Rubriik: whatever

Keeltekooli juhataja imestas ükspäev, et kuidas “nii noor inimene” nagu mina saab “nii hästi vene keelt osata”. Olen igatahes meelitatud, aga mõtlen veel, mispidi – kas jääda uskuma, et mu vene keel on tõesti midagi väärt (hmm, hoolimata imearmsa Tatjana suurtest jõupingutustest pooleteise kuu vältel ei tee ma endiselt vahet datelnõi ja tvoritelnõi padežžil ega suuda vajalikul hetkel meenutada, kuidas on vene keeles näiteks “tänav”; ma isegi ei räägi siin õp. Vellerammi jõupingutustest viie aasta vältel viisteist aastat tagasi)… või nentida, et ma näen ikka tõepoolest välja nii noor, et ma nagu polekski nõukaajal koolis käinud ega telekast Prostokvaššino multikaid näinud. Mõlemad variandid on ahvatlevad:)

Vaata ette! Sinu häbematult kallites saiades PEAKS OLEMA ROHKEM kaneeli!

(Astrid Lindgren, “Karlsson katuselt lendab jälle”)

Lihtsalt selleks panin selle praegu kirja, et kui kellelgi kunagi veel peaks vaja olema, siis ta saab googeldades siit kontrollitud tsitaadi kätte nüüd. suurtähed on minupoolne lisandus.

Kaneelisaia tahaks küll hirmsasti.

“Sinu häbematult kallites saiades on liiga vähe kaneeli.”

Või umbes nii. Tegelikult tahtsin ma viriseda selle üle, et Novelli kirsimuffinitesse ei panda enam üldse kardemoni (just kardemon tegi nad heaks ja eriliseks). Aga seoses sellega, et ma seda Karlssoni-tsitaati täpselt ei mäleta, tahan nüüd viriseda hoopis selle üle, et kõik maailma raamatud pole veebis ja et ma ei saa suvaliselt hetkel suvalist tsitaati otsida.

Elu või asi.

See krdi kassiraisk on mu hiire juhtme läbi närinud. No pun intended, vähemalt mitte minu poolt, Mio eest ma ei vastuta. Kaalun talle seltsiks teise kassi võtmist, öelge mulle, et ei tohi.

Tegelikult tahtsin jutustada, kuidas käisin reedel Metsatöllu kontserdil – mitte ainult sabas seismas nagu enamus inimesi, aga nägin ikka bändi ka:) Aga ma ei mäleta, mida ma sellest jutustada tahtsin. Väga võimas üritus oli igatahes, südamega tehtud.

Kuna kohal oli (väidetavalt) 1100 inimest, siis kohtasin RC-s rohkem tuttavaid, kui ma seal iial ühe õhtu jooksul näinud olen… kahte nimelt. Mis inimestega ma õieti läbi käin, ah?:(

Järgmisel päeval ostsin Töllu plaadi ka ja provotseerisin sellega Riiga komandeeringusse sõites autos oma keskealisi meeskolleege. Nad ütlesid, et neile meeldis ja et Eestile on rohkem sellist muusikat vaja, ja ma keeldun püstitamast küsimust, kas see oli iroonia või ei olnud.

aa, ja nii Margus Pilt isiklikult kui RC turvamehed suvatsesid kahelda selles, et ma ikka 18 täis olen – seda võiks ju võtta komplimendina, aga kuna neid kunagi varem pole huvitanud, siis ma kahtlustan, et neil oli lihtsalt kiusutuju.

