Teeme siis tänasest virisemise päeva.

Teeme siis tänasest virisemise päeva. Ma ei salli, jah, EI SALLI inimesi, kes söögikohtades suitsetavad. Keset päeva, lõunasöögi ajal! See on ju ilge. Ma istun kõrvallauas ja ma ei saa hingata ja ma ei saa süüa ja pärast tööle tagasi minnes haisen ma suitsu järele, nagu oleks õhtu otsa kõrtsis istunud. Ärge tulge mulle ütlema, … Loe edasi “Teeme siis tänasest virisemise päeva.”

Teeme siis tänasest virisemise päeva.

Ma ei salli, jah, EI SALLI inimesi, kes söögikohtades suitsetavad. Keset päeva, lõunasöögi ajal! See on ju ilge. Ma istun kõrvallauas ja ma ei saa hingata ja ma ei saa süüa ja pärast tööle tagasi minnes haisen ma suitsu järele, nagu oleks õhtu otsa kõrtsis istunud. Ärge tulge mulle ütlema, et ma pean mittesuitsetajate tsooni minema. Kõrvallaud ongi seal. Jah, ma võiksin käia ja otsida mööda linna mõnd kohta, kus oleks suitsetamine kas keelatud või oleks suitsetajate osa eraldi ruumis ja uks vahelt kinni, aga olgem ausad, selliseid kohti Tallinnas ju peaaegu ei ole? Mul jääkski lõuna söömata.

See suitsetajate terror igal pool on lihtsalt kohutav. Tänaval, bussipeatuses, bussis (no on ju vaja peatuses suitsu tehes viimane mahv sügavale kopsu tõmmata, kui buss tuleb, ja siis hinge pool peatusevahet kinni hoida ja siis see suits bussis välja hingata, eks ole), isegi kontoris (kas keegi arvab, et värskelt suitsuruumist väljunud isik ei haise suitsu järgi piisavalt, et kogu tuba oma aroomiga täita?). Ja siis igal pool, kus ma tahaks istuda ja süüa või tassi teed juua. Okei, kui ma lähen õhtul baari või pubisse, siis ma arvestan sellega, et alkoholi kõrvale peavad mõned saama suitsu teha ja et kui see mulle ei meeldi, siis ma võin mitte minna. See ei meeldi mulle, üldse ei meeldi, aga ma arvestan sellega. Aga ma ei saa paraku lõunat söömata või bussiga sõitmata jätta selleks, et suitsuhaisust pääseda.

Kõige lollim on see, et sallimatust ei sallita. Kui ma ütlen, et minu meelest on suitsuhais lihtsalt vastik, siis vaadatakse mind kui erilist rõõmurikkujat. Et “sa võiks ju suitsulõhna armastada, aga sa, raisk, kiusu pärast vihkad seda, eks?” Sellepärast ma vahel kohtades, kus mind ei tunta, olen valetanud, et mul on astma. Oi, kui hoolivaks siis muututakse! Ma peaaegu tahaks, et mul olekski astma… Kuigi, oleme reaalsed, siis oleks mul ikka ilgelt sitt elu. Ja tänane lõuna oleks söömata jäänudki. Haa, tegelikult ma ei tea, kas astma on hea vabandus, miks mitte suitsu käes olla. Aga see paistab veenvalt kõlavat.

4 kommentaari “Teeme siis tänasest virisemise päeva.”

  1. Jagan, sallimatust suitsetamise suhtes. Et kui valikut ei ole, siis jah, aga parem mulle meeldiks valida. Või siis.. peamiselt mulle meeldiks see, kui suitsuhais ei hakkaks külge riietele ja juustele. See on miski, mis meenutab eelmise päeva pidu või asju. aga no on küll ebameeldiv. Ja ei tule välja ka.

    aga vabandustest, ma olen kuulnud, et rasedus on ka hea ettekääne ja siis ka ei suitsetata sinu juures ja ollakse muidu ka hoolitsev, aga sellel on jälle muud miinused. Nt et eeldatakse, et sa selle kuidagi tulemusrikkalt lõpetatud ka saad. nii et jah, mine võta kinni :-)

    aga astma ei ole hea. isegi mitte suitsetajate hoolivuse saavutamiseks. Sest astma on muidu väga väga täbar.

  2. Ühe mõtte lisaksin siia veel juurde.

    Tigedaks teeb, kui söögikoht on seaduse kohaselt suitsetajate ja mittesuitsetajate alad sisse seadnud ja see mittesuitsetajate pool on selgelt see viletsam pool. Suitsetajad võivad istuda akna all ja ilusat vaadet nautida, mittesuitsetajad on aetud kuhugi läbikäigu kõrvale, pimedasse nurka. Näiteks Stockmannis ja siis selles Järve Selveri pannkoogi- ja kebabikohas.

  3. Oeh, tunnen end peale selle postituse lugemist väga paha ja kurja inimesena.

    Mida tahan öelda on see, et ärge vaadake suitsetajale niiiiii viltu ka palun. Asi on lihtsalt sellest, et kui oled teinud päeva esimese sigareti, muutud järgmise päevani igasuguse nikotiini- ja tubakalebra suhtes immuunseks. Suitsetajad enamus ajast ei teadvusta endale ning pole selleks isegi võimelised, kuivõrd ebameeldivaks nad oma kohalolekuga mittesuitsetajatele muutuvad.

    Vahel harva, päev otsa suitsetamata, olen isegi õhtul mõne suitsetajast sõbraga kohvi juues üllatusega täheldanud, et, jah, see suitsuhais on küll vastik. Niiet – tuletage suitsetajatele seda lihtsalt meelde aeg-ajalt.

    Kitty postituse stiilis virin-jutt on kõik jumala õige, kuid ei muuda midagi. Sest suitsetaja ei mõista seda. Teeb umbes sama välja kui alkohoolikust sõbrale öelda : “Kuule, ma ei tahaks hästi sinuga kokku saada, sa oled ju täis jälle”. Nagu suitsetaja, ei mõista temagi, et muutub teistele ebameeldivaks. Endal on ju mõnus, miks ei peaks siis teistel olema..

    P.S. Samuti tekib kitty postituse lugemisest tahtmine nii mõnelegi kangema kohvi sõbrast töökaaslasele vahel pakk nätsu kätte suruda : “Mina joon kohvi vaid õhtuti, miks tuled siia oma kofeiiniga haisutama(suust väljuv, mitte tassist)”. Lebra võib vahel sama jälk olla, ei kahjusta tervist lihtsalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: