Rubriik: minu london

 

sellise näituse leidsin kontorilähedasest pildiraamigaleriist. oli väga meeleolukas.

muudes uudistes: avasin eile “söön lõunat pargis päikese käes” hooaja.

Tähistame siin uhkusega Londoni metroo 150. tegutsemisaastat ja paari nädala eest, kui oli täpselt maailma esimese allmaarongi esimese reisi aastapäev, käisin koos teiste trainspottijatega luuramas, kuidas ajalooline vedur ajaloolisel liinil ajaloolisi vaguneid sõidutas.

Kõik tahavad muidugi teada, kuidas said auruvedurid tunnelis sõita – kuhu suits ja aur läksid? Pärast transpordimuuseumi ja Wikipedia külastamist on mul teile teatada järgmist:

1) Suur osa nii suitsust kui aurust läkski sinnsamma tunnelisse. (Metroosõit noil ammustel aegadel ei olnud just meeliülendav elamus ja oma kogemusest võin ka öelda, et ikka päris kenasti tossas.)

2) Tavalise söe asemel kasutati kütuseks alguses koksi, mis annab vähem suitsu kui tavaline süsi, ja hiljem mingit veel suitsuvabamat sütt (anthracite?). (Kas keegi võiks Venemaa rongide vagunisaatjatele ka neid imelisi mineraale eraldada, palun?)

3) Auruvedurid olid… kondensaatoritega? Kondenseerivad? Kasutegur on sellisel aurumasinal väiksem, aga auru ka vähem kui tavalisel. Nagu nimigi ütleb, enamus auru kondenseeritakse ja satub paaki tagasi.

4) Võimalusel lasti auru välja otse tänavale – tunneli katuses olid selleks spetsiaalsed restidega kohad ja eks siis vedurijuht ajastas õigele hetkele selle puhangu. Ilmselgelt polnud ka tänaval tunneli kohal jalutamine meeliülendav elamus, aga samas, mis 19. sajandi Londonis üldse oli? (Kavatsen välja uurida, sest olen aurupungi suur austaja. Stay tuned!)

Turge on Londonis tegelikult üle mõistuse palju. Sellepärast ajab mind täitsa endast välja see, kuidas kogu maailm ainult ühele ja seejuures kõige mõttetumale neist kokku jookseb. Noh, põhiliselt häirib see mind muidugi sellepärast, et see üks jääb mulle mu igapäevastes käimistes tee peale ja seega see ülejäänud maailm on mul seal veidi jalus.

Kõigil turgudel ma muidugi käinud pole ja elus ei jõua ka, aga väike välimääraja neist, millega rohkem kursis olen:

Camden Market – Kadaka turg 20 aastat hiljem.

Väga suur, väga rahvarohke, väga igav koht. Seal ei müüda mitte midagi, mida poleks võimalik osta mõnelt teiselt turult ükskõik kus maailmas (näide: ostsin endale kord Camdeni turult jaki, mis püüab välja näha, nagu oleks see valmistatud kuskil Andide või Himaalaja jalamil – jah, mõlemat korraga. Töökaaslane tuli mulle vastu samasuguse jakiga, mille tema oli ostnud Barcelona tänavaturult…), aga selliseid asju müüakse seal väga palju. Angry Birdsi linnukujuline müts, anyone?

Camdeni head küljed on seda läbiv Regent’s Canal ja seal paiknev Yumchaa keti teepood (cream tea!). Ja see on permanentne turg, seega iga päev lahti, mitte ainult nädalavahetustel. Sellest hoolimata… või just selle tõttu… soovitan vältida.

Portobello Road Market – Hauka laat kord nädalas.

Portobello turg ei ole Camdeni omast tegelikult nii palju erinev, aga on millegipärast vähem haibitud. Mulle meeldib ta rohkem – see on päris tänavaturg ja neil tänavatel, kus teda peetakse, on toredaid poode. Seal on ka rohkem antiiki ja kirbuturukraami ja üldse kuidagi meeldivam õhkkond kui Camdenis (võibolla sellepärast, et ta toimub ainult nädalavahetusel ja seal on rohkem sellist erilist laadamelu). Angri Birdsi mütsid on samas ka olemas. Tegelikult, kui ma nüüd järele mõtlen, siis selle jaki, mida ma enne mainisin, ma ostsingi hoopis Portobellost:) Aga Camdenis on nad ka siiamaani müügil!

Borough Market – Sadama turg nii, nagu ta alguses plaanitud oli.

See on toiduturg ja samas vaatamisväärsus omaette. Võibolla mitte neile, kes on kuskil lõunamaal elanud või käinud – pärast La Boqueriat Barcelonas pole ühegi turu kala- või puuviljavalik mind enam jalust suutnud lüüa – aga põhjamaa inimese jaoks täitsa piisav meelelahutus üheks laupäevahommikuks. Päriselt söögiostmiseks on ta minu meelest liiga kallis, aga ma olen valmis uskuma küll, et restoranikokad seal shoppavad.

Brick Lane Market – Telliskivi kirbuturg, Balti jaama turg ja Viljandi Folgi müügiletid kohtuvad Banksy graffiti taustal.

M väitis, et veel viie aasta eest saanuvat Hauka laadalt kuskilt nurga tagant osta VAZ 2101 remontkolbide komplekti. Kolme aasta eest, kui mina seal käisin, küll enam ei saanud, aga Brick Lane Marketilt saab. Küll ülekantud tähenduses – reaalne analoog võiks olla näiteks… Nokia jämeda otsaga laadija? Saab ka odavat polüesterpesu ja viiekilostes pakkides pesupulbrit, aga samas (st laada teises otsas) saab käsitööehteid ja käsitsitrükitud T-särke. Jälle on tegu ajutise tänavaturuga ja pärispoed sel tänaval kauplevad põhiliselt vintage’iga; mõned spetsiaalsed siseruumid on ka, nii kirbuturu kui käsitöö jaoks. Angry Birdsi mütse leida ei õnnestunud, aga öökullidega kleit (teine Camdeni turu selle hooaja suur hitt) oli ühes letis isegi olemas.

Isegi tänavatoit on Brick Lane’il kuidagi maitsvam kui Camdenis.

Kui tuled Londonisse ja tahad hirmsasti minna Camdeni turule, sest oled sellest nii palju kuulnud, soovitan olla rebel ja minna Brick Lane’ile. Turg toimub pühapäeviti, aga graffiti paistab jällegi teistel päevadel paremini välja.

Columbia Road Flower Market – maitea, Türi lillelaat? ma pole tollel kunagi käinud.

See on tõesti ainult lilleturg ja pigem seega ilus vaadata kui praktiline shoppamiskoht… aga Columbia Roadil on ridamisi nummisid sisustuspudipadipoode, mis on pühapäeval turu lahtiolekuajal kenasti avatud, nii et kel asju vaja, saab ka asju osta. Iga nädal ma seal ei käiks, aga korra käisin ja oli väga tore. Otse sulgemise eel muutusid kõik lilled väga odavaks.

Taluturud – Tagurpidi Lavka igas linnaosas.

Taluturge on tegelikult jube palju ja igasugustes ootamatutes kohtades, osa neist on veebist leitavad ja osadele tuleb lihtsalt ise nädalavahetusel koduümbruses otsa komistada, et neist teada saada. Nad on väiksed, paarikümne müügiletiga, pannakse püsti kuskile kooli- või kirikuõue ja kestavad laupäeval või pühapäeval mõned tunnid, näiteks kella kümnest kaheni. Nii et suhteliselt suur tahtmine peab olema, et neile pihta saada. Seal müüakse ka ainult toitu ja see on kõik nime ja näoga toit, otse kasvatajatelt. Sealse köögivilja põlgan ma kalliks (pealegi, kui “orgaaniline” pastinaak peabki nii tilluke ja krimpsus olema, siis ma eelistan supermarketist anorgaanilisi (or whatever) osta), aga küpsetiste-, hoidiste-, juustu- ja sooja toidu letid on seal küll ahvatlevad. Põhimõtteliselt Borough Marketi tilluke kodulähedane variant.

Lisaks võib nädalavahetustel igal tänavanurgal või parkimisplatsil üllatada car boot sale ehk jälle kirbuturg. Kahjuks kõik need nädalavahetuseüritused algavad nii vara, et kui mina kella kahe paiku kohale jõuan, pakitakse juba viimaseid riismeid kokku. Moraal: varajane linnuke leiab tera, hilisele jääb ainult närune Camdeni turg.

reede puhul jagan teiega toredat viktoriini Britannia (hmm, kas see on ka sõna?) teemal:

http://septicscompanion.com/blog/2011/08/mind-the-bollocks-a-quiz-about-britain/

mina sain 82% ja tükk maad targemaks.

Piinlikkusega tunnistan, et olen nüüd juba nädal aega muudkui ironiseerinud ja Siberiga paralleele tõmmanud, aga pole viitsinud välja uurida, miks siis ikkagi pool Londoni transpordisüsteemi kokku kukub, kui lumi maha tuleb (ja selleks tõesti ei ole palju lund vaja, piisab ka tollist või nii).

No ei olnud tegelikult raske välja googeldada. Palun: üks mõne aasta tagune artikkel selle kohta.

In south London the companies like Southern Railway, Southeastern and South West Trains have to operate using the “third rail system“. That is, the electricity is transmitted to the train using an electrified third rail that the train picks up through a bit of metal called a shoe.

/…/

When the snow and ice hits, if the conductor third rail is cold as soon as snow hits it, it freezes. That means there’s an insulating layer of ice between the shoe and the rail.

/…/

The pertinent point is we are the only country in the world where the third rail system is being used outside an urban area (it’s also used on the Tube and has caused problems on the uncovered Metropolitan line in the past).

See kõik ei vabanda midagi, aga vähemalt seletab. Ka seda, miks probleemi püütakse lahendada tühjade rongide öö otsa ringisõidutamisega…

tuisk on neljandat päeva. noh, tegelikult lihtsalt sajab vahelduva eduga lund, aga juba oleme seisus, kus “teid ei seleta silm”, sest lumelabidaid ju ei ole kellelgi ja 10 cm lume vastu on võimetu isegi see soola-liivasegu, mille nutikamad juba nädala eest katastroofiootuses kõnniteedele laotasid. mõned tähelepanekud selle kohta, kuidas getorahvas toime tuleb/ei tule:

hijabis naabriproua kukkus majauksest lugedes neljandal sammul matsti külili. järgnenud siputamise käigus tuvastasin, et jalas olid tal ballerinad ja nende sees vikerkaaretriibulised sokid. brr.

tema rahvuskaaslane puhastas majaesist lumest hoopis innovatiivsel moel, survepesu abil. ei oska öelda, kas tegu oli teadliku riskivõtmisega või valmistab järgmine võimalik miinuskraad talle ebameeldiva üllatuse.

enamus kohatud lumememmesid on mätsimismeetodil valmistatud ja koonusjad, aga meie magamistoa akna all on keegi suutnud kaks korralikku lumepalli kokku veeretada ja teineteise otsa tõsta. poolakas juba teab, kuidas see asi käib! lõppviimistlus oli tol memmel kahjuks kasin, aga kenamaid eksemplare lähinaabrusest:

ja lehest lugesin, et raudteelased teevad siin puha kangelastegusid. siis, kui ühel ööl oli -2C, olid rongid öö otsa edasi-tagasi sõitnud, et rööpad ära ei külmuks! ma olen kindel, et BAMi meestel oleks siit palju õppida.

nii et ärge meie pärast muretsege, me tuleme toime (vt ka: keep calm and carry on).

edit: õhtuks oli kesklinnas lumi puha sulanud ja kõnniteedki kuivad; tabasin veel viimase lumememme agoonia:

Väga vajalik info jõudis minuni tänasel Londoni transpordimuuseumi külastusel: kõik kahekorruselised bussid läbivad enne käikuandmist kallutustesti, milel abil tehakse kindlaks, et nad ei lähe ümber enne, kui kaldenurk on üle 28 kraadi.

Olen alati veidi mures olnud, sest bussi ülemisel korrusel on vahel tunne, et külilikukkumisest pole asi kaugel. Aga muuseumis näidati mudeli peal simulatsiooni, kui palju see 28 on, ja ma võin kinnitada, et täitsa palju. Koju sõites oli kohe väga turvaline tunne!

Muudes uudistes: ostsin uue fotoka, millele see jäta-mustvalgele-pildile-ainult-punane-värv-alles-filter on sisse ehitatud. Postkaste ja telefoniputkasid pildistama pole ma veel jõudnud, aga olge hoiatatud, see juhtub. Võimalik, et ühtegi täisvärvides pilti te aastal 2013 siin üldse ei näe.

Läksin eile poodi maakaarti ostma (miks? sest ma usun visualiseerimise jõusse ja loodan, et kui ma kaardi seinale riputan, siis jõuan ükskord ometi Londonist välja ka), aga unustasin otsustada, millise maa kaarti ma tahan. Inglismaa? Suurbritannia? Ühendkuningriigi? Briti saarte? Õnneks poes ei olnud neist ühtegi, nii et suuremat jama sellest ei tulnud; see-eest teie ees tänased kohanimeminutid:

• Briti saared (British Isles) – saarestik Atlandi ookeanis, koosneb Suurbritanniast, Iirimaast ja veel umbes kuuest tuhandest saarest.
• Suurbritannia (Great Britain) – suurim Briti saartest. Selle saare peal asuvad Inglismaa (England), Šotimaa (Scotland) ja Wales.
• Iirimaa (Ireland) – suuruselt teine Briti saar. Selle saare peal asuvad Iiri Vabariik (Republic of Ireland) ja Põhja-Iirimaa (Northern Ireland).
• Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland) – riik, mis koosneb Suurbritanniast (vt ülal), Põhja-Iirimaast (vt ülal) ja veel umbes kuuest tuhandest saarest. Hellitlevalt kutsutakse ka United Kingdom või UK, harvemini Ühendkuningriik.

Et see kõik nii lihtne poleks, kui tunduda võib, siis… Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ametlik eestikeelne põhinimi on (wait) Suurbritannia!

Ja need kuus tuhat saart, mida ma kahel korral mainisin? Need ei ole mõlemal juhul päris samad kuus tuhat. Kui selle või järgmise taseme (Commonwealth, Crown, Overseas Territories – anyone?) vastu huvi on, siis selle selgituse kuulamisele kulutatud kümme ja pool minutit ei ole asjata kulutatud. (Klipp kestab tegelikult viis ja veerand, aga raudselt tekib vajadus teist korda veel vaadata.)

Loodan, et see kõik on piisavaks selgituseks, miks ma ka juhul, kui visualiseerimine töötab ja ma kunagi Cornwalli, Šotimaale või Jersey saarele jõuan ja sellest siin kirjutada tahan, “minu londonit” ümber nimetama ei hakka. Mis see siis olema peaks, et kõike katta – “minu briti impeerium”?

(Kaardi valisin lõpuks UK oma ja tellisin netist.)

Üks ekskursioonijuhinõuanne veel: kui The National Gallery tundub liiga suur (mida ta kahtlemata ka on) või kui lihtsalt ei julge end väga suureks maalikunstisõbraks pidada (minu juhtum), siis võib vaadata ainult impressioniste – täpselt paras suutäis.

Millegipärast on kõik kuulsad maalikunstnikud, keda ma nimetada oskan, impressionistid või post-impressionistid, nii et nende vaatamine galeriis tekitab kõige rohkem tunnet, et kulutatud aeg on asja ette läinud. Neli saali, 40 minutit  – ja ongi nähtud kõik need vesiroosid ja päevalilled ja baleriinid. Mulle igatahes on nad praeguseks juba täitsa meeldima hakanud.

Niisiis, peauksest sisse ja paremat kätt ruumid 43-46. Pole tänu väärt.

Mul on nüüdseks Eestist juba nii palju külalisi käinud siin (14, ausõna!), et julgen üldistama hakata: ka neil, kes alguses ütlevad, et nad on Londonis juba kunagi käinud või et neid mingi turistivärk üldse ei huvita, hakkab hiljemalt teise päeva pärastlõunal sügelema, et tahaks ikkagi näha mingeid kuulsaid vaatamisväärsusi ka. Lubage esitleda, minu täiesti iseseisvalt väljatöötatud ekspress-London:

1. Alusta Trafalgar Square’ilt. Lisapunktid, kui sa tead, misasi on Trafalgar või miks admiral Nelson oluline oli (mina näiteks ei mäleta ja pole viitsinud järele ka uurida). Minu meelest on siin põnevad asjad hoopis neljas kuju ja otse väljakust lõunas asuv Londoni keskpunkt (ja muidugi väljaku ääres olev National Gallery ja ümber nurga asuv National Portrait Gallery, aga neid ei saa ekspressekskursiooni sisse võtta, terve päev võib märkamatult käest lipsata).

NB! Kui oled viiendast klassist saadik elanud mingi uduse teadmisega Trafalgar Square’i tuvidest, siis see on lootusetult vananenud. Need tuvid muutusid mutantideks ja neist saadi lahti. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, sest ma ükskord lugesin sellest lähemalt ja nägin neid vastikuid tiivulisi rotte pärast unes.

