hästi ja palju ja kiirelt ja valjult

natuke siis eesti ja briti, vana aja ja tänapäeva gaidide erinevusest. lisaks omaenda kogemusele (olin Eestis hellake ja gaid 1990-1994 või sinnakanti, ja nüüd olen umbes pool aastat Londonis ühe gaidirühma juures abiks olnud) on mul sisendinfoks paar vanaaegset inglise lasteraamatut, kus gaidlust kirjeldatud on: ühe mu lemmikinternaatkoolisarja esimene osa “Autumn Term” ja hiljuti spetsiaalselt pealkirja tõttu välja valitud ja loetud “Judy, The Guide”… ja mingis kolmekümnendate lapsnäitlejateraamatus (see on ka terve alamžanr, nagu internaatkooliraamatud) oli neist ka juttu. igatahes, teoorias olen tugev.

  1. koondusi peetakse siin terve gaidirühmaga korraga. ma olen üsna kindel, et meie omal ajal saime kokku põhiliselt salkades ja kogu rühm kohtus pigem matkadel, laagrites, mingitel pidulikumatel üritustel. meil polnud sellist ruumigi, kuhu mitukümmend last korraga midagi aktiivselt tegema mahtunuks.
  2. rääkides ruumidest, sellistes kohtades ja seltskondades nagu meie omal ajal kogunesime – siin ja nüüd kindlasti ei tohiks. safeguarding reeglid on väga ranged selle osas ja alaealiste viimine kellegi koju oleks täiesti välistatud (meie kõõlusime alailma oma juhtide ja vabatahtlike kodudes ja hoovides), pluss on miljon ettekirjutust selle osas, mitu täiskasvanut ühe lapse kohta peab kohal olema, sõltuvalt laste vanusegrupist ja sellest, kas ollakse toas või õues või laagris. ja isegi kui sul on ainult üks laps, siis üks täiskasvanu pole kunagi õige vastus, alati peab vähemalt kaks olema.

    kõik need täiskasvanud peavad, ütleme lihtsustatult, esitama karistusregistri väljavõtte enne kui nad uksest sissegi tohivad astuda. ma saan absoluutselt aru, miks sellised reeglid, aga ma saan ka aru, kuidas täiskasvanutest puudu on – neid lihtsalt läheb jube palju vaja ja suvalisi inimesi ei saa appi kutsuda.
  3. koonduste ajal kantakse siin alati gaidivormi. meil, jällegi, oli vorm pidulikuks puhuks. see on ka üksjagu loogiline, sest…
  4. … tänapäevane gaidivorm on ikka mõnus vabaajariietus – polosärk ja kapuutsiga pusa. kaelarätte meie preilid eriti ei viitsi kanda, kuigi teoorias vist võiks. (meie rühma kaelarätt on muide punane – ei tea, kas Eestis on praeguseks juba mõni punane skaudi- või gaidikaelarätt kasutusel? 90ndatel kohe kindlasti ei olnud :D mu enda hellakesekaelarätt oli pruun ja kollane – juhuslikult briti hellakeste vormi värvid! – ja gaidikaelarätt valge.)

    kui ma nüüd meenutan omaenda esimest hellakesevormi, mille mu ema pidi mulle ise õmblema, sest aastal 1990 ei olnud sellist asja kuskilt osta võimalik… korralik triiksärk! lõõtsa ja klapiga rinnataskud, mansetid, krae, värgid. sellisega juba koondusel sõlmi harjutades ringi ei aele, ainult sirge seljaga lipuvalves annab seista. lipuvalves tuli 90ndate Eestis hirmus palju seista. (ja muidugi ei kantud vormisärgi juurde tavalisi lühkareid ega üldse pükse. ikka tume seelik, sukkpüksid, mustad kingad.)

    vormisärgi triikimine oli üks esimesi asju, mille me kohe kümneaastastena selgeks õppisime ja seda siis ka tõesti enne iga vormikandmist ise tegime. siiamaani see meenub iga kord, kui triiksärki triigin – krae ja mansetid kõigepealt, selg viimasena!
  5. mul on muidugi jube kahju, et ma nalja “briti gaididel on vilets distsipliin” peale ise ei tulnud (A postitas selle blogi FB-lehele eelmise gaidijutu kommentaariks). aga võib küll öelda, et selles on rohkem kui terake tõtt, ehkki eelviidatud kvaliteetkirjanduse põhjal tean, et asi võib olla pigem selles, et meil on ikkagi aasta 2021 ja lastele on hirmus palju lubatud. igatahes loen tõelise kadedusega, kuidas need vanaaegsed internaadilapsed muudkui rivis marssisid ja juhtidele au andsid ja enda järelt kõik ära koristasid, ilma et neile seda kakskümmend korda meelde oleks pidanud tuletama.

