Rubriik: whatever

Meeste tantsupidu oli minu arvates tunduvalt parem ressursikasutus – nii meeste kui staadionimuru osas – kui jalgpall.

(Muide, kommentaarid peaksid praegu töötama (võibolla ainult ajutiselt:P), nii et keegi võiks mulle kiirelt ära seletada, mismoodi ja mille alusel jagatakse rahvatantsijad A- , B-, C- ja D-rühmadeks?)

Viimasel ajal ei ole mul suurema osa asjade kohta oma arvamust.

Enamasti see mind ei häiri, aga mõnikord tekitab kummaliselt tühja tunde. Umbes sellise, et “hmm, mul ju oli selle asja – või vähemalt selletaoliste asjade – kohta oma arvamus, ja veel tugev. huvitav, kuhu ta jäi?”

Näiteks olen ma iseendale arusaamatult ükskõikne pronkssõduri probleemi suhtes. No ausalt, ma lihtsalt ei oskma midagi arvata sellest, kas ta peaks olemas olema, kas ta võiks olla kusagil mujal, kas kellelgi võiks olla keelatud seal käia ja mingeid lilli või lippe lehvitada. Ei tea. Ei saa öelda, et ei huvitaks, aga ei tea. Õnneks kõik teised teavad:)

Samuti puudub mul seisukoht selle fakti suhtes, et ühel päris ägedal kontserdil, kus ma eelmisel reedel Tartus käisin, olid turvameesteks neonatsid. Loen selle üle käivat arutelu ja kehitan nõutult õlgu… no ma tõesti ei oska arvata, oli see nüüd hea või halb lähenemine. Õnneks jälle kõik teised teavad:P

Iseenda tunnen ma ära sellest, et mul tekkis kiire ja vihane seisukoht nii soorolle kultiveeriva lasteaia (ei, SVO pole mulle midagi vastanud. ei oska nagu nõuda neilt ka midagi – kas peaks kirjutama, et jõu, kuulge, öelge midagi?) kui selle suhtes, et Hollandi suursaadik on sunnitud ära kolima. Kui keegi tunneb muret, et ei oska neil teemadel midagi arvata, küsige minult, ma TEAN:)

Viimatine kolimine (mitte blogi oma, vaid eelmisel suvel päriselus toimunu) andis mulle suurepärase ülevaate sellest, millele ma elu jooksul oma raha kulutanud olen.

Ma ei ole endale hankinud
* kinnisvara
* kodumasinaid
* audio-videotehnikat (okei, mul on see kaheksa aastat vana makk)
* igasuguseid koduseid mugavusasju

Väga vähe on mul
* nõusid
* mööblit
* riideid

Suurema osa oma elu jooksul teenitud (ja laenatud, vt. näiteks õppelaen) rahast olen ma ilmselgelt kulutanud
* CD-dele
* raamatutele
* autole ja selle ülalpidamisele
* spordi- ja vabaajavarustusele (jalgratas, rulluisud, kitarr, lumelauasaapad jms)
* reisimisele (tõendid tegelt puuduvad, sest fotogaleriid praegu KA ei tööta)
* kontserdipiletitele ja õllele

See tundub esmapilgul ju kõik väga lahe, aga tegelikult on vahel hullult ebamugav elada üürikorteris ilma peegli ja kardinateta, laenatud külmkapi, kummuti ja madratsiga, naabriga jagatud pesumasinaga ja erinevatel tasapindadel kõrguvate plaadi- ja raamatukuhjadega (tellistest ehitatud raamaturiiulite maht ammendus paari kuuga). Lisaks veel see “mul ei ole midagi selga panna” värk.

Sellegipoolest tassin ma kardetavasti ka oma edaspidise sissetuleku põhiliselt Laseringi (või store.nailboard.orgi, for that matter), Piletilevisse ja erinevatesse raamatupoodidesse. Suureks saan mõni teine päev. Ja nädala pärast on Rabarock:)

päh. kolimisprotseduuride käigus kadus täitsa vale sissekanne ära:)

anyway, mõnd aega tuleb siin tehniliste probleemide suhtes kannatlik olla, ma ei saa ise ka veel aru, mis töötab ja mis mitte…

edit: kadunud kanne on olemas, aga kommentaaridega on ikka veel kehvasti. las ta praegu olla. mõnes blogis näiteks ei saa üleüldse kommenteerida, aga ikka kõik loevad:D

Postimees: Meistrimehed sünnivad juba lasteaias

Lasteaia juhataja Reet Guthan räägib, et nende lasteaias on väga oluline kasvatada lapsi soo järgi – tüdrukutel on iluvõimlemine, poistel puutöö ja maadlemine.

TMV. Kas sellisel moel lasteaia juhatamine meil, ma ei tea, põhiseadusega vastuolus ei ole? Iluvõimlemine my ass:(

edit: ma sain nii tigedaks, et kirjutasin sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonda ja kaebasin. niigi peavad pooled mu tuttavad mind võitlevaks feministiks ja seega ohtlikuks ja väldivad mind, nii et kaotada pole suurt midagi.

kuna see sissekanne kaob siit tehnilistel põhjustel varem või hiljem nagunii, luban endale täna nuttu ja hala: tahan oma kirsiõisi ja ööbikuid tagasi.

Veel intrigeerivaid detaile roheliste rattaretkelt:

* mõlema hommikusöögi koosseisu kuulus kilepakendis saiake; esimesel päeval sooviti pakile kleebitud sildil “hommseks” jõudu, teisel päeval ei olnud isegi ühtegi põnevat kirjaviga. Pudru söömiseks anti see-eest puulusikad, nii et keskkonnasõbralikkuse skoor 1:1, mis?

* esimest korda elus jäin ühele müüjatädile alla vaidluses “ma seda kilekotti ei võtakski, aitäh”. Tädi töötas mingi saiafirma kirjadega müügibussis ja saab kindlasti selle aasta kõige jäärapäisema teenindaja auhinna. Kõnealune kilekott seisab ilmselt siiamaani selle bussi letil fantapudelite vahel, kuhu ta minust jäi.

* õhtuse lõkke ääres kohtasime unustamatuid noori loodusesõpru – ca 14-aastased, vesipiibuga ja, noh, ma ei tahaks küll klišeedesse laskuda, aga neil OLID pikad blondid juuksed. Ühe seltskonnaliikme käele ronis ämblik. “Appi! Tapa ta ära! Viska tulle! Las põleb!” Nii tehtudki.

Tore ja maailmapilti avardav on rohelistega koos matkamas käia.

Üks lahke noormees pakkus mulle roheliste rattaretkel võimalust anda allkiri tuumaenergia vastu. Ma igaks juhuks keeldusin, kuigi on ju meelitav uskuda, et füüsika põhialuseid võiks minu soovi kohaselt muuta.

Üks teine lahke noormees kutsus mind samal üritusel endaga metsa sõnajalaõit otsima. Ma jälle ei läinud. Tagantjärele mõeldes ei saagi aru, miks ma kõik võimalused niiviisi käest lasin:)

ja ärge tulge mulle ütlema, et täna on hoopis nigulapäev. Nigulapäev on detsembri alguses, siis tuleb püha Nikolaus ja toob arenenud riikide lastele kingitusi.

Esimest korda maailma ajaloos juhtus, et leidsin Päevalehe “Melu”-rubriigist midagi kasulikku – ma just tahtsin küsida, et kust neid ratastega tosse saab, mis järsku kõigil lastel (või noh. minust noorematel inimestel) jalas on.