Rubriik: whatever

veetsin terve päeva nende mägede harjadel nende pilvede sees ja ei näinud mitte midagi. aga samas ka mitte kedagi, ja harva saab Lake Districtis mõne järveääre ööks täitsa enda käsutusse.

mõtlesin ükspäev välja, et surnud loomade pildid on mu armastuse keel – jagan neid oma kõige lähedasematega alailma, avalikult püüan tagasi hoida (siiski, olete siin juba näinud rohkem kui üht rotilaipa). olgu siis seekord üks Lake Districti… eks-lammas.

vähemalt tundub ilus koht suremiseks.

vaatasin järele, et eesti keeles on selle lille nimi longus ebahüatsint (longus siniliilia). vabandust, aga minu meelest me keskendume valele aspektile. ta on ikkagi rohkem sinine kui longus, rohkem hüatsint kui eba-.

muidu ma eelistan mägesid ja avaraid vaateid metsale, aga kevadeti need silmapiirini sinised puudealused… jah, palun.

hästi ilus hommik täpselt neli kuud tagasi. ärkasin telgis lähedalasuva künka otsas, käisin kõigepealt Grasmere’is ujumas ja siis keetsin hommikukohvi ja putru. jaa, mul on kohvifiltrid ja filtrihoidja matkal kaasas. need ei kaalu suurt midagi ja rõõmu on neist palju. ja oodake, kuni te mu mokakannu näete.

kui ma juba oma kohvi jõin, tulid veel ühed inimesed ujuma, mees ja naine. järve keskel jäi mees hulpima ja deklameeris kõva häälega Wordsworthi: “I wandered lonely as a cloud…” jne, umbes esimese salmi jagu. ei saanudki aru, kas see oli irooniline või ei olnud. igatahes sobis mu hommikusse kenasti.

mõtlesin, et kui täna ka postituse teen, siis olen püstitanud elu rekordi – kuu aega järjest iga päev blogitud, mitte nagu see eelmise aasta detsembriprojekt, mis jõululaupäevaga kolaki ära lõppes nagu advendikalender ikka. aga kolasin natuke arhiivis ja selgub, et 2018. aasta augustis sain ka terve kuuga hakkama ja august on pikem kuu kui november. samas mäletan, et tollal oli ikka nurinat, et kas raamatuarvustus või puhas pildipostitus loeb. et mis blogimine see ka on.

ühtlasi leidsin blogi statistikast tabeli, mis näitab, et keskmine sõnade arv ühe mu postituse kohta on 2003. aasta 128 sõna pealt tõusnud 2020. aastaks 676 peale. ei ole täheldanud, et mul seejuures palju rohkem öelda oleks, puhas ballast kõik.

sel aastal mõtlesin küll, et advendikalender tuleb pigem piltidega – ma ei ole peaaegu üldse jaganud oma sellesuviseid matkafotosid ja mul on neid päris palju ja ägedaid varuks. karta on, et ma ei suuda ka kommenteerimast ja seletamast hoiduda, sest eks iga pildi juurde mingi lugu ikka käib… aga kui tuleb vahel ainult pilt, siis mõelge selle keskmise sõnade arvu peale.

täna on mul teile küll teatada uudis, mis on 1) hea, 2) oluline, 3) võrdlemisi värske. nimelt: tagasi on audiosari “Globaalsed eestlased” ja uskuge mind, kui te oma elus otsustate kuulata ühtainust eestikeelset audiosarja (mis ongi tehtud taskuhäälingu jaoks ja mitte raadiosaatena rahvusringhäälingusse, too on veidi teine kategooria, mida juhib juba aastakümneid David Vseviov), siis see peaks see olema.

(lisatud: inimestelt, kelleni rahvusringhääling paremini ära kostab, sain teada, et GE eelmine ring siiski oli ka Vikerraadios saatena eetris. nii et kvaliteedi tagant paistavad ikkagi professionaalide kõrvad.)