    meie omal ajal… olime ilmselt kuskil vahepeal. suhted täiskasvanud juhtidega olid meil küll familiaarsed, aga sõna kuulasime minu meelest paremini ja lärmi tegime vähem. samas ei saa vist loota, et mul sellest ülemäära objektiivsed mälestused oleksid. ah, ja meid oli ju enamasti palju vähem korraga koos, see pidi ka kindlasti olukorra lihtsamaks tegema.
  6. kui eesti gaididel lõppeb iga koondus sõprusringiga (ja lauldakse sõprusringi laulu, mis oli olemas palju enne, kui Jaan Tätte selle üldisemalt tuntuks laulis – see on see, et “nüüd uni tule rutuga, et magama ma jääks” ja refrään on “ole homme parem, kui olid täna” jne), siis briti gaidid kordavad ringis seistes oma tõotust ja laulavad seejärel “Tapsi”.

    see viimane tundub olevat kogu ingliskeelse maailma gaidi- ja skauditraditsioon, minu jaoks oli täitsa uus – kuigi lähemal uurimisel tuli välja, et meie omaaegsetes laagrilaulikutes oli sellest eestikeelne versioon täitsa olemas. aga me ei laulnud küll kunagi.
  7. briti gaiditõotus enam jumalat ei maini (meie rühmajuht Ann, kes on umbes minuvanune, teab rääkida, et tema elu jooksul on tõotust kolm korda muudetud – alguses lubati täita oma kohust jumala ees, siis jumalat armastada ja nüüd öeldakse selle koha peal “to develop my beliefs”, mida iganes see siis ei tähendaks). “Taps” lõppeb sõnadega “God is nigh” ja meil oli üsna hiljuti rühmas arutelu, kas ja mida peaks selle koha peal laulma need, kes jumalat ei usu, ja et mida üldse tähendab “nigh”. ilma igasuguse aruteluta aga on meie rangeritel (vanus 14-18, nad peavad oma koonduse gaididega samal ajal kõrvalruumis ja tulevad lõpuringi ajaks meie juurde) kombeks laulda “God is nice”, mis on, noh, vähemalt kõigile arusaadav.

    igatahes mina andsin omal ajal tõotuse täita kohust jumala ja isamaa ees (ja aidata ligimest igal ajal ja täita gaidi seadusi) ja minu teada eesti gaidid ütlevad siiamaani nii. aga ma olen nüüd seda briti tõotust nii palju kordi rohkem korranud, et jumal on vast sõnumi kätte saanud – ta on mu elus kuningannaga asendatud.
gaidivorm 1920ndad vs 2020ndad. meelega udune, sest safeguarding.

5 kommentaari “hästi ja palju ja kiirelt ja valjult”

  1. Aga timurlus…? Kui gaidid otsustavad üksi elavat vanainimest aitama minna ja tal puud ära lõhkuda v kasse toita, siis mis? Kas tohib külastada ainult paarikaupa elavaid vanureid…?

    Õigemini ja tõsisemalt, kas need rühmad -ilma- täiskasvanuta tohivad kohtuda ja midagi teha ja mida?

    Ma viisin oma 11a täna orienteerumispäevakule ja jätsin ta sinna maha, kust ta koos sama vana sõbraga edasi migeerus kõigepealt Hesburgerisse ja sealt edasi Harju tänavale uisutama…

    1. seda, mida üks Londoni 11-aastane omaette ja sõpradega teeb ja teha tohib, oskab sulle ehk Alice öelda, mul ei ole õrna aimugi. eeldatavasti lepivad lapsed ja vanemad selles kuidagi kokku, minu luba igatahes ei ole keegi kunagi küsimas käinud:)

      gaidide ja ilmselgelt muude lasteorganisatsioonide ja -ürituste puhul on asi ikka selles, et vanemad on oma lapsed mingite teiste täiskasvanute hoole alla usaldanud ja teavad arvestada, et neil hoitakse silm peal. kuna kõigi tegevuste ja plaanidega hoitakse vanemaid kursis ja igasuguste ebaregulaarsuste puhul küsitakse eraldi kirjalikku luba (väljasõidud jne), siis ilmselt ei läheks läbi, kui 11-aastane teataks kodus, et ta läheb nüüd oma gaidirühmaga Hesburgerisse – vanemad ütleks, et oot mis, selle kohta ei ole mingit infot tulnud. aga kui ta tahab minna Hesburgerisse oma viie parima sõbrannaga, kes juhtuvad ühtlasi olema ta gaidisalga liikmed, siis on see juba perekonna ja sõpruskonna asi, kuidas seda lahendada, küllap selleks mingid mehhanismid on välja kujunenud kõigil.

      aga mis puutub timurlusse, siis sedagi rääkis Ann ükskord, kuidas tema hellakesena (alla 10 a vanuses siis) mingi badge’i väljateenimiseks üksinda mingi suvalise vanainimese kodu koristamas käis. ja muigas, et olid alles ajad ja et tänapäeval seda kindlasti ei juhtuks.

