Rubriik: minu london

Nagu ikka, toimuvad suured sotsiaalsed vapustused ajal, mil mina olen puhkusel ja levist väljas. Seekord tulin tagasi ja avastasin, et vahepeal on brittide jaoks välja mõeldud terve uus klassisüsteem. Lühidalt siis, vana hea töölis-, kesk- ja kõrgklassi asemel on meil võimalik end nüüd paigutada tervelt seitsmesse lahtrisse, mis peaks väljendama kolme mõõdet: majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline.

Õnneks on juba jõutud valmis teha ka klassikalkulaator, millega on päris lõbus mängida. Esimese asjana tuvastasin rõõmustava asjaolu, et mina olengi eliit! Sellega on ainult üks konks – suurem osa mu sotsiaalsest kapitalist, mille näidikud tõesti üsna põhja sain aetud, asub Eestis. Kas see loeb? Kui ei loe, siis olen hoopis technical middle class. Veel – sissetulekut küsib see kalkulaator majapidamise kohta. Kui ma elaksin üksi, oleksin emergent service worker (sõltumata sellest, kus riigis mu sõbrad elavad) ja see klass asub, khm, skaala teises otsas…

Kui leidub veel 20 minutit vaba aega, siis saab teha läbi ka põhjalikuma küsitluse samal teemal. Seal kahjuks peab registreeruma ja teist korda uute andmetega katsetada ei saa, aga eliit-minu tulemus oli selline:

 

vot, kuhu viib see, kui vahel balletti vaatamas käid, isegi kui käetugede eest alati maksta ei jaksa!

Seni on mu Londoni teatrikogemused piirdunud põhiliselt West Endi muusikalidega. Mõned neist on olnud väga head (Avenue Q paar hooaega tagasi; Matilda, mis praegu täissaalidele läheb), mõned pigem keskpärased (We Will Rock You; Singing In The Rain) ja absoluutselt kõik on olnud liiga kallid (kohad, kust kogu lava näha on, algavad 50 naelast – aga selliseid, kust ei ole, on uskumatult palju neis saalides). Hiljuti käisin küll vaatamas üht etendust, mis ei olnud muusikal, ei olnud kallis ja millele ei olnud raske pileteid saada, aga see osutus ka erakordselt halvaks komöödiaks.

Eesti teatrinatside juurest tulles (viisakalt riidesse! vahetusjalatsid kaasa! puhvetist joogiga välja ei lähe!) on need muusikalid mõjunud pigem maalähedase elamusena. Sinna tullakse otse töölt või shoppamast, nii et ei mingeid piduriideid ega kingakesi. Garderoobi pole ollagi, mantli ja ostukotid võtad sülle. Puhvetit vaheajal ei avata, aga jäätisemüüjad tulevad otse saali kohale ja keegi ei keela sealsamas sametise balustraadi najal Häagen-Dazsi limpsida. Ühesõnaga, minu maitse järgi teater. Ma käisin keskkooli ajal Vanemuises ka mitte suurest teatrihuvist, vaid demonstratiivselt teksaste ja kampsuniga teatris käimas ja jutlustamas, kuidas ma tulin etendust vaatama, mitte ennast näitama;)

Royal Opera House oli seega mu viimane lootus Londoni teatrielus mingitki glamuuri kohata. Tõsi, juba nende koduleht hoiatas: “There is no dress code – feel free to dress up or down,” nii et maani kleiti ma just hankima ei hakanud. (Veel rõõmustas koduleht mind teatega, et alla viieaastaseid lapsi saali ei lubata. Whew!)

Ooperimaja ise oligi kahtlemata glamuurne ja ka “dress up” soovitust olid mõned inimesed jälginud – tõesti paistis nii ülikondi kui paljaid õlgu. Mõnel napiltüleviiesel oli seljas sädelev kleidike ja jalas, tundus, isegi vahetusjalanõud. Nende pered rääkisid küll põhiliselt vene keeles;) Samas polnud ka “dress down” partei esindamata, ikka needsamad teksapüksid ja poekotid. Enamus oli riides nagu ma isegi, smart casual otse kontorist.

Garderoob – check. Millegipärast jälle umbes pool publikut otsustas seda mitte kasutada ja võttis joped ikkagi sülle. Ausalt öeldes oli saalis päris jahe ja tundsin endagi jakist puudust seal.

Puhvet – check. Nii enne etendust kui vaheajal pakuti kohvi ja glamuurijooke (jõin rabarbrilimonaadi, mis oli kohutavalt hea ja maitses, nagu oleks kevad käes). Otse šampanjabaari kõrval aga näiteks pakkis üks proua oma kaasavõetud kodused võileivad välja ja einestas sealsamas. Mitut Preti (tervislikuma otsa võileiva- ja kiirtoidukett) kotikest võis inimestel ka saalis kaasas näha, kuigi mul ausalt polnud aega vaadata, kas keegi etenduse ajal ka sõi. Tegelikult oli kuskil kirjas, et toitu saali viia ei või.

