Rubriik: whatever

Kunagi lubasin ma hakata jagama noortele tütarlastele näpunäiteid, kuidas oma elu lõbusalt, aga samas jätkusuutlikult elada. Või no kuidagi umbes nii see kõlas, ma ei viitsi linki otsida:) Aga siit tuleb nüüd küll üks hea vihje (nii tütarlastele kui kõigile teistele):

kui veedad parema osa oma noorest elust mööda Euroopat ringi hääletades, siis hangi üks hea ja vastupidav Euroopa teede atlas (mul endal näiteks on Hallwagi oma) ja KIRJUTA ÜLES (näiteks tagakaane siseküljele), millal ja kus sa sellega käinud oled!

Esiteks on seda muidugi lihtsalt endal lahe vaadata ja sellega saab teiste ees poosetada ja selle abil annab kokku arvutada igasuguseid muljetavaldavaid numbreid, näiteks et mitu ringi ümber maakera sa juba hääletanud oled. See on see lõbus osa. Aga jätkusuutlik on see sellepärast, et ühel hetkel oled sa 27 aastat vana, kibestunud ja ületöötanud… ja pead mingisse ankeeti kirja panema viimase 10 aasta jooksul külastatud välisriigid. Vat sel hetkel on sellest vanast atlasenärakast vähemalt sama palju rõõmu kui omal ajal Prantsusmaa kiirteedel orienteerudes…

Veel vanakooli nippe atlase osas: kaaned tasub mingi tugeva kilega üle tõmmata ja kui bensukast osta see ovaalne EST-kleepekas, mis tegelikult peaks auto küljes käima, ja see atlase tagakaanele kleepida, siis on ükskõik kust jube lihtne koju tagasi hääletada.

Vana aasta kokkuvõtteid: null. Ei, siiski üks: “War in Wonderland” oli kahtlemata aasta album mu jaoks.

Uusaastalubadusi: null.

Muidu plaane uueks aastaks: kaks. Nädala lõpus Elbrusele oma uue lauaga laiama ja juunis Rabarockile. Ega ma ei teaks, aga nende eest on mul juba makstud, nii et tuleb loota.

Mu blogi peegeldab sajaprotsendiliselt mu reaalsust – põhiliselt eimidagi ja siis vahel harva mingid fragmendid, mis tunduvad hetkeks märkimisväärsed, aga kui nad kirja panna, siis enam ei tundugi eriti. Ja siis veel natuke eimidagi.

Ma kinkisin emale jõuludeks need sõnnikuussid, mida (keda?) ta tahtis. Ülejäänud perekond ei olnud millegipärast nii väga vaimustatud nende ilmumisest jõululauda. See oli lõbus.

Kurb on aga see, et kuna ussid elasid enne nädal aega minu juures, jõudsin ma neisse sügavalt kiinduda ja kodu on täna ilma nendeta nii tühi, nii tühi… Ootan kannatamatult pühade lõppemist, et nurgapealne zoopood uksed avaks ja mulle kiiresti uued müüks.

Sellest ma isegi ei räägi, et teepaksu ja mandariinikoori pole nagu kuhugi panna.

Raamatukogu riietehoiutädi ütles mulle “hea laps.”

Täpsemalt ütles ta: “No mis sa mulle annad? Ah suure koti annad, no vaata kui tubli sinust. Hea laps!”

Ma arvan, et ma olen surematu.

sedaet… kui kusagil pakutakse koolitust teemal “kuidas vastata inimeste naljadele omapoolse naljaga nii, et nad saaksid aru, et ma sain aru, et nad tegid nalja”, siis selle ma võtan. eriti sobiv oleks inglise keeles, briti turule orienteeritud.

siukse lumelaua ostsin endale praegu!

“eelmisel hooajal jäi müümata, selle disaini pärast…” seletas müüja mulle häbelikult. mnjah, järjest tihemini leian ma end fännamas asju, mida paistabki olevat võimalik ainult kas armastada või vihata. näiteks Flow lumelauasidemed või BP 60 muusika.

vot just seda maailmavaate pakettide asja olen ma ka kogu aeg mõelnud, aga nii hea mõiste peale ma ise ei tulnud.

ja mõnevõrra seonduvalt: ma juba tean, keda ma kevadel valin. see, et Ardi kandideerib just minu valimisringkonnas, on peaaegu et liiga hea, et olla tõsi:)

seoses sellega, et 2007. aasta Rabarocki piletid tulid müügile, pean ma ära mainima, et mu selja peal on endiselt eelmise Rabarocki joodikupäevitus selgelt näha.

Tõstsin koristamise käigus kõik neli ENEKEse köidet WC-sse. Kasu projektist on juba silmnähtav:

* riiulisse tekkis LÕPUKS OMETI piisavalt ruumi, et aprillis Moskvast ostetud raamatud lauanurgalt ära panna;
* sain teada, et f, š, z ja ž ei olegi võõrtähed, vaid võõrsõnatähed (kusjuures oma pedantsuses kontrollisin ma selle fakti kehtivast standardist üle, sest päris kindlasti ei tasu uskuda kõike, mida nõukaaegne lasteentsüklopeedia väidab);
* edaspidi säästan end ja oma külalisi lootusetult vananenud seltskonnauudiste, naisteajakirjade, tootekataloogide ja püsikliendilehtede lugemisest. “Reservväelase teatmiku”, “Ametite klassifikaatori” ja Nailboard Magazine’i värskeima numbri jätsin siiski ENEKEste kõrvale alles – kõik nad on aegumatul moel õpetlikud.

Kui juba külaliste harimine eesmärgiks võtta – äkki peaks ÕSi ka sinna tõstma?

tegin täna jälle Outlooki-koolitust ja see oli puhas lust ja rõõm, sest keegi ei küsinud “mida see nupp teeb?”, aga palju küsiti “kuidas ma sellist asja teha saan?” No oskate ju küll, kui tahate!