Rubriik: minu london

pikemate kommentaarideta – koostasin väikse spikri eestlasele, kes tuleb Londonisse ja tahab tähtsamaid vaatamisväärsusi külastada, aga ei tea, kuidas nende nimesid hääldatakse, ja kuigi võibolla kohale jõuab, võib selle käigus sattuda piinlikesse olukordadesse..

Holborn – /ˈhoʊbərn/ – l on “vaikne”, st ei hääldata.  (Ma lihtsalt PEAN siia juurde ära mainima, et sõna “salmon” hääldub /ˈsamən/ – mitte keegi peale Vello Vikerkaare ei ole tihanud seda saladust eesti rahvale reeta…)

Leicester (Square) – /ˈlɛstər/ – vt ka Gloucester (Road), Worcester (sauce)… jah, see ei ole väga loogiline, aga suurem osa tähti tuleb lihtsalt vahelt ära jätta.

Thames – /tɛmz/ – no seda õpetati küll inka tunnis ka?

Greenwich – /ɡrɪnɪdʒ/ -ei mingeid rohelisi nõidu.  vt ka Woolwich (/ˈwʊlɪtʃ/).

Marylebone – /ˈmɑrlɪbən/ – teile ainult tundub, et jutt on kellestki Maryst :)

The Mall –  /ˈmæl/ – tänav, mitte shopping mall.

Tottenham – /ˈtɒʔnəm/ – okei, see võibolla ei ole tähtsaim vaatamisväärsus, aga ma elan siin! Ja meil on kuulus jalgpalliklubi! Ja olgu, t täielik droppimine ei ole kohustuslik, võib öelda “totnam”, aga e ja eriti h, palun, ei!

BBC Promsi (igasuvine kaks kuud kestev klassikakontsertide sari Royal Albert Hallis) igale kontserdile saab samal õhtul elavast järjekorrast osta viienaelase seisupileti ja kuulata orkestrit kas keskpõrandalt (arena) või kõige ülemiselt rõdult (gallery). Seda kutsutakse promminguks (tuleb sõnast promenading, nagu ka Promsi enda nimi, ja viitab sellele, et ammustel aegadel toimusidki kontserdid pargis ja lihtinimene sai neid kuulata käigupealt).

Tavaliste piletite ja promming-piletite hinnavahe on kahe- kuni kahekümnekordne; õhkkonna vahe punase sametiga kaetud toolide ja ülemise rõdu vahel on umbes nagu Titanicu ülemiste ja alumiste tekkide oma. Bänd on küll kõigil sama, nii et laudadel tantsima ei hakata, eriti kuna laudu pole – nagu ka toole.

Kogenud prommija saabub kohale varakult (meenutagem, elav järjekord) ja võtab kaasa tekid, padjad, suupisted, kohvitermose, lapsed, lastele ja endale lugemiseks raamatud… you name it. Seab end mugavalt sisse, võimalusel muidugi rõdureelingu ligi, et orkester ka ära paistaks, aga sinna mahuvad vähesed. Ja asub kuulama.

Sest tõesti, kas sümfooniaorkestri _nägemine_ on seda väärt, et poolteist tundi püsti seista? Aplausi ajal võib ju end natukeseks jalule ka ajada.

Alkohoolsed joogid, klaaspudelid ja piknikud on rõdul tegelikult keelatud, aga vaheajal kraamitakse need kõik välja ikkagi. Ja Häagen-Dazsi saab osta!

Ja kas ma pean ära mainima, et mitte ükski prommija ei pane end esinejate vastu austuse ülesnäitamiseks pidulikult riidesse? Täna lesis minu kõrval üks noormees, kellel olid eri värvi sokid jalas.  Samal ajal, kui Neeme Järvi dirigeeris Pärdi Cantus in memoriam Benjamin Brittenit! Jube tegelikult, milliseid inimesi on olemas, eks.

Ühe kontserdi kuulasin arena-piletiga ka ära, aga esiritta on lootusetu pääseda, nii et rõdu pakub nagu rohkem väärtust.

Järvi meeldis publikule rohkemgi kui eilne (ulme)filmimuusika-eri.

Mul on mõned vabandused sellele, miks ma äsjasurnud iiri luuletaja julgen “minu londoni” kategooriasse liigutada.

