Vahel mõtlen ma tõsiselt järele

Vahel mõtlen ma tõsiselt järele oma keelekasutuse üle. Põhiliselt siis, kui ma olen jälle suutnud kuuldavale tuua mõne lause, millest ei saa aru, kas see pidi nüüd olema eesti või inglise keeles, sõnu on mõlemast pooleks. Siis tekib ju tunne, et peaks ikka ära otsustama, mis keeles rääkida, ja sellest otsusest mõnegi lause vältel kinni pidama.

Aga siis lähen ma kooriproovi ja laulan:

In dulci jubilo
Let us our homage shew;
Our heart’s joy reclineth
In praesepio,
And like a bright star shineth
Matris in gremio.
Alpha es et O!

No mis on selle kõrval minu väike “y’know”, “though”, “whatever” või “for that matter”, mida ma now and then oma lausetesse sisse topin, ah?

Või siis lahe oleks hakata kasutama hoopis ladinakeelseid parasiitsõnu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s