Rubriik: whatever

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele oma keelekasutuse üle. Põhiliselt siis, kui ma olen jälle suutnud kuuldavale tuua mõne lause, millest ei saa aru, kas see pidi nüüd olema eesti või inglise keeles, sõnu on mõlemast pooleks. Siis tekib ju tunne, et peaks ikka ära otsustama, mis keeles rääkida, ja sellest otsusest mõnegi lause vältel kinni pidama.

Aga siis lähen ma kooriproovi ja laulan:

In dulci jubilo
Let us our homage shew;
Our heart’s joy reclineth
In praesepio,
And like a bright star shineth
Matris in gremio.
Alpha es et O!

No mis on selle kõrval minu väike “y’know”, “though”, “whatever” või “for that matter”, mida ma now and then oma lausetesse sisse topin, ah?

Või siis lahe oleks hakata kasutama hoopis ladinakeelseid parasiitsõnu.

Ma hakkasin alguses allpool olevale uut kommentaari kirjutama, aga mugavam on uus sissekanne teha.

Et siis veel suitsetamisest ja miks ma olen suitsetajate peale tige.

Esiteks. IMHO ei ole see mingi vabandus, et suitsetaja ise ei tunne, kui vastikult suits haiseb. See ei tähenda ju, et teised ei tunneks. Ja see ei tähenda ka, et suitsetaja ise ei teaks. Halloo, me oleme teile ju öelnud!

Teiseks. Mäletate astmajuttu? Ja Pille raseduse-kommentaari? Ja olete tähele pannud, et seal, kuis suitsetamine on selgelt keelatud, üldiselt ei suitsetata ka? Mida ma absoluutselt vihkan, on see suhtumine, et argumendina mõjub “mul on astma”, “ma olen rase”, “sind visatakse siit kõrtsist välja, kui sa suitsu teed”, aga mitte “suits haiseb vastikult, ma ei saa hingata ja ma ei taha, et see hais mu riiete ja juuste külge jääb”.

See suitsetamine oleks nagu mingi fakken puue! Ühtaegu füüsiline ja vaimne. Et ühest küljest aktsepteeritakse, et inimesel on füüsiline võimetus sigaretita mingi aeg veeta ja teisest küljest tuleb talle ka andeks anda, et ta ise ei suuda meeles pidada, et see teiste jaoks vastik on. Ja siis luuakse suitsetajatele, vaesekestele, kõik võimalused end mugavalt tunda oma puudega, aga mittesuitsetaja, terve inimene, vaadaku ise, kuidas saab.

Kas ma tohiks ka oma halbade harjumuste eest, mille tekkimises ma ise süüdi olen, endale mingeid privileege välja kaubelda, palun? Näiteks mulle meeldib istudes jubedalt jalgu kusagil kõrgel hoida, mingi teise tooli või soovitavalt isegi laua peal. Kujutage nüüd ette, et ma hakkan seda tegema bussis, kohvikus, teie juures kodus. Lihtsalt tõstan oma porised saapad laua peale, sest vaadake, mul on selline harjumus välja kujunenud ja ma ise ei pane enam tähelegi, et see lauda määrib ja teiste inimeste söögiisu rikub.

Millegipärast ma arvan, et kuskilt söögikohast mind kihutataks sellise suhtumise juures kiirelt välja. Aga kui selline harjumus oleks 50% külastajatel, huvitav, kuidas siis oleks?

Arterist inspiratsiooni saanuna käisin Katariina kailt Tallinna vaadet vaatamas. Tallinn oli ühtlaselt hall. Eriti pole vahet, kas mingi horisondist eristuv asi on kirik, kraana või kõrghoone. Ainsad asjad, mis olid teistmoodi, olid laevad. Valget värvi ja tuledega ja sellised sõbralikud. Tekkis tahtmine kuhugi ära sõita.

Jah, ja Paljassaare ise oli nagu mingi maastik Sulev Keeduse filmist.

Olid ajad, kus me saatsime paberkirju. Ümbrik, mark, asjad… vahel ka ilma nendeta, kirjutasime valmis ja andsime võimalusel üle. See viimane variant oli tegelikult valdav. Siis tulid ajad, kus me enam ei viitsinud paberile kirjutada, sest e-mail oli leiutatud. Nüüd on järsku kätte jõudnud aeg, kus ma ei viitsi enam maili saata, sest messenger on olemas. Ja blogid… blogikommentaarid on väga tänuväärne suhtluskanal. Ei mäletagi, millal viimati maili saatsin. Ahei, ikka mäletan. Mu isa ei kasuta messengeri ja blogi tal kah (veel) ei ole :P

Carp küsis hommikul cafes: “millest te, ajaveebnikud, kirjutada kavatsete?” Ma tahaks täna hoopis rääkida, millest ma kirjutada ei kavatse.