Esiteks poleks ma tema surmast – ega olemasolustki – ilma briti meedia abita teada saanudki, sest eesti keelde tema raamatuid tõlgitud pole ja üldse pole ma temast kunagi enne midagi kuulnud. (Aga miks? Ta on isegi Nobeli kirjanduspreemia saanud, umbes sel ajal, kui me kõik arvasime, et Jaan Kross saab.)

Teiseks ja kolmandaks – kaks esimest Heaney luuletust, mida ma lugesin, räägivad minu Londonist. See, noh, aedmurakas:

Blackberry-Picking

Late August, given heavy rain and sun
For a full week, the blackberries would ripen.
At first, just one, a glossy purple clot
Among others, red, green, hard as a knot.
You ate that first one and its flesh was sweet
Like thickened wine: summer’s blood was in it
Leaving stains upon the tongue and lust for
Picking. Then red ones inked up and that hunger
Sent us out with milk cans, pea tins, jam-pots
Where briars scratched and wet grass bleached our boots.
Round hayfields, cornfields and potato-drills
We trekked and picked until the cans were full
Until the tinkling bottom had been covered
With green ones, and on top big dark blobs burned
Like a plate of eyes. Our hands were peppered
With thorn pricks, our palms sticky as Bluebeard’s.
We hoarded the fresh berries in the byre.
But when the bath was filled we found a fur,
A rat-grey fungus, glutting on our cache.
The juice was stinking too. Once off the bush
The fruit fermented, the sweet flesh would turn sour.
I always felt like crying. It wasn’t fair
That all the lovely canfuls smelt of rot.
Each year I hoped they’d keep, knew they would not.

Ja kohe järgmisena jõudis minuni The Underground, mis… las ta seletab ise, mis sellega on. “Honeymooning, moonlighting, late for the Proms”… ma tulen Promsi juurde mõni päev tagasi, aga oh, kui ilus see luuletus minu meelest on!

Kui keegi nüüd veel googeldushoogu satub, siis üks hoiatus mul on: “Mid-Term Break” on _kohutavalt_ kurb.

Kuuldavasti ehitati Londoni olümpialinnak algusest peale sellise plaaniga, et sellest ka pärast mänge linnarahvale rõõmu ja kasu oleks. Enne oli selle koha peal ainult kole slumm, aga otsustati korraldada nii, et hiljem ei oleks lihtsalt kole slumm olümpiastaadioniga, vaid hiiglaslik park, mis samas kohalikku loodusesse (jah, seal kõrval on loodus) sobituks. Spordirajatised jäävad alles ja antakse ka lihtinimestele kasutada. Kogu see projekt võtab aega aastani 2030, aga aasta pärast olümpiat avati esimene osa avalikkusele ja kuna see on mu kodust jalutuskaugusel, siis ootasin suure kannatamatusega, et sõbrad külla tuleksid ja et saaksin nad olümpiaparki piknikule viia.

See loodusevärk on neil tõesti väga hästi välja tulnud (kuigi päris naljakalt lõppeb see igas servas nagu lõigatult ja asendub ehitusplats-tühermaaga). Kõik on olemas – perfektselt niidetud muruplatside vahel (murul käimine lubatud ja soovitatavgi, nagu Londoni parkides ikka) on metsikud lilleaasad, jõeservas kasvavad kõrkjad ja hundinuiad, künka peal kased… samas on seal kõnniteed ja prügikastid ja kohvik ja mänguväljak.

Ida-London turistile muidugi otseselt tee peale ei jää, aga kui keegi tahab veeta toreda päeva Londonis _ilma_ Oxford Streeti külastamata (hmm, tegelikult on iga päev, mil Oxford Streetile ei satu, juba iseenesest väga tore päev…), siis ma soovitaksin pigem shopata Westfieldi kaubanduskeskuse Stratfordi harus ja kui raha otsa saama hakkab, siis viimaste pennide eest toidupoest süüa kaasa võtta, tagauksest välja astuda ja olümpiaparki aelema minna.