Rainer Sternfeld on minu meelest ainus inimene Eestis (või ainus eesti inimene maailmas, selle saatesarja vaimus mõeldes), kes saab aru, kuidas audiosarja formaadis inimesi intervjueerida. ta on ette valmistunud, tal on selge diktsioon, ta ei lollita ega lõkerda eetris, ta ei vaidle oma saatekülalistele vastu ega sega vahele, ta ei räägi iseendast, ta lihtsalt… kuulab aktiivselt. ja tal on megahea külaliste valik! ma olen kõik 42 saadet ära kuulanud ja võibolla umbes kaks olid sellised, mis eriti ei kõnetanud.

muidugi ma ses mõttes erapooletu ei ole, et see globaalse eestluse teema mind kõnetabki päris kõvasti, võiks isegi öelda, et on mu erihuvi. loomulikult mulle meeldib kuulata, mida arvavad maailma ja Eesti asjadest teised inimesed, kes on ka päris pikalt mujal kui Eestis elanud, aga ei ole sellepärast Eestist kaugeks jäänud ja ei plaani ka. intervjueeritute hulgas on ka mu isiklikke tuttavaid ja küll on tore olnud neist kuulda. aga ma päriselt usun, et see on kõigi jaoks huvitav, mitte ainult minu.

üks asi veel: Sternfeld räägib väga head eesti keelt! ma täitsa naudin seda, kuidas ta selle nimel pingutab ja enamasti suudabki leida kenad eestikeelsed vasted neile sõnadele ja väljenditele, mida ma ise ka inglise keeles kipun kasutama, sest tundub (valesti tundub!), et nii on selgem ja lihtsam. mul on jube hea meel, et ta nüüd tagasi on ja uusi osi teeb, sest ta avaldab mulle head mõju.

ma nüüd lähen postituse algusesse tagasi ja asendan sõna “podcast” sõnaga “audiosari”, sest Rainer ütleb nii. nägite, jah?

kuigi november pole kaugeltki mu lemmikkuu aastas (kellel oleks), pean ikkagi nentima, et november on üks olulisemaid põhjuseid, miks ma Londonis elan. sest see on siin täiesti talutav kuu, mitte mingi kolmekümnepäevane kannatus! jah, külmem kui mulle ideaalis meeldiks ja päevad võiks ka pikemad olla, aga kottpime ei ole ja õues asju teha on täiesti normaalne idee. tihti paistab isegi päike.

täna näiteks panin maha nartsissisibulad, niitsin muru (okei, polnud seal suurt midagi niita, aga hekseldasin langenud puulehed trimmeriga läbi, lootuses, et nad kevadeks ülejäänud mullaga üheks saavad nii), sõitsin paarkümmend kilti rattaga ja käisin ujumas (õhk +3C, vesi +6.5C, väga pikalt just ei solberdanud, aga sajameetrise ringi ikka tegin ära). head esimest adventi teile ka.

natuke siis eesti ja briti, vana aja ja tänapäeva gaidide erinevusest. lisaks omaenda kogemusele (olin Eestis hellake ja gaid 1990-1994 või sinnakanti, ja nüüd olen umbes pool aastat Londonis ühe gaidirühma juures abiks olnud) on mul sisendinfoks paar vanaaegset inglise lasteraamatut, kus gaidlust kirjeldatud on: ühe mu lemmikinternaatkoolisarja esimene osa “Autumn Term” ja hiljuti spetsiaalselt pealkirja tõttu välja valitud ja loetud “Judy, The Guide”… ja mingis kolmekümnendate lapsnäitlejateraamatus (see on ka terve alamžanr, nagu internaatkooliraamatud) oli neist ka juttu. igatahes, teoorias olen tugev.

1. koondusi peetakse siin terve gaidirühmaga korraga. ma olen üsna kindel, et meie omal ajal saime kokku põhiliselt salkades ja kogu rühm kohtus pigem matkadel, laagrites, mingitel pidulikumatel üritustel. meil polnud sellist ruumigi, kuhu mitukümmend last korraga midagi aktiivselt tegema mahtunuks.
   
2. rääkides ruumidest, sellistes kohtades ja seltskondades nagu meie omal ajal kogunesime – siin ja nüüd kindlasti ei tohiks. safeguarding reeglid on väga ranged selle osas ja alaealiste viimine kellegi koju oleks täiesti välistatud (meie kõõlusime alailma oma juhtide ja vabatahtlike kodudes ja hoovides), pluss on miljon ettekirjutust selle osas, mitu täiskasvanut ühe lapse kohta peab kohal olema, sõltuvalt laste vanusegrupist ja sellest, kas ollakse toas või õues või laagris. ja isegi kui sul on ainult üks laps, siis üks täiskasvanu pole kunagi õige vastus, alati peab vähemalt kaks olema.
   
   kõik need täiskasvanud peavad, ütleme lihtsustatult, esitama karistusregistri väljavõtte enne kui nad uksest sissegi tohivad astuda. ma saan absoluutselt aru, miks sellised reeglid, aga ma saan ka aru, kuidas täiskasvanutest puudu on – neid lihtsalt läheb jube palju vaja ja suvalisi inimesi ei saa appi kutsuda.
   
3. koonduste ajal kantakse siin alati gaidivormi. meil, jällegi, oli vorm pidulikuks puhuks. see on ka üksjagu loogiline, sest…
   
4. … tänapäevane gaidivorm on ikka mõnus vabaajariietus – polosärk ja kapuutsiga pusa. kaelarätte meie preilid eriti ei viitsi kanda, kuigi teoorias vist võiks. (meie rühma kaelarätt on muide punane – ei tea, kas Eestis on praeguseks juba mõni punane skaudi- või gaidikaelarätt kasutusel? 90ndatel kohe kindlasti ei olnud :D mu enda hellakesekaelarätt oli pruun ja kollane – juhuslikult briti hellakeste vormi värvid! – ja gaidikaelarätt valge.)
   
   kui ma nüüd meenutan omaenda esimest hellakesevormi, mille mu ema pidi mulle ise õmblema, sest aastal 1990 ei olnud sellist asja kuskilt osta võimalik… korralik triiksärk! lõõtsa ja klapiga rinnataskud, mansetid, krae, värgid. sellisega juba koondusel sõlmi harjutades ringi ei aele, ainult sirge seljaga lipuvalves annab seista. lipuvalves tuli 90ndate Eestis hirmus palju seista. (ja muidugi ei kantud vormisärgi juurde tavalisi lühkareid ega üldse pükse. ikka tume seelik, sukkpüksid, mustad kingad.)
   
   vormisärgi triikimine oli üks esimesi asju, mille me kohe kümneaastastena selgeks õppisime ja seda siis ka tõesti enne iga vormikandmist ise tegime. siiamaani see meenub iga kord, kui triiksärki triigin – krae ja mansetid kõigepealt, selg viimasena!
   
5. mul on muidugi jube kahju, et ma nalja “briti gaididel on vilets distsipliin” peale ise ei tulnud (A postitas selle blogi FB-lehele eelmise gaidijutu kommentaariks). aga võib küll öelda, et selles on rohkem kui terake tõtt, ehkki eelviidatud kvaliteetkirjanduse põhjal tean, et asi võib olla pigem selles, et meil on ikkagi aasta 2021 ja lastele on hirmus palju lubatud. igatahes loen tõelise kadedusega, kuidas need vanaaegsed internaadilapsed muudkui rivis marssisid ja juhtidele au andsid ja enda järelt kõik ära koristasid, ilma et neile seda kakskümmend korda meelde oleks pidanud tuletama.
   
   meie omal ajal… olime ilmselt kuskil vahepeal. suhted täiskasvanud juhtidega olid meil küll familiaarsed, aga sõna kuulasime minu meelest paremini ja lärmi tegime vähem. samas ei saa vist loota, et mul sellest ülemäära objektiivsed mälestused oleksid. ah, ja meid oli ju enamasti palju vähem korraga koos, see pidi ka kindlasti olukorra lihtsamaks tegema.
   
6. kui eesti gaididel lõppeb iga koondus sõprusringiga (ja lauldakse sõprusringi laulu, mis oli olemas palju enne, kui Jaan Tätte selle üldisemalt tuntuks laulis – see on see, et “nüüd uni tule rutuga, et magama ma jääks” ja refrään on “ole homme parem, kui olid täna” jne), siis briti gaidid kordavad ringis seistes oma tõotust ja laulavad seejärel “Tapsi”.
   
   see viimane tundub olevat kogu ingliskeelse maailma gaidi- ja skauditraditsioon, minu jaoks oli täitsa uus – kuigi lähemal uurimisel tuli välja, et meie omaaegsetes laagrilaulikutes oli sellest eestikeelne versioon täitsa olemas. aga me ei laulnud küll kunagi.
   