Kuigi tahaks. Ma tahaks aegajalt väga oma tööst kirjutada. Mul lihtsalt on võrdlemisi lahe ja huvitav töö, aga sellise eripäraga, et ma ei peaks temast eriti rääkima. Ma olen nimelt infosüsteemide audiitor ja sellepärast näen ma iga päev huvitavaid asju – seejuures tohin ma igale poole oma nina toppida ja minuga käitutakse ekstraviisakalt:) Teistpidi siis klausliga, et ma ei tohi veebi välja riputada, mida huvitavat ma nägin.

Vahel oleks mul küll tahtmine siin rõõmustada või kurvastada asjade üle, mis ma avastanud olen. Mõnikord tahaks lihtsalt kilgata, et teisipäevase kliendi IT-juht oli ekstrailus poiss… või siis kurta, et järgmisel nädalal pean intervjueerima meest, kes iial hambad ei pese. (NB! mõlemad situatsioonid on täiesti fiktiivsed!) Ja muidugi tahaks ma vahel rääkida eriti tobedatest või eriti kavalatest süsteemidest, mida inimesed kasutavad… ja kommenteerida erinevate firmade sööklate toitu… ja siis veel serveriruumid, mu lemmikud! Kui te teaks, milliseid serveriruume on olemas;)

Ja üldse on see selline töö, et vahel on tunne, nagu loeks mõnd Arthur Hailey romaani. Kriminaalsuse poolest jätab väheke soovida, aga muidu saab väga ilusti erinevat tüüpi firmade tööpõhimõtted selgeks – et kuidas töötab lennujaam või hotell või kaubamaja. Seejuures sellisel meeldivalt populaarteaduslikul tasemel.

Jah. Sellest kõigest ei kavatse ma teile kirjutada:)

Tulin hommikul tööle ja president sõitis vastu. Mulle üsna meeldib, et ma kõnnin iga päev mööda Narva maanteed ja president peab ka mööda Narva maanteed sõitma, kui ta kuhugi minna tahab. Siis me vahel kohtume ja mul on hea kindel tunne. Mitte et ma sellest praegusest presidendist inimesena suuremat peaksin, aga olgem ausad, oleks ikka nõme küll, kui ühel hetkel lihtsalt ei oleks enam Eesti Vabariigi presidenti olemas. Sellepärast on hea aegajalt oma silmaga veenduda, et ta ikka on.

Mu esimene Tallinna-kodu oli sellise koha peal, et ma kuulsin hommikuti hümni, kui Pika Hermanni torni lippu heisati. Õhtust langetamist enam eriti hästi ei kuulnud, siis oli muud müra vist rohkem vahel. Aga see tekitas ka kindlustunnet. Ärkad hommikul koos päikesega ja tead, et riik püsib.

Lõpetasin kehvavõitu päeva hea teoga.

Päeva aitas see paremaks teha mitmel moel. Mitte ainult annetuste ja aitamise pärast, aga sellepärast ka, et mulle tundub, nagu oleks seekord asja kuidagi õigetpidi aetud. Kõigepealt vajadus ja siis lahendus. Kõigepealt oli vaja, et inimesed saaksid enda jaoks mugaval viisil annetusi teha, ja siis tuli kellelegi pähe, et oh, seda saab ju püsikorraldusega teha.

Ma olen täna mitmes kontekstis mõelnud selle peale, kuidas tavaliselt tehakse vastupidi – kõigepealt leiutatakse mingi eriti fancy lahendus (lahendus? mis sõna? lahendus millele?) ja siis hakatakse mõtlema, mis probleemi sellega lahendada (hahaa, tulin puhtalt välja, eks!) annaks. Paul Leis ütles selle kohta IT-juhtimise loengus, et IT drives business ja tema meelest oli see ülimalt hea ja tore. Minu meelest ei ole eriti. Ja ma lugesin päeval suht juhuslikult, aga väga konteksti sobivalt Henriku juttu, kus arvatakse ka, et pigem ikka jama.

Samas on see vist ikka inimloomuses, et me laseme võimalustel endas vajadusi tekitada. Mul oli täna selline hetk: olin kliendi juures ja nägin kastitäit paberit, kasti küljes oli post-it kirjaga SODIMISPABER. Arvake, kas minus tekkis tohutu tahtmine leida kusagilt üks jäme must marker ja sodida?:)

Teeme siis tänasest virisemise päeva.

