes kolm nädalat ja mulle tuli postiga koju uus registreerimistunnistus. See kõik oli ootuspärane, ehkki ma nende nädalatega muutusin juba veidi ärevaks, et kaua see siis nüüd aega saab võtta.

Mida ma oodata ei osanud, oli samasse ümbrikusse poetatud lendleht, mis küsis: “IMPORTANT… HAVE YOU TAXED YOUR NEW VEHICLE?” Ee, ei ole! Mis maks? Keegi ei ole mulle rääkinud, et siin peab mingit sõidukimaksu maksma! (Tagantjärele muidugi näen, et selle rohelise riba peal, mis mul kolm nädalat rahakotis on olnud, on kirjas, et peab… aga ilmselgelt mina olengi see inimene, kellele on vaja saata punaste trükitähtedega kiri. postiga.)

Sõidukimaksu, selgub, saab maksta veebis krediitkaardiga (autentimiseks on vaja sõiduki enda numbrit ja registreerimistunnistuse numbrit). See võttis kaks minutit. Kuulge, e-riik on ka üsna äge, aga ma vist nii kiiresti pole kunagi ID-kaardi lugejat üles leidnud ja tööle saanud:)

Ja kui maks makstud sai (59 naela aastas, tänan küsimast), siis suunati mind sujuvalt otse organidoonoriks registreeruma. Vot kui siiamaani ei olnud teenusedisain, siis selle koha peal küll on! See protsess võttis ka kaks minutit ja selle lõpus omakorda olid Facebookis/Twitteris jagamise nupud ja palve sõnumit levitada. Mida ma siinkohal ka teen: palun otsige e-riigist see koht üles (ma tean, et see on seal kuskil, leidsin ükskord) ja pange end kirja, kui usk vähegi lubab.

(Muidugi mul tekkis küsimus, kas sinna elundidoonorluse flowsse saadetakse ainult mootorratturid või ka teiste sõidukitega liikluses osalejad. vot ei oska nüüd öelda, aga mõlemat pidi päris nutikas, nii et las ta jääb.)

kohe ütlevad kõik, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE!

kõik ütlevad, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE! ja ta on Inglismaal.

#95 Astelhernes

 “It all comes, I suppose,” he decided, as he said good-bye to the last branch, spun round three times, and flew gracefully into a gorse-bush, “it all comes of liking honey so much. Oh, help!”

He crawled out of the gorse-bush, brushed the prickles from his nose, and began to think again. And the first person he thought of was Christopher Robin.

(A. A. Milne, Winnie-the-Pooh)

 

“Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui…” arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, “see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!”

Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin.

(Alan Alexander Milne. Karupoeg Puhh. – Tallinn: Eesti Raamat, 1968)

Meile tuntud tõlkes kukkus Puhh astelpõõsasse, aga tegelikult on gorse’i eestikeelne vaste hoopis astelhernes ja seda sõna tasub teada, sest astelhernes on üks imeliselt ilus põõsas. Hakkasin teile temast pilte otsima ja selgub, et igal oma Inglismaa-kevadel olen astelhernega juhtunud kohtuma maa eri servas…

Mai 2013, Cornwall, Eden Project:

Cornwall

ja ta päriselt ka lõhnab kookose ja meresoola järgi!

Mai 2014, Yorkshire:

Yorkshire

Mai 2015, New Forest:

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune…

... või teised astelherned

… või teised astelherned

okkaid (astlaid) näete?

vot sellepärast astel-! (vt ka Puhhi kurb kogemus)

Saja Aakri Mets:

WP_20150422_004

Aa, ja astelpõõsas? See on samuti väga okkaline ja tuntud ka iileksi nime all.

#94 Tindikala

Meie sellenädalane kala: seepia ehk tindikala ehk cuttlefish ehk cuddlefish (nii kutsus teda minu meelest see austraalia proua, kes Youtube’is ta puhastamist õpetas, ja no on ju… cuddly?). Sõpradele dr Zoidberg:)

dr Zoidberg

oli tõesti päris tindine.

Pole ta muidugi mingi kala, peajalgne on. Elab siinsamas La Manche’i väinas, tuleb välja, ja on tavaliselt kõik mandrieurooplaste söögilauale viidud, aga eurokriisi tingimustes jääb brittidele ka üle ja nii ta meieni jõudis.

Kalapuhastamine mul muidu väga hästi välja ei tule, aga dr Zoidbergiga sain austraaliaproua toel täitsa kenasti hakkama. Retsepti andis Soleshare kaasa, aga kui keegi tahab järele teha, siis ärge soola küll pange, kalakastmest piisab!

cuttlefish+chilli+lime+garlic

ja mis 8 minutit? hea, kui 2 välja kannatas!

 

#93 Aedniku aasta, vol 4

Tuleb välja, et meelespead on väga tujukad modellid, eriti grupiviisiliselt. Seega on nad taandatud tasutaesinejateks, aga esiplaanil on PÄRIS nartsiss. Niisugune, nagu nartsissid vanasti olid ja nagu nartsissid olema peavad. Lõhnav. Ja ma ise kasvatasin selle!

Narcissus poeticus

Narcissus poeticus var. recurvus

Lisaks õnnestus mul elutoa aknakastis ületalve elus hoida üks fuksia, mis jõudis õitsemise lõpetada enne, kui ma teda pildistama jõudsin. Lohutuseks näitan piparmünti, mis on köögi aknakasti üle võtnud ja ilmselt hõõrub rahulolevalt käsi, et tal on õnnestunud mind ületalve elus hoida. Vaadake, milline ennasttäis parasiit:

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

#92 Aedniku aasta, vol 3

Sellised lilled olin suutnud kevade esimeseks päevaks valmis kasvatada:

 

(Kassi ei kasvatanud mina. Kass käib meil külas siis ja nii pikalt, kui ise tahab. Ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust… tähendab, ei soovi süüa, ei tee pahandusi, nurrub kõrvukulustavalt, nõuab pai ja keerab seejärel mõneks tunniks me voodisse või diivanile magama. Loeme sellest kõigest välja hoiatuse, et kass on iidsest ajast puutumatu loom, ja püüame suhtuda vastava respektiga.)

Kõik puhkenud ja puhkemata nartsissid ja hüatsindid võtan omaks – panin jah sibulad maha – aga kust need meelespea- ja kannikeselaadsed asjad tulid, pole kindel. Ehk oli loodusel mu jaoks mingi buy-one-get-one-for-free pakkumine varuks.

#91 Päikesevarjutus

Kahe ja poole aasta jooksul on mul õnnestunud kuulsat Londoni udu näha kolmel korral. Esimene kord oli umbes kuu aega pärast siiakolimist, teine kord mõned kuud hiljem (elevusttekitaval moel lendas tookord all-linnas helikopter kraanale otsa ja paanika oli suur) ja kolmas kord täna, kui oleks olnud võimalus vaadelda 85% päikesevarjutust.

Arvake, kas karastunud britt laseb end segada sellest, et mingit päikest ei ole näha? Ei sugugi! Varjutuse tipphetkel külmetas kontori ees tänaval sadu inimesi, kes olid loobunud taevassevaatamisest ja päikese suuna kindlakstegemise üritamisest, aga sisse tagasi ka ei läinud. Kui on päiksevarjutus, siis me oleme õues ja… naudime varjutust!

Vt ka: britid rannas (allikas: üks tore fotonäitus, mida eelmisel kevadel vaatamas käisin)

Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum

Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum