Ma hakkasin alguses allpool olevale uut kommentaari kirjutama, aga mugavam on uus sissekanne teha.
Et siis veel suitsetamisest ja miks ma olen suitsetajate peale tige.
Esiteks. IMHO ei ole see mingi vabandus, et suitsetaja ise ei tunne, kui vastikult suits haiseb. See ei tähenda ju, et teised ei tunneks. Ja see ei tähenda ka, et suitsetaja ise ei teaks. Halloo, me oleme teile ju öelnud!
Teiseks. Mäletate astmajuttu? Ja Pille raseduse-kommentaari? Ja olete tähele pannud, et seal, kuis suitsetamine on selgelt keelatud, üldiselt ei suitsetata ka? Mida ma absoluutselt vihkan, on see suhtumine, et argumendina mõjub “mul on astma”, “ma olen rase”, “sind visatakse siit kõrtsist välja, kui sa suitsu teed”, aga mitte “suits haiseb vastikult, ma ei saa hingata ja ma ei taha, et see hais mu riiete ja juuste külge jääb”.
See suitsetamine oleks nagu mingi fakken puue! Ühtaegu füüsiline ja vaimne. Et ühest küljest aktsepteeritakse, et inimesel on füüsiline võimetus sigaretita mingi aeg veeta ja teisest küljest tuleb talle ka andeks anda, et ta ise ei suuda meeles pidada, et see teiste jaoks vastik on. Ja siis luuakse suitsetajatele, vaesekestele, kõik võimalused end mugavalt tunda oma puudega, aga mittesuitsetaja, terve inimene, vaadaku ise, kuidas saab.
Kas ma tohiks ka oma halbade harjumuste eest, mille tekkimises ma ise süüdi olen, endale mingeid privileege välja kaubelda, palun? Näiteks mulle meeldib istudes jubedalt jalgu kusagil kõrgel hoida, mingi teise tooli või soovitavalt isegi laua peal. Kujutage nüüd ette, et ma hakkan seda tegema bussis, kohvikus, teie juures kodus. Lihtsalt tõstan oma porised saapad laua peale, sest vaadake, mul on selline harjumus välja kujunenud ja ma ise ei pane enam tähelegi, et see lauda määrib ja teiste inimeste söögiisu rikub.
Millegipärast ma arvan, et kuskilt söögikohast mind kihutataks sellise suhtumise juures kiirelt välja. Aga kui selline harjumus oleks 50% külastajatel, huvitav, kuidas siis oleks?
whatever 
See, milline argument suitsetajale tema tegevuse lõpetamiseks mõjub, tuleneb kõik juba suitsetajast endast. Juhul, kui keegi tõesti mulle ütleks laudkonnas : “Palun, ära suitseta, ma ei taha homme jälle riideid pesta,” siis ma tõesti kustutaksin oma sigareti. Samamoodi leidub paratamatult ka inimesi, kes tõmbaksid paki paki järel ka kõrvallauas istuva lapseootel ema või astmaatiku lähedal.
Ning ma ei püüdnud kedagi, veel vähem suitsetajaid, õigustada. Lihtsalt, proovi asju näha ka suitsetaja vaatepunktist.
anonüümne suitsetaja
p.s. võrdlus harjumusega jalgu laua peal hoida on lihtsalt nõme
Kui ma räägin jalgade laua peal hoidmisest, siis ma mõtlengi suitsetaja vaatepunktist või vähemalt sellega võrreldavast punktist. Selleks, et vaatepunktile veel lähemale saada, peaks juba ise suitsetajaks hakkama.
Mu point jääb samaks – tegu on halva harjumusega, millest ise võid küll mõnu tunda, aga mille tagajärgede teistele peale sundimiseks pole sul mingit õigust. Hea on, kui sõprade vahel saab asja läbi räägitud. Minu suitsetamisvirin hakkas aga sellest peale, et ühiskond eelistab võõraid suitsetajaid mulle ja loob neile tingimused minu häirimiseks.
ma olengi selline nõme üldiselt:)
oled küll, jah.
ning maailm ongi ebaõiglane. harju ära
*grin*
Maailma ebaõiglusega ära harjuda? Huvitav idee. Ma mõtlen selle üle järele.
hm, tähendab, lugu on nõnda, et kui kõrtside-kohvikute-restoranide-milleiganes pidajatele oleks kasulik enda pool tubakat suitsetada mitte lubada, siis nad seda ka ei lubaks. seega on kõiges süüdi demokraatia ja vabaturunduslik ühiskonnakorraldus. it’s all about business – labane, kuid tõsi.
tegelikult mulle endale meeldib mõnel juhul ka, kui suitsetamiseks peab püsti tõusma ja kuhugi “välja” minema – sedasi ei suitseta liiga palju ja jalad ei sure ära. aga see selleks.
Minu arvates täiesti hea võrdlus. Ja paraku on ka mõne väga hea sõbraga, et neile ei mõju “palun ära suitseta”… Alati on mingi “a ma puhun sinna”. Vahet pole, kuhu ta puhub, hais on ikka igalpool. Sõprust ei taha ju keegi rikkuda, et tõusen püsti, ütlen “head aega” ja ongi kõik.
Ja see, et asi on vaid äri on tõsi, aga riigil on õigus asju muuta. NY-is on restodes-pubides suitsetamine keelatud. Linna poolt.
See sõpruserikkumise asi on täitsa tõsine teema. OK, ma saan aru, et tõeline sõprus ei ole mingi selline liivakastimäng, et kui kumbki ei saa punast kühvlit täpselt sama kaua aega kasutada, siis on mäng läbi ja marsitakse minema. Aga ikkagi tekib mul sõprade seltskonnas vahel küsimus, et miks pean _alati_ _mina_ olema see, kes järele annab, et “nojah, suitseta siis, eks ma kannatan selle korra veel ära.”
Üks lähenemine oleks nentida, et see pole ikka mingi sõber, kes minuga nii käitub; et sellist mul ei olegi oma ellu vaja. Aga ega enamus inimesi ei peagi olema “tõelised sõbrad”. Enamus on just sellised, kellega tahaks korra nädala, kuu või aasta jooksul õhtukese koos istuda ja juttu rääkida. Minu sõprus ei ole neile ilmselt nii palju väärt, et sigaret käest panna. Aga minu jaoks nende sõprus ei ole vist nii vähe väärt, et sirge seljaga ja ukse paukudes igaveseks minema kõndida selle peale.
Kas ma siis nüüd alaväärtustan ennast? Tegelikult kõik, mis ma tahaks, oleks võimalus täiskasvanud inimeste kombel mingile kokkuleppele jõuda…