Ma ei salli, jah, EI SALLI inimesi, kes söögikohtades suitsetavad. Keset päeva, lõunasöögi ajal! See on ju ilge. Ma istun kõrvallauas ja ma ei saa hingata ja ma ei saa süüa ja pärast tööle tagasi minnes haisen ma suitsu järele, nagu oleks õhtu otsa kõrtsis istunud. Ärge tulge mulle ütlema, et ma pean mittesuitsetajate tsooni minema. Kõrvallaud ongi seal. Jah, ma võiksin käia ja otsida mööda linna mõnd kohta, kus oleks suitsetamine kas keelatud või oleks suitsetajate osa eraldi ruumis ja uks vahelt kinni, aga olgem ausad, selliseid kohti Tallinnas ju peaaegu ei ole? Mul jääkski lõuna söömata.

See suitsetajate terror igal pool on lihtsalt kohutav. Tänaval, bussipeatuses, bussis (no on ju vaja peatuses suitsu tehes viimane mahv sügavale kopsu tõmmata, kui buss tuleb, ja siis hinge pool peatusevahet kinni hoida ja siis see suits bussis välja hingata, eks ole), isegi kontoris (kas keegi arvab, et värskelt suitsuruumist väljunud isik ei haise suitsu järgi piisavalt, et kogu tuba oma aroomiga täita?). Ja siis igal pool, kus ma tahaks istuda ja süüa või tassi teed juua. Okei, kui ma lähen õhtul baari või pubisse, siis ma arvestan sellega, et alkoholi kõrvale peavad mõned saama suitsu teha ja et kui see mulle ei meeldi, siis ma võin mitte minna. See ei meeldi mulle, üldse ei meeldi, aga ma arvestan sellega. Aga ma ei saa paraku lõunat söömata või bussiga sõitmata jätta selleks, et suitsuhaisust pääseda.

Kõige lollim on see, et sallimatust ei sallita. Kui ma ütlen, et minu meelest on suitsuhais lihtsalt vastik, siis vaadatakse mind kui erilist rõõmurikkujat. Et “sa võiks ju suitsulõhna armastada, aga sa, raisk, kiusu pärast vihkad seda, eks?” Sellepärast ma vahel kohtades, kus mind ei tunta, olen valetanud, et mul on astma. Oi, kui hoolivaks siis muututakse! Ma peaaegu tahaks, et mul olekski astma… Kuigi, oleme reaalsed, siis oleks mul ikka ilgelt sitt elu. Ja tänane lõuna oleks söömata jäänudki. Haa, tegelikult ma ei tea, kas astma on hea vabandus, miks mitte suitsu käes olla. Aga see paistab veenvalt kõlavat.

Kalkar kirjutas tammetõrudest. Ühe asja tahaksin tingimata lisada sinna juurde, aga Kalkar on meelega nii teinud, et kommenteerida ei saa. Nii et ma märgin siiasamma ära, et tammetõrud on veel sellekski head, et kui haldjas hakkab oma võluväest tühjaks jooksma, siis ta paneb tammetõru maha ja ongi reloaded. Niipalju, kui ma aru saan, pole oluline, kuhu ja millal see tõru maha panna. Aga korjatud peab ta olema täiskuuööl ja mingi õige koha pealt… jõekäärus? Ei tea, kas see ka kuidagi oluline oli, mis tamm see sihuke on seal? Näed siis. Kipun kommenteerima, aga ise ei teagi kõiki asjaolusid. Aga ma arvan, et tamm peab lihtsalt piisavalt vana olema.

See on nüüd siis ametlikult alguse saanud – hakkasime kooriga jõulukava õppima. Nüüd ei ole kaks kuud muud kui inglid ja sõimed ja jeesuslapsukesed ja karjased ja ave maria ja gloria in excelsis deo. Ma suudan alati nii sujuvalt ära unustada, et see jälle tulemas on.

Loodetavasti eesmärk pühitseb abinõu selgi korral. 22. detsembril esineme Pühavaimu kirikus (ma tean, et see peaks tegelikult Püha Vaimu olema, aga keegi ei ütle ju nii?). Palamuse ja Pärnu kontsertide aegu peast ei tea.

Muuseas, ma arvan, et sõimed ja inglid on siiski etemad kui päkapikud ja kingipakid.

Hea laps tasub siiski olla. Nii igaks juhuks.