Kitty says:
aga sihuke lugu siis
Kitty says:
tulen hommikul trolli pealt, kaubamaja juures sillutatakse kõnniteed
Kitty says:
suured tursked tunkedes mehed, raudkangide ja suruõhumaeiteamisasjadega
Kitty says:
aga jope selja peal kiri: carolyni grupp
Kitty says:
ma kujutasin carolyni hoobilt ette blondi beibena, kes nurrub: “kallim, osta mulle mingi firma… ehitusfirma võiks olla, tunkedes mehed on nii nummid”

Jah, selliste stereotüüpide küüsis elangi:)

(mdx, kui ma nüüd mõtlema hakkan, äkki see ei olnud Carolyn, võis olla ka Merilyn või Evelyn. Misvahet.)

edit: pagan, oligi Merilyn hoopis:)

Päevad mööduvad “Neegri hällilaulu” meeleolus. Töö asemel olen teinud näiteks selliseid asju:

* koristanud lauda
* koristanud riiuleid
* pesnud puhtaks kõik kolm kruusi, mis mul kontoris on
* klammerdanud korralikult kokku jõulukontserdi noodid
* koostanud mitte eriti originaalseid edetabeleid a la “läbi aegade 5 parimat rokkballaadi”
* ostnud pool kilo kommi lihtsalt selleks, et kommipoe veetleva müüjaga flirtida
* venitanud kohvipausid tunniajalisteks
* olnud minult töötulemusi nõudnud isikutega räigelt otsekohene (“Ma pean su jaoks selle vormi ka ära täitma, aga sa nagunii ei kavatse seda lugeda ja ma praegu ei viitsi teha. Jõuluks vast ikka saad.”)
* hallanud meisterlikult oma isiklikke asju a la kassi loomaarstivisiidi kokkuleppimine, teatripiletite ostmine ja suusareisile tulijatelt raha nõudmine
* õppinud pähe vene keele dialoogi
* solvanud oma läti ülemust “eesti huumoriga”
* revideerinud iga poole tunni tagant to-do listi lootuses sealt midagi maha tõmmata (üllataval kombel on see aegajalt isegi õnnestunud, kuigi enda meelest ma ei tee eriti midagi ära)

(kaks Tartu tsikki Moskva kohvikus lattet rüüpamas ja tallinlasi teesklemas)

– Kuule, selliseid saapaid ma nägin Rüütli tänaval ühe poe akna peal. Või ei, siin linnas ei ole selle tänava nimi Rüütli, üks teine nimi on, mul ei tule praegu meelde.
– Jajah, ma sain aru küll, et sa mõtled Viru tänavat.

Meie Janega, kes siis veel.

Ostsin endale surnupealuukujulise helkuri. Sest see oli lihtsalt nii äge; sellepärast ka, et ma olen suurema osa oma olemasolevatest helkuritest jalakäijatest sõpradele ära jaganud. Niikaua, kui mina sügisõhtuti autoga sõidan, PALUN kandke neid.

Veel ostsin õunakoogimaitselist punast teed ja Kristi Luige raamatu. Tegelikult ma ostuteraapiasse ei usu, aga vahel lihtsalt tekib tahtmine proovida.

Enne, kui Teller oma ferraripunase raamaturiiuli pildid üles paneb ja kogu maailma imetluse võidab, ma lihtsalt PEAN teile enda riiulit näitama.

Miost ärge laske end segada, ta tormab kogu aeg niiviisi:) Iire tehtud pilt muidu jälle.

Ma ei kirjuta midagi, sest ma olen haige ja mossis ja tahaks kõige kallal ainult iriseda.

Ainult üks näide. Installisin endale eile paljuhaibitud skaibi, mis teatas mulle reipalt, et ma võin seal kuskil midagi või kedagi “ülesse” leida. Ülesse?! Ma kujutan elavalt ette, kuidas kõik skaibi Tallinna kontori töötajad saavad alailma umbes selliseid iimeile, et “homme tuleb jälle üks ajakirjanik meid vaatama, pange puhtad pluused selga ja ärge pesemata taldrekuid pliita kõrvale vedelema jätke.”

Ja pärast seda laulab reibas lauljatar mulle raadios veel sellest, kuidas asjad pole alati must-valged, mõnikord olevat ühtmoodi, aga vahest jälle teistmoodi. Vahest tõesti. Aga mina tahaks vahel, et ma võiks elada keelekeskkonnas, kus kõigil ei ole nii kuradi pohhui, mida nad räägivad või kirja panevad.