Jäätis – check, kuigi ooperimajas müüdi seda ikkagi koridoris, mitte saalis. Aga Ben&Jerry’se või Häagen-Dazsi asemel pakuti ooperimaja enda brändinguga käsitööjäätist. Neil oli isegi ingveritükkidega variant! Imeline maitseelamus.

Kohad, kust kogu lava näha ei ole – check. Ooperimaja ületab kõiki teisi teatreid siingi ja neil on olemas ka kohad, kust lava _üldse_ näha ei ole:) Need on tegelikult pigem nagu mingid… riiulid, kus peal saab istuda. Selline suveteatri stiil, pikk pink ja mõned padjad pehmenduseks. Ma ise valisin endale hoolikalt kõige odavama koha, kust veel kõik ära paistis. See asus NELJANDAL rõdul ja kuigi seal veel oli igaühel oma tool, siis käetugesid näiteks enam vahel ei olnud.

Ahjaa, etendus ise? Ballett “Alice Imedemaal”. Mulle on küll lihtne muljet avaldada, sest ma ei tea tantsust midagi, aga mulle igatahes meeldis väga. Ja no palun, vaadake neid tegelasi, eriti irvikut kassi:

Aga augustis tuleb meile siia Bolshoi teatri balletitrupp esinema ja ma ostsin just praegu piletid parteri keskele, kõige parematele kohtadele. Sest nagu Efka ütles: “****** ma üldse seal tööl siis käin :D kui ei saa valge inimese kombel balletti minna.” Ühesõnaga, lähme valge inimese kombel. Käetugedega toolidele! Ma ainult olen juba ära unustanud, mida vaatama.

Tavaliselt ma loen igasuguseid kurioosum-uudiseid kõigepealt hommikusest tasuta metroolehest ja siis paari päeva pärast eesti online-ajakirjandusest – seekord vahelduse mõttes vastupidi.

Aga uskuge mind, inglise läbuajakirjanikud ei vaevuks ühtegi sellist nuppu avaldama, kui nad ei suudaks sinna mõnd nutikat sõnamängu sisse kirjutada (“novel excuse”).

The Tiger Who Came To Tea on üks vana hea briti lasteraamat, mida eestlased vist eriti ei tunne (v.a. minu perekond, sest ostsin selle raamatu oma vennatütre jaoks ja nüüd on see kõigil ettelugejatel peas), aga siin on väga populaarne. Ilusad pildid, lihtne lühike lugu, samas täitsa huvitav – soovitan tutvuda. (No ta on ikka päris väikeste laste raamat, ärge ootusi liiga kõrgele ka ajage.)

Teose analüüsi on ette võtnud ka getokooli Year 2 (kuueaastased).

Tuleb tõdeda, et juba ümberjutustuse tegemine pani suurema osa laste kirjaoskuse tõsiselt proovile. Ülesande lisada “more exciting” lõpp oli täitnud ainult Joseph, aga see-eest kuidas!

Selle loo lõpp on originaalis ka veidi nukker mu meelest. Josephi omas vähemalt juhtub midagi!

See, et The Shard on Euroopa Liidu kõrgeim hoone (vrdl: maailma suuruselt teine õues asuv pronksist tehtud istuva Buddha kuju), paneb mind alati veidi muigama. (Euroopa kõrgeim hoone asub Moskvas ja seda, kus on maailma suurim õues asuv pronksist istuv Buddha, ma ei tea.) Aga ilusa ilmaga on vaade vaatamist väärt küll.

“Queen guitarist Brian May is playing a free half-hour gig at St Pancras station tonight at 6pm…,” lugesin õhtusest metroolehest.

Kell oli 18.05 ja mu rong oli King’s Cross St Pancrasest just väljunud. Muidugi läksin maha ja sõitsin ühe peatusevahe tagasi.

Elu kontserdielamust sealt just ei saanud, aga sellest pole midagi, sest see rekord on endiselt hr May enda käes nagunii. Lõpulooks oli “Crazy Little Thing Called Love” ja seda viiekat, mis ma tiigritele (ahjah. tegu oli heategevusüritusega tiigrite toetuseks) annetasin, oli see kõik väärt küll.

Kes teab, see teab, et ma ei ole just suur klubi- ega kõrtsihuviline ja veedan oma reedeõhtud enamasti kodus, nina raamatus. Aga kui mul tuleb tahtmine välja minna, siis Londonis lähen ma… muuseumi.

Mõni muuseum on õhtul kaua (kella üheksa või kümneni) avatud iga nädala ühel õhtul, enamasti reedel, vahel ka neljapäeval või laupäeval. Mõne puhul juhtub see korra kuus või harvemini ja tuleb peale passida.

