Rubriik: whatever

Nüüd kahtlustatakse ka mind ohtliku ja seiklusrikka elu elamises. Emme keelas mul narkootikumide tarvitamise ära! Keset esmaspäevast tööpäeva, MSNi kaudu!

Tal vist ei ole meeles, et meil umbes kümme aastat tagasi korra see jutuajamine juba oli. Ja et ma olen üldiselt päris sõnakuulelik laps.

Pean siiski tunnistama, et kui mul eile oli valida, kas vaadata limonaadikinos ššokolaadifilmi või väärtfilmikinos pornofilmi, siis valisin viimase (ja mulle meeldis ka). Võibolla on emal siiski põhjust mu pärast muretseda.

Ülikooli ukse taha kraapima ja tagasi sisse nuruma pole ma ka veel läinud.

Nägin aknast klassivenda-naabripoissi-majaperemeest õunu korjamas, lippasin õue, tegin ta juurde asja ja sain endalegi kausitäie. Selline suvelõputunne tuli.

Kui keegi teab mõnda uut kodu otsivat kassipoega, siis võib mulle teada anda. Mul on täitsa uus kodu (koduaiaõunad maitsevad selle tõttu veidi… valesti) ja kassi koht on ikka veel vakantne.

iga jumala kord, kui ma olen nädalate kaupa ära ilma internetita välismaal olnud ja tagasi tulen ja hakkan blogist spämmkommentaare kustutama, kustutan ma kogemata ka mõned päriskommentaarid. Palun vabandust, ma ei vihka teid, ma olen lihtsalt koba ja ei oska:( Seekord kadus üks kusjuures nii, et ma ei jõudnud enne lugeda ka seda. Millest on kahju. Te uuesti ei viitsi kirjutada oma kommentaare?

Lendasin ükspäev lennukiga Helsinkist Tallinna ja minu taga istus selline seltskond purjus eestlasi, et esimest korda elus ma kartsin, et äkki lennuk kukub alla. Ja et siis ma pean selliste idiootidega koos surema. See oli väga murettekitav mõte.

Lennata ma muidu ei karda.

Üks teine päev segasin väga halba brändit väga halva multivitamiinimahlaga ja sain tulemuseks väga halva… joogi. Ma kallasin selle maha, juua ta ei kõlvanud. Aga see juhtum viis mu mõttele, et jookide puhul kehtib hulkade algebra. A+A=A. Väga halva segamine väga halvaga annab tulemuseks ikka väga halva, mitte veel halvema; kahjuks mitte ka parema.

Viimasel ajal ma peale õlle üldse midagi juua ei taha.

J6in end purju ja vaatasin hotelli baaris meestega jalkat (Hollandi-Saksa s6pruskohtumine, 2:2) – see vist on see, mida inimene peakski tegema, kui ta välismaal komandeeringus on?

Aga tegelikult ei peaks ma jalkat üldse vaatama, sest ma elan alati väga raskelt üle seda, kui nad kukuvad. Kuigi ma käisin Portugali mängu ise vaatamas ja nägin, et nad ainult teevad näo, et see on valus. Ikkagi.

Podcastist ja sellisest värgist ma ei tea muidugi midagi, mingi asjalike ja tõsiste inimeste asi vist; aga ma olen, eks ole, natuke audioraamatuid kuulanud ja ka mõelnud selle üle, et kuulamine on vahel küll väga mõnus, aga võtab jubedalt aega.

Kui mul oleks värske Harry Potteri raamat paberkujul, oleks ta mul juba nädal aega tagasi läbi saanud. Nii, nagu asjad on, oleme mina ja üks meeldiva häälega härrasmees alles saja kahekümne kuuenda faili juures saja seitsmekümne neljast ehk 22. peatüki keskel. Tal läheb umbes kolmveerand tundi ühe peatüki ettelugemise peale… ja kui ma nüüd ette kujutan, kui kiirelt ma ise seda loeksin (ma ei taha kiidelda, aga ma loen VÄGA kiiresti), siis tekib tunne, et peaks ikka raamatu ostma, aga no nüüd pole enam mõtet vist, enne kui eestikeelne välja antakse:)

Sest kuigi senistest HP raamatutest tundub see kuues mulle nõrgim, on ta siiski piisavalt huvitav, et ma aegajalt jään kümneks minutiks parkimismajja autosse istuma ja peatükki lõpuni kuulama:) Ja nüüd, vastu lõppu, läheb vist päris põnevaks ka.

Endiselt suudan audioraamatuid kuulata ainult autos. Kodus ajavad nad mulle une peale ja arvuti taga leidub alati muud tegemist, mis kuulamisele keskenduda ei lase.

Tegelikult meeldis mulle ka Heep rohkem kui Alice. Sellepärast ehk, et ma olen ka igav tänapäeva noor ja oleks tahtnud kuulda rohkem lugusid Trashi ja Hey Stoopidi pealt.

Aga vahva, et vanad mehed ikka viitsivad.

Nägin trollis Rock Summeri peapaelaga meest.

“Annad leedukale sõrme, võtab terve kitarri,” formuleerus panbaltiline vanasõna ühe tundmatuks jääda sooviva rahvusvahelise firma suvepäevadel. See oleks mul meelest läinud, kui Aabram poleks eile tsiteerinud musketäride laulu – see ja veel paar venekeelset (multi)filmihitti hoidsid nädalavahetusel ära suurema rahvustevahelise konflikti, mis kippus küpsema, kui leedukad juba pool tundi olid ainult oma rahvalaule laulnud. Õnneks akordion mängib kitarrist üle, kui vaja on:)

Üllatavaid fakte samadelt suvepäevadelt:
– leidub veel ülebaltilisi firmasid, kes hoolimata skandinaavia emafirmast kasutavad omavahelise suhtluskeelena vene keelt;
– ma saan vene keelest täitsa vabalt aru;
– keskealised eestlased ei räägi vene keelt tegelikult paremini kui mina, küll aga kõvast kompleksivabamalt ja seetõttu ka rohkem. Minu meelest nad ei peaks. Sest ma räägin vene keelt ikka päris halvasti:P

Noh, jah, tegelikult me vaatasime White Stripesi ära ja hästi tegime, see oli ikkagi äge. Ja äge oli üks serbia hevibänd, mille me ringi kolades ja aega parajaks tehes metalilavalt leidsime. Kui keegi näeb Ritam Nereda plaati müügil, võib mulle ära osta:) ehkki laivile andis põhivõlu rahvas lava ees, kes kõiki laule kaasa möirgas.

Millega haakub ka see, et ma sattusin ükspäev poolkogemata Aria kontserdile ja muusika meeldis mulle peaaegu sama palju kui publik. Slaavi heviga tasub tõepoolest lähemalt tutvust teha.

Millega omakorda ei haaku üldse see, et üks teine päev käisin esimest korda elus 2 Quick Starti kontserdil. Loodetavasti ka viimast – mis samas ei tähenda, nagu poleks mul lõbus olnud, aga ma kahtlustan, et leiduvad piirid, millest üle ma oma absurditaju venitada ei suuda:) Miljonite noorte naiste lemmik (TM Meie Meel) on muide vanaks ja koledaks jäänud.

Ah, mida iganes, me tuleme nyyd 2ra koju. White Stripes ees v6i taga, teil on seal palju ilusam ilm.