7. briti gaiditõotus enam jumalat ei maini (meie rühmajuht Ann, kes on umbes minuvanune, teab rääkida, et tema elu jooksul on tõotust kolm korda muudetud – alguses lubati täita oma kohust jumala ees, siis jumalat armastada ja nüüd öeldakse selle koha peal “to develop my beliefs”, mida iganes see siis ei tähendaks). “Taps” lõppeb sõnadega “God is nigh” ja meil oli üsna hiljuti rühmas arutelu, kas ja mida peaks selle koha peal laulma need, kes jumalat ei usu, ja et mida üldse tähendab “nigh”. ilma igasuguse aruteluta aga on meie rangeritel (vanus 14-18, nad peavad oma koonduse gaididega samal ajal kõrvalruumis ja tulevad lõpuringi ajaks meie juurde) kombeks laulda “God is nice”, mis on, noh, vähemalt kõigile arusaadav.
   
   igatahes mina andsin omal ajal tõotuse täita kohust jumala ja isamaa ees (ja aidata ligimest igal ajal ja täita gaidi seadusi) ja minu teada eesti gaidid ütlevad siiamaani nii. aga ma olen nüüd seda briti tõotust nii palju kordi rohkem korranud, et jumal on vast sõnumi kätte saanud – ta on mu elus kuningannaga asendatud.

jumaldan neid “pimekohtinguid raamatuga”, mida raamatupoed või -kogud vahel korraldavad. osta muidugi niiviisi põrsast kotis ei raatsi, raamatukogust olen küll võtnud. aga 1) jube põnev on neid kirjeldusi lugeda ja mõistatada, mis raamatuga võiks tegu olla ja kas see mulle meeldiks, 2) lihtsalt nii ilus vaadata, ei?

kui kellelgi on vaja head jäämurdmisharjutust mõne suurema koosoleku või peo alustamiseks, siis mul on välja pakkuda selline lihtne, aga meeleolukas variant: andke igale osalejale paber ja pliiats ja paluge joonistada jalgratas. peast. (olenevalt asukohast vbla peab natuke sättima, et kellelgi ühtegi ratast nägemisulatuses ei oleks.)

ma ei ole seda otseselt sellises vormis tegelikult järele proovinud – mingitel segastel asjaoludel me küll joonistasime jalgrattaid kogu perega eelmise aasta jõuluõhtul, aga meil jäämurdmist vaja ei läinud, lihtsalt kuidagi tuli teemaks. väga hea ajaviide oli küll.

ja siis ükspäev olin päriselt töökoosolekul, kus oli vaja tahvlile jalgratast ja selle ümber igasuguseid muid asju, nii et ma meenutasin oma venna (kes osutus perekonna parimaks rattajoonistajaks) näpunäiteid ja… üritasin. kõik teised osalejad paistsid arvavat, et nad oskavad paremini, nii et lustisime sellega mõnda aega. peab nentima, et mõni jalgratas tuli tõesti veenvam välja kui minu oma. aga mitte kõik!

ja nüüd on mul täiega plaan seda uuesti teha, kui ma mingid inimesed päriselt ühte tuppa kokku saan. (kahjuks ei tea, millal sellised asjad üldse jälle juhtuma hakkavad, alati helistab keegi kodust sisse ja siis on juba lihtsam teha nii, et kõik helistavad.) suurepärane meelelahutus.

paljud vast mäletavad seda lugu, kus üks kunstnik palus ka inimestel peast jalgrattaid joonistada ja siis tegi neist 3D renderdused. kes ei mäleta või pole kuulnud, siis palun, siin. aga siiralt soovitan, enne kui klikite, proovige ise ka joonistada, muidu on jube lihtne öelda, et hahaa, kui tobe saab olla.

oot, ma vaatan, kas ma oskan omaenda pildi ka mingi lingi taha ära peita, et see kedagi (ee, eriti jalgrattatootjaid) liigselt ei inspireeriks… oo, vist oskasin. pilt on järgmisel leheküljel!