Õhtune muuseumiskäik on mitmes mõttes palju toredam kui tavaline nädalavahetuse hommikune või päevane. Esiteks on ebastandardne lahtiolekuaeg hästihoitud saladus ja rahvast, eriti turiste, on palju vähem. Teiseks on kell palju ja lastega pered on juba koju läinud. Seda, et tegu on täiskasvanutele suunatud üritustega, näitab ka see, et tihti on avatud baar ja mängib DJ (ja vahel on ka uksel silt, et alla 18-aastased pole oodatud;)). Kolmandaks pakutakse tihti lisaväärtust mingite loengute, workshoppide, viktoriinide ja ekskursioonidega.  (Üks mu kolleeg viis kord tütarlapse deidile Science Museumi, kus on iga kuu viimasel kolmapäeval “a night of free adults-only entertainment”, ja õhtu teemaks sattusid olema suguhaigused. Olevat olnud meeleolukas õhtu, aga teist kohtamist siiski ei järgnenud…) Neljandaks ei jaksa tegelikult muuseumis kunagi nii pikalt kolada, kui tahaks, ja kulutada sellele pigem kaks tundi reede õhtul töö ja kojumineku vahel kui laupäeva pärastlõunal tundub… mõistlikum ajakasutus.

Meie käisime eile õhtut veetmas transpordimuuseumis, kus me küll olime enne käinud, aga ühelegi hands-on meelelahutusele polnud ligi saanud, sest kuigi mulle õpetati algkoolis, et järjekorras seisimine on üks olulisematest briti institutsioonidest, pole seda kahjuks briti põngerjatele õpetatud ja nad moodustasid iga viimase kui bussi ja veduri juhiistmele külakuhjasid, mis ainult kasvasid, iial ei kahanenud. Noh, nüüd sain ma need istmed ära proovida ja ei soovi endiselt bussijuhiks hakata. Lisaks avati parajasti uut toredat näitust metroo reklaamplakatitest läbi aegade, toimus metrooteemaline viktoriin (me ei osalenud, tundus, et kõik võistkonnad võtsid asja väga tõsiselt) ja muidugi olid esindatud ka baar ja DJ. Nii et tegelikult võiks reede õhtul muuseumist läbi astuda ka klubi- või kõrtsihuviline!

Kuna muuseumis oli reedel ära käidud, siis jäi meil laupäev täitsa vabaks ja selle saime veeta jalgratastega Lea jõe (te teadsite, et Londonis on selline jõgi?) ja Regent’s Canali ääres sõites. Pajudel on urvad küljes, õitsevad krookused, paiselehed ja siis veel mingid luuviljalised.

Londoni linnarebased on jälle tähelepanu keskpunktis, kuna üks neist hammustas ühel imikul sõrme ära. (Kui teil tekib küsimus, kus ja kuidas seda kuuvanust last hoiti, et rebane seda tegema pääses, siis teadke, et nii küsib ainult troll, kellel puudub kaastunne perekonna tragöödia suhtes! Isegi teised netikommentaatorid mõistavad sellised hukka!)

Käivad jutud rebasejahi taaslubamisest – ootame huviga. Avalik arvamus (see osa, mis kajastub tasuta hommiku- ja õhtulehtedes) igatahes on rebaste vastu.

Samal ajal on sõltumatuid uuringuid läbi viidud aga getoalgkoolis, kus ma iga nädal kooriproovis käin:

Mitte sõnagi sellest, et rebased elaksid Bromley linnaosas ja sööksid lapsi, eks?

Keda me nüüd uskuma peame, kas Metrot ja Evening Standardit või Arthurit?

Veel üks tükk täiesti tarbetut ja samas minu meelest väga haaravat triviat: briti 50- ja 20-pennised on SEITSMEkandilised ja seejuures konstantse diameetriga – ükskõik, kust mõõta, on läbimõõt sama. Poleks iial aimanud, et selline asi üldse… matemaatiliselt võimalik on.

Vajalik on see selleks, et need mündid veereksid. Automaatides ja nii.

Muidugi ei sattunud ma selle info peale ajaviiteks 50-pennise nurki üle lugedes. Ma olin absoluutselt veenudnud, et neid on kas kuus või kaheksa, ma ei oleks saanud sellest vähem hoolida ja üldse ma püüan sularahast hoiduda. Aga nagu ikka, käisin kõigepealt muuseumis (disainimuuseum sedakorda) ja siis wikipedias… sest selgus, et 2008. aastal disainitud müntide tagaküljed, kui need õigesti ritta laduda, moodustavad Ühendkuningriigi (sai vist õigesti? need nimed on endiselt mulle segased veidi) vapi. Noh, nii enamvähem. Väga efektne!

Wikipediasse läksin sellest kõigest pilti otsima, sest esiteks on münte ise kodus pildistada päris raske (mu fotoka punase värvi filtrist pole selle koha peal üldse abi) ja teiseks ei ole mu käest mitu päeva ühtegi kahepennist läbi käinud, nii et mul ei ole täiskomplekti. Palun, pilt on siin. No ja see seitsme nurga info tabas mind täiesti ootamatult. Ja nüüd ma mõtisklen, kust leida nihik, et seda diameetrit ise mõõta. Story of my life.