Tänase piduliku päeva puhul on vast paslik (või siis just vastupidi?) meenutada üht toredat õhtut umbes kuu aja eest, kui mul oli vend Londonis külas ja me läksime jalgratastega Thamesi äärde sõitma. (Emajõe kaldal kasvanud inimestele võib sellise idee andeks anda, aga ma nii vihje korras ütlen, et see ei ole tegelikult kõige mugavam viis sightseeinguks.) Täpselt siis, kui Toweri juurde jõudsime, tõsteti Tower Bridge üles, üks hiiglaslik kruiisilaev sõitis silla alt läbi, kõlaritest tuli Elgari “Land of Hope and Glory” ja… tunne oli pühalik kui laulupeol!

Selgub, et ei ole eestlased sugugi ainus rahvas, kes massidena kokku tuleb, lippe lehvitades isamaalist laulu laulab ja vahepeal dirigendilt noomida saab, et sõnalõppu kuulda pole…

Aastaid olen elanud teadmises, et ingliskeelne blackberry tähendab eesti keeles põldmarja. Umbes sama kaua aastaid pole ma põldmarjadest suuremat hoolinud, sest nad näevad küll ilusad välja, aga maitsevad veidi hapud ja kuidagi… mõttetud. Ja varakevadest saadik olen olnud kindel, et just põldmarjapõõsastega on ääristatud mu jooksurajad Lea jõe kõrval (kust see, kes oskab otsida, leiab hetkarite kaupa metsikut loodust keset Londoni linna).

Aga nüüd on viljad neil põõsastel küpsed ja üks on selge, põldmarjad need küll ei ole – põldmari läheb rohelisest tumesiniseks, aga neil marjadel on vahepeal üks faas, kus nad on vaarikavärvi! Seetõttu võttis mul veidi aega, enne kui ma neid ikkagi maitsta julgesin. Päris tundmatuid marju ikka ei peaks suhu toppima. Ootasin, kuni nägin teisi inimesi põõsastest täiskorjatud karpidega väljumas, ja võtsin alles siis riski (jäi ju võimalus, et nad valmistusid enesetapuks, eksole).

Ei mingit põldmarja mõttetust. Neil marjadel oli oma maitse täitsa olemas ja head magusad olid ka!

Teoreetilise teadmise hankisin tagantjärele:

* põldmari e. põldmurakas – Rubus caesius – European dewberry – hapu, mõttetu, kasvab põhiliselt rannikualadel, leidub Eestis.

* pampel e. aedmurakas – Rubus fruticosus – Common blackberry – magus, maitsev, leidub Suurbritannias, mitte ajada segi ühe vanaaegse elektroonikaseadmega.

Ma annan teada, kui järgmisena peaks selguma, et blueberry ei olegi mustikas, või kui ma juhtun teada saama, kuidas sinikas inglise keeles on. Mustsõstrad (teadaolevalt blackcurrants) on skoobist väljas, sest nad ei maitse mulle.

ma ei viitsi mitte midagi rääkida, aga selle pildiga tahaks küll praalida. peaks paremini kui tuhat sõna kokku võtma selle suve kõige palavama nädalavahetuse, kui me lahtise auto rentisime ja sellega Oxfordis, Cotswoldsis ja servapidi Walesis ringi tiirutasime.

Minu arusaam hästiveedetud suvest seisneb selles, et iga päev tuleb käia ujumas. Tegelikult ei saa ma aru, kuidas mul saab selline arusaam olla, sest pärast 15. eluaastat olen ma oma suved veetnud linnades, kus ei ole järvi, ja meres ega jões ujumist pole ma ikka veel hindama õppinud. Järele mõeldes olen ma järvede suhtes ka väga valiv ja olen lugematuid kordi spetsiaalselt selleks Tallinnast Aegviitu sõitnud, et ujuda Nikerjärves või Vahejärves või no kõige äärmisemal juhul Soodla veehoidlas või Jussi järvedes. Mis teha, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest.

Kuni kestis lõputu kõigi-aegade-kõige-märjem-sügis-lumisem-talv-ja-külmem-kevad-suurbritannias hooaeg, ei tekitanud Londoni ujumiskohtade küsimus mulle kuigivõrd muret. Aga briti ilmahalajate mõningaseks pettumuseks saabus paari nädala eest kõige ehedam suvi – täna näiteks on 29 kraadi sooja – ja Aegviidus ma nüüd tööpäeva õhtuti tõesti ei jõua ära käia.

Klooriveega vabaõhubasseine (siin tuntud nime all lido) ma isegi ei kaalunud. Kui ma olen otsustanud, et ma pean saama ujuda järves, siis ujun ma järves – for there is in London all that life can afford! See, et London on tegelikult metsikut loodust täis, kui tead, kuhu vaadata, on mulle õnneks juba ammu selge. Järvi on siin igatahes rohkem kui Tallinnas (ja jõgesid rohkem kui Tartus, aga sellest ma räägin mõni teine päev).

Kindlasti hoitakse kõige paremaid ujumiskohti hoolega saladuses ja läheb natuke aega, enne kui ma nad kõik üles leian, aga esimese juba tuvastasin – Ladies’ Pond Hampstead Heathis. Tiik, jah, aga täiesti piisavalt suur, meeldivalt sügav, hea jaheda veega, puhas – ja kuigi asub avalikus pargis, on ausalt täitsa metsa sees peidus! Ei saa salata, et kõrgelt hindan ma ka policy‘t, mis hoiab eemale lapsed, koerad ja mehed. Poleks osanud arvatagi, et sooliselt segregeeritud ujumiskoht millekski hea võiks olla, aga tõesti oli daamide tohutust hulgast hoolimata (no ikka raske oli leida kohta, kuhu mahuks rätikut laotama) väga rahulik olemine. Mobiiltelefoniga rääkimine pole lubatud, topless päevitamine (aga mitte ujumine) on.

Hampstead Heathis on Men’s Pond ja Mixed Pond ka olemas. Need on pigem pargis kui metsas ja ei tundunud sugugi nii rahulikud, aga küllap on neiski mõnus ujuda. Mina kavatsen daamide variandi edaspidi oma kojusõidumarsruudile sisse planeerida… kuniks suve.

If you want to know how it is that the monarchy in this country has survived as long as it has – don’t look to its monarchs. Look to its prime ministers.

Elizabeth II, Peter Morgan, The Audience

Hiljuti sain veel ühe Londoni hästivarjatud saladuse jälile (eelmine oli muuseumide õhtused lahtiolekuajad): viimse piirini üleskiidetud ja väljamüüdud teatrietendust on võimalik näha ka 1) ilma pool aastat ette planeerimata, 2) 15 naela eest (st enamvähem tasuta), 3) laiadelt, mugavatelt, KÄETUGEDEGA toolidelt. National Theatre nimelt teeb oma etendustest aegajalt live-ülekandeid kinodesse. Jah, mul tuli pühapäeval mõte, et tahaks ikkagi Helen Mirrenit kuninganna rollis näha, ja täna nägingi.

See kõlab nüüd veidi melodramaatiliselt, aga tegu võis vabalt olla kõige parema teatrietendusega, mida ma elus näinud olen.

Jah, tegelasteks on peaaegu eranditult ainult Briti peaministrid viimasest 60 aastast (ja muidugi kuninganna) ja võibolla peab sellise asja nautimiseks olema kui mitte sündinud britt, siis vähemalt Briti elust nii huvitunud, kui mina praegusel ajal olen. Ilmselt aitas loost arusaamisele kaasa igapäevane lehelugemine ja ilmselt isegi igapäevasest lehelugemisest hoolimata ei saanud ma ikkagi kaugeltki kõigest aru. Õnneks jõuab 20-minutise vaheaja jooksul päris palju googeldada:) ja tegelikult googeldan siiamaani (Suessi kriis? Harold Wilson? Sanktsioonid Lõuna-Aafrikas?).

Aga ma ikkagi arvan, et see oli lihtsalt väga hästi mängitud väga hea etendus. Sai nutta ja sai naerda;) Ja kinos teatri vaatamise ainus tõsine puudus oli see, et lõpus ei saanud näitlejatele plaksutada.

Kaks head uudist on mul teile, sõbrad nii Londonis kui mujal. Esiteks: West Endis mängitakse seda etendust veel küll ainult kaks korda – aga kinodes tehakse kordusi ka. Teiseks, NT Live’i näidatakse üle maailma. Eestis on järgmine (tundub, et ühtlasi ainus) võimalus 17. juunil. Pole tänu väärt ja ärge pärast öelge, et teid pole kvaliteetteatri eest hoiatatud.