2. Kui Trafalgar Square’ilt õiget tänavat mööda alla vaadata (täpselt üle Londoni keskpunkti), paistab ära Big Ben. Soovijatel avaneb võimalus linnuke kirja saada ja punktid 3.-7. vahele jätta.

3. On ikka vaja lähedalt näha? Sedasama Whitehalli tänavat mööda võib siis ilmselges suunas jalutada. Paremal pool võib vaadata hobuseid (Horse Guards – arhailises riietuses vaevatud ilmega noored mehed ja veel vaevatuma ilmega hobused “valvavad” kunagist kuningapalee sissepääsu, st üritavad teha nägu, et nad ei märka, kuidas kõik nende kõrval end pildistada lasevad) ja varsti pärast seda politseinikke (Downing St 10 ehk peaministri residentsi sissepääsu valve).

4. Kuskil nende kahe vahel keset Whitehalli (sõna otseses mõttes – kahe sõidurea vahel) on monument nimega Women of World War II. See on mu meelest oluliselt rohkem vaatamist väärt kui hobused või politseinikud.

5. Vasakul on Big Ben ja Parliament Houses nüüd juba päris lähedalt näha. Jah, võib minna veel lähemale. Võib minna ka silla peale ja sealt pilti teha. Sest ega neid pilte ju pole veel piisavalt olemas:P

Kui silla peal (Westminster Bridge) olles tekib nüüd kiusatus minna üle silla London Eyega sõitma, siis seda muidugi võib teha, aga see ei ole enam minu ekspress-London. Minu versioonis tuleb tagasi tulla ja vasakule ümber parlamendi kõndida.

6. Parlamendist üle tee on Westminster Abbey. Raudselt on pühapäev ja sisse turisti tegema ei saa minna, ainult jumalateenistustele saab. Vähemalt minul ei ole küll siiani õnnestunud tabada hetke, mil saaks kirikut seestpoolt vaadata. Aga võib ju vaadata väljast.

7. Minu meelest on nüüd juba piisavalt mitu vaatamisväärsust nähtud, nii et võiks ekskursiooni lõpetada. Veel on vaja? Sel juhul jaluta tuldud teed tagasi Trafalgar Square’ile. On jah veidi igav niiviisi, aga mis ma teha saan, et nad pole mõistlikumalt paigutanud oma värke.

8. Otsi üles Strand (Trafalgarilt väljuv tänav, Whitehallist lugedes teine paremat kätt) ja selle alguses olev bussi nr 15 peatus. Tasub meeles pidada, et bussid sõidavad ja seega ka peatuvad siin vasakul teepoolel:) Nüüd on kaks võimalust, kas lähed esimese 15 peale, mis tuleb, või ootad, kuni tuleb vana Routemaster – selle liini peal neid nimelt sõidab. Võib muidugi nii ka vedada, et esimene ongi kohe vana.

9. Sõida bussiga ja vaata tee peal aknast välja. Kohe alguses on paremal Charing Crossi raudteejaam ja millalgi on vasakul St Paul’s Cathedral. Kui paremal hakkab paistma Tower, tasub maha minna (see võib vabalt olla ka lõpp-peatus).

10. Paremal, nagu öeldud, on Tower. Teisel pool Towerit on Tower Bridge. Mõlemasse on ilmselt võimalik pilet osta ja sisse minna, aga ma pole kunagi proovinud.

11. Mine üle silla – lõunakaldalt on päris kena vaade kõigele, mis just bussiaknast nähtud, sh ka City kõrghooned. Aa, keset silda on üks pronksist valatud silt ka, mis kogu vaate kenasti lahti seletab, et mis torn on mis. Ja sillalt näeb kõige paremini ka The Shardi, mis asub lõunakaldal ja on Euroopa Liidu kõige kõrgem hoone.

12. Kõnni jõekallast mööda tagasi kesklinna poole. Vasakule jääb üks päris kena jupp avalikku ruumi ja paremale jääb jõgi, kuhu on pargitud mingi vana sõjalaev (HMS Belfast). Lõpuks jõuad välja London Bridge’i metroojaama, kus on paslik minna metroo peale ja sõita kuhugi mujale.

(Punktid 8.-12. võiks minu poolest asendada ka jalutuskäiguga pargiserva mööda Buckinghami paleeni, aga seda varianti pole keegi mu ekskursantidest veel valinud, nii et ma ei ole seda tegelikult teinud. Ega see palee ausalt öeldes eriti ilus ei ole ka.)