      1. Igal juhul – mistahes formaadis ja kuidas korraldatuna – on tore, et see tegevus juhtub ja et sa seda teed-vead!

    2. Mis vanurite abistamisesse puutub, siis tavaliselt näevad head kombed ette, et keegi täiskasvanutest peab läbirääkimised vanuriga enne läbi, kui lapsed appi ilmuvad, et vältida situatsioone, kus võõrad pätid majja tungivad ja vanuri paljaks röövivad. Vanuritele (ja ka kõigil teistele) on rangelt soovitatud ust võõrastele isegi mitte avada, veel vähem neid majja sisse lasta.
      Tavaliselt toimivad sellised abistamised oma kogukonna piires ja kuna vabatahtlike ja abistamise võrgustik on kogukondades siin väga levinud ja aktiivne, siis tihti ei ole probleeme abivajajad sobivate abistajatega kokku viia olgu nendeks siis lapsed või täiskasvanud.
      Meie piirkonnas näiteks toimetavad gaidid ja skaudid detsembrikuus jõulukuuskede koju toimetamisega ja inimeste jõulukaardite postitamisega ning samuti toidupoodides soovikorral su ostude pakkimisega :)

      Mis aga puutub 11+ vanuste laste ilma täiskasvanuteta toimetamisse, siis loomulikult käivad selles vanuses lapsed vabal ajal ise väljas (kinos, poodides shoppamas, pargis niisama aega veetmas, koertega jalutamas, teineteisel külas, kohvikus, üritustel jne). Peale kooli, eriti talveperioodil kui õues läheb varakult pimedaks, ei jää neil selleks küll palju aega (tihti ka trennid või erinevad ringid peale kooli), aga nädalalõppudel ja koolivaheaegadel küll.
      Samas eks see olene ka kus piirkonnas keegi elab ja kui pikad on vahemaad. Ma keset Londonit küll ei laseks lapsel niisama ringi hängida. Me elame Hampton Court lossi lähistel (Londoni piirist siiski väljas kuigi loss asub siiski ametlikult Londoni piiril) ja kuigi meie kant on siiski võrreldes mõne teise piirkonnaga väga turvaline, siis üritustele ja linna viivad paljud vanemad (ka meie) tavaliselt siiski lapsed autodega ja pärast lähevad ka järgi, aga kohapeal toimetavad lapsed omapäi. Ohutusest ja turvalisusest räägime VÄGA tihti, sest tegu on ikka täiesti teise ühiskonnaga kui seda on Eesti. Eestis on nii vähe inimesi ja isegi Tallinn on pigem tilluke linnake või üks suur küla ja seega seal on lastel ikka lausa lust ise ringi liikuda ja toimetada ilma erilisi ohte kohtamata :)

      1. Aa, ja see on tõesti nii, et kõikidele täiskasvanutele kes alaealistega mis tahes viisil töötavad või kokku puutuvad peab olema tehtud korralik kriminaalne taustauuring. Ka kõigile vabatahtlikutele ja vanematele, kes lähevad/pakuvad end näiteks lapse/laste kooli abiks (kas siis ekskursioonidele kaasa või niisama kooli raamatukokku või lapsi lugema õpetamisega aitama jne).

        Ettekirjutused mitu täiskasvanute lastega korraga olema peab näeb ka ette seda, et kui tegu on tüdrukutega ja treenerid või rühmajuhid on mehed, siis teatud tingimustes peab pundis olema ka keegi täiskasvanud naine. Näiteks meie tütre kriketi trenni mõlemad treenerid olid mehed ja kui talveperioodil toimusid trennid mõnda aega siseruumides, siis oli vaja, et keegi naine/emadest ka trenni ajal kohal oleks. Ma siis olin see naine, sest mul polnud ajaliselt nagunii mõtet vahepeal koju sõita :) Ühtepidi on need seadused selleks, et lapsi kaitsta, aga samas kaitsevad need seadused ka treenereid ja